Õigusriikluse ja isikuvabaduste ideaali oluliseks pidavatel inimestel tuleks politsei volituste laiendamise küsimuses valida ettevaatlikum positsioon, sest jõustruktuuride võimupiiride laiendamine on alati kergem kui nende uuesti koomale tõmbamine, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Viimastel nädalatel on üks jagu kirgi kütnud riigikogu menetluses olev nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) muutmise seaduse eelnõu. Esimesel lugemisel ainsa fraktsioonina eelnõu parlamendi menetlusest välja arvamise poolt hääletanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on hoiatanud, et see seadusandlik muudatus sillutaks teed Eestist politseiriigi kujundamisele ja totalitaarse kontrolli kehtestamisele. Samas vaimus on mitmeid päevi korraldatud Toompeal meeleavaldusi. Teiselt poolt on aga Postimees oma juhtkirjas sarnaselt mitmetele teistele väljendanud seisukohta, et eelnõu kriitikute väited on ülepaisutatud.

Kellel on selles küsimuses õigus ehk kus paikneb tõde, seda on raske öelda, sest siiani ei ole leida korralikku juriidilist analüüsi, milles oleks eelnõu probleemid selgelt, veenvalt ja ammendavalt esile toodud. Endine õiguskantsler, nüüd advokaadibüroos Sorainen leiba teeniv Allar Jõks on Eesti Tsiviilallianssi tellitud analüüsis küll eelnõu mõnele kitsaskohale tähelepanu juhtinud, tuues muu hulgas esile ebamõistlikult kõrgete trahvimäärade kehtestamise (nakkushaiguse leviku tõkestamise nõuete rikkumise eest saaks füüsilist isikut karistada kuni 800-eurose, juriidilist isikut kuni 32 000-eurose trahviga) ja ka korrakaitseorganitele jõu rakendamisel liialt avara kaalutlusruumi jätmise. Need kitsaskohad väärivad kindlasti tähelepanu, ent raske on neile tuginedes teha järeldust, nagu seisaksime kõnealuse eelnõu näol silmitsi politseiriigi loomise ja totalitaarse kontrolli kehtestamisega.

Ent pilguheit eelnõu tekstile tekitab kindlasti terve rea tõsiseid küsimusi. Vast kõige enam tähelepanu väärib asjaolu, et eelnõu kohaselt lisataks NETSi paragrahv 452, mis annaks kohe esimeses lõikes terviseametile võimaluse kaasata nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks oma ülesannete täitmisse politsei (või muu korrakaitseorgan), kui tuntakse, et ise ei suudeta piisavalt tulemuslikult neid ülesandeid täita. Seega saaks politsei muu hulgas õiguse väärteo korras vastutusele võtta inimesi, kes rikuvad nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud nõudeid.

Sama paragrahv ütleb lõikes 5, et kui terviseamet kaasab ülesannete täitmisesse politsei, siis nende ülesannetesse täitmiseks võib politsei (erinevalt terviseameti bürokraatidest) rakendada vahetut sundi. Korrakaitseseaduse kohaselt tähendab vahetu sund inimeste, loomade või asjade mõjutamist füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. Kusjuures lubatud relvade all on peetud silmas tulirelvi, gaasirelvi, pneumorelvi, külmrelvi ja elektrišokirelvi, erivahendite all aga käeraudu, jalaraudu, sidumisvahendeid, rahustussärke, -toole või -voodeid, teenistusloomi ja muud sellist.

Kindlasti ei ole kahtluste hajutamiseks piisav politseinikust siseministri Kristian Jaani antud kinnitus, et politsei ei hakka usaldust kuritarvitama.

Õiguskantsler Ülle Madise märkis eile, et küsimus sellest, kas politseid on vaja kaasata ehk kas tervishoiusündmusest on mõistlik kujundada politseisündmus, on poliitikute otsustada. Nii see on, aga ühtlasi on põhjendatud küsida, kas langetatud otsused on mõistlikud.

