Politsei seisukoht, et Indrek Tarand ei takistanud ÜRO rändeleppe vastase meeleavalduse läbiviimist, vaid lihtsalt osales omal moel sel meeleavaldusel, on täiesti naeruväärne ja häbistab kogu Eesti Vabariigi õigussüsteemi, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Politsei- ja Piirivalveamet teatas oma 27. novembri vastuses Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (EKRE), et ei näe Indrek Tarandi käitumises ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel õigusrikkumist ega alusta seetõttu viimase suhtes kriminaalmenetlust.

„Indrek Tarandi tegevuse eesmärk ei olnud koosoleku laiali ajamine, vaid oma sõnavõtuga sai temast pigem koosolekul osaleja. Koosoleku takistamine ning selle segamine ei ole üks ja sama. Eesti vabariigi põhiseaduse kohaselt on kõigil õigus oma arvamust avaldada. Võime seada küsimuse alla, kas taoline käitumine antud olukorras oli kohane, kuid süüteo ilminguid selles tegevuses ei esine,“ selgitas Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit.

Ütleme otse ja ilma pikema jututa, et politsei seisukoht on mitte ainult arusaamatu, vaid lihtsalt naeruväärne.

Karistusseadustiku paragrahv 158 ütleb selgesõnaliselt, et seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Nagu alltoodud videost näha, pole vähimatki kahtlust, et Tarand just nimelt takistas seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimist, tungides korraldajate selget tahteavaldust eirates omavoliliselt lavale, võttes korraldajate käest jõuga mikrofoni, keeldudes seda tagasi andmast ja korraldajate korraldustele allumast ning karjudes mikrofoni meeleavalduse mõttele vastupidiseid loosungeid.

Politsei seisukoha absurdsust aitab mõista sellest praktiliste järelduste tegemine. Nimelt loob see pretsedendi, mille kohaselt võivad edaspidi kõik kodanikud minna ükskõik millisele endale ebameeldiva sõnumiga avalikule koosolekule, tungida omavoliliselt lavale, rebida korraldajatelt jõuga mikrofoni ära, keelduda seda tagastamast, irvitada korraldajate korraldustele ning karjuda mikrofoni avaliku koosoleku mõttele risti vastupidiseid sõnumeid. Võib vaid ette kujutada, milliseid „osalemise“ võimalusi loob niisugune karistusseadustiku tõlgendus näiteks arvamusfestivalil, vabariigi aastapäeva paraadil või muudel avalikel koosolekutel…

Pole vähimatki kahtlust, et politsei poolt välja käidud tõlgendus karistusseadustiku paragrahvist 158 muudab kogu normi sisuliselt mõttetuks – selle tõlgenduse kohaselt ei ole mitte keegi selle eest kaitstud, et vaenulikult meelestatud isikud tungivad omavoliliselt nende meeleavaldustele ja sisuliselt kaaperdavad need, tallates jalge alla nende põhiseadusega tagatud õiguse rahumeelselt koguneda ja oma meelsust väljendada.

Kuigi politsei otsus on absurdne, pole see läbinisti üllatav. On ju PPA varemgi tõestanud, et nende arusaamine avalike koosolekute suhtes kehtivast õiguslikust regulatsioonist on pehmelt öeldes kasin. Näiteks kevadel aeti Briti saatkonna juures ebaseaduslikult laiali SAPTK avalik koosolek ning alles pärast korraldajate kirjalikku protesti vabandati ja selgitati, et politseinikke peaks vastava õigusliku regulatsiooni selgeks tegemiseks paremini koolitama. Sedasama tuleks paraku öelda juristi kohta, kes koostas politsei seisukoha andmaks õiguslikku hinnangut Tarandi käitumisele.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks avaliku kogunemise vabadus olema püha ja puutumatu – eriti, kui seda õigust kasutatakse avaliku võimu kritiseerimiseks.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks avaliku kogunemise vabadus olema püha ja puutumatu – eriti, kui seda õigust kasutatakse avaliku võimu kritiseerimiseks. Selle õiguse teostamisse sekkumise suhtes peaks valitsema null-tolerants – igaüks peaks teadma, et omavoliliselt teiste inimeste avalikesse koosolekutesse sekkumise ja nende rahumeelse elluviimise takistamisega kaasneb karistus. Kodanikele peab olema tagatud võimalus seaduslikult oma seisukohti väljendada ning avalikul võimul on kohustus seda õigust mitte ainult austada, vaid ka tagada selle austamine kolmandate isikute poolt.

Õiguskaitseorganite poolt ebaõiglaste ja ebaseaduslike otsuste langetamise viljaks on usalduse vähenemine või kadumine õiguskaitsesüsteemi kui sellise vastu. Ja kui politsei keeldub reageerimast Tarandi õigusrikkumisele, ent samal ajal läheb provokatsiooniga kaasa ja asub riiklikku repressiivvõimu rakendama nende suhtes, kes Tarandi õigusrikkumisele vastu astusid, siis sülitab see paljude inimeste õiglustundele ja süvendab veelgi ühiskondlikku konflikti. Seega peaks politsei oma viga tunnistama, selle pärast vabandama ning langetama Tarandi suhtes kriminaalmenetlust algatades õiglase ja õiguspärase otsuse.

Päisefoto: kui politsei langetab poliitiliselt kallutatud otsuseid, on PPA juhil Elmar Vaheril põhjust muretsemiseks. Foto: Scanpix

Fookuses eri: politsei absurdsed põhjendused Tarandi kasuks vähendavad usaldust õiguskaitsesüsteemi

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!