JUHTKIRI ⟩ Postimees ja Andreas Kaju – uue vaikiva ajastu apologeedid

On enam kui irooniline, et ettepanek Objektiivi – Eesti ainsa parteiliselt sõltumatu ja võimukriitilise väljaande – represseerimiseks kõlab end vabaks ajakirjanduseks ja demokraatia valvuriks pidava ning Venemaad sõnavabaduse piiramises süüdistava Postimehe veergudel ilma, et viimane poole sõnagagi selle vastu häält tõstaks, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Senini peamiselt skandaalidele ja vastandustele keskenduva erakonna Eesti 200 suhtekorraldaja ja omaaegne kooseluseaduse eestkõneleja Andreas Kaju teostas Postimehe vahendusel teadlikult uue provokatsiooni, mida võib julgelt nimetada autoritaarse ühiskonnakorralduse mahitamiseks.

Kui senini on uuest vaikivast ajastust kõneldud kui ühiskondlike protsesside tulemusest ja hiilivast kultuurilisest kliimast, siis Kaju NKVD-lik figuur andis sellele mõistele 21. sajandi näo ja nime – kulisside taga sahkerdava strateegilise kommunikatsiooni guru figuuri, kes ei salli eriarvamusi ja on tahtmist täis neid maha suruma.

Rääkides Objektiivist, küsib Kaju otseselt valet levitades: „Mida peale hakata teadliku väärinfo edastajate, valetajate ja manipuleerijatega, kelle eesmärgiks on õõnestada Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsust, mis seisneb meie institutsioonide toimimises ja võimude lahuses"? Kaju arvates see  küsimus ennast turumajanduses ise ära ei lahenda.

"Mõtleme ennast kümme aastat tagasi. Kui meil oleks siin üks venekeelne portaal, mis iga päev edastab informatsiooni, seades kahtluse alla Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse, mis valetab ja manipuleerib, siis see portaal oleks kinni ja need inimesed oleks maalt ära saadetud. Antud juhul on vahe ainult selles, mis keeles nad räägivad," jätkab Kaju Objektiivi silmas pidades, ent targu mitte nimetades.

Tema avaldusi