Muu hulgas on põhjendatud küsida, kas vahetu sunni vahendite kasutamine jõustruktuuride poolt näiteks selleks, et kontrollida terviseameti ülesandeid täites näomaskide kandmise, eneseisolatsiooni või vabas õhus mitte rohkem kui kahekesi koosviibimise nõude täitmist on õigusriigis põhjendatud. Et tegu on isikute põhiõigustesse väga tõsist sekkumist võimaldavate vahenditega, peaks need lubatavaks arvama üksnes juhul, kui selleks on reaalselt tungiv vajadus. Aga kas selline vajadus eksisteerib? Ja kas on kohane, et politsei selliste erivolituste aktiveerimiseks ei olegi vaja poliitilist otsust, vaid selleks piisab terviseameti bürokraatide kaasamisotsusest?

Kahtlemata tekitab küsimusi seegi, mida arvata politseile terviseameti ülesandeid täites vahetu sunni rakendamise õiguse andmisest NETSi paragrahvis 28 sätestatu valguses, mille kohaselt võib terviseamet muu hulgas nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist. Kas see tähendab, et politsei võib rakendada vahetut sundi – st mh käeraudu ja vajadusel ka relvi –, et sundida inimesi näiteks koroonatestile minema? Näiteks tulles nakkushaiguse kahtlusega inimestele koju järgi ja viies nad või nende lapsed sunniviisiliselt koroonatestile? Küsimus ei ole põhjendamatu, sest Soomes on sellised intsidendid juba aset leidnud.***

Küsimuste ja kahtluste hajutamiseks ei ole piisav politseinikust siseministri Kristian Jaani poolt Postimehe stuudios antud kinnitus, et politsei ei hakka uusi ulatuslikke volitusi kuritarvitama. Küsimus sellest, kas politsei hakkab või ei hakka talle usaldatud meelevalda kuritarvitama, ei ole antud olukorras üldse asjakohane, sest küsimus on hoopis muus – selles, kas politseil peaks üleüldse niisugune meelevald ja seega ka selle kuritarvitamise võimalus olema.

Printsiibis tuleb aga kindlasti nõustuda riigikogu EKRE fraktsiooni seisukohaga, et püüdlus anda tavaolukorras kehtivate seadustega jõustruktuuridele inimeste põhiõigustesse ja vabadustesse sekkumiseks täiendavad volitused, mis seni on olnud lubatud üksnes eriolukorras, on muret tekitav ja vajab teravdatud kriitilist tähelepenu.

Ehk nagu ütles riigikogu liige Kert Kingo: “Kui riik leiab, et epideemiate pidurdamiseks tuleb rakendada erimeetmeid, siis lahendus on lihtne – tuleb välja kuulutada hädaolukord või eriolukord. Aga mitte mingil juhul ei tohiks minna seda teed, et anname politseile püsiva õiguse rakendada eriolukorra aegseid meetmeid ja piirata inimeste põhiseaduslikke vabadusi ja õigusi tavaolukorras.”

Selles vastuolus paistabki seisnevat kujunenud konflikti tuum. Õigusriikluse ja isikuvabaduste ideaali oluliseks pidavatel inimestel tuleks selles küsimuses valida ettevaatlikum positsioon. Sest isegi, kui kõnealuse eelnõu seaduseks saamise korral ei ole põhjendatud rääkida Eesti muutumisest politseiriigiks, jääb tõsiasjaks, et jõustruktuuride võimupiiride laiendamine on alati kergem kui nende uuesti koomale tõmbamine.

*** TÄIENDUS (16.04.21): NETSi paragrahv 28 lõige 3 kohaselt võib terviseuuringuks ja nakkushaiguse diagnoosimiseks kohustada isikuid, kes asuvad haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, ja nendega seotud nakkuskahtlaseid isikuid. Terviseuuringust ja nakkushaiguse diagnoosimisest keeldumisel võib kohaldada isikute suhtes karantiini mõistetuna viibimiskeeluna korrakaitseseaduse tähenduses või isikute teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise piiranguna. NETSi eelnõu kohaselt viidaks aga paragrahvi 28 lõige 3 sisse muudatus, mille kohaselt asendataks osutus viimati nimetatud meetmetele sõnadega „käesolevas seaduses sätestatud viibimiskeeldu või liikumisvabaduse piirangud”. Küsimuseks jääb, milline on inimeste teadlikkus oma õigusest mitte nõustuda politsei nõudmisega toimetada nad NETSi paragrahvi 28 lõige 2 punkt 3 alusel nakkushaiguse diagnoosimisele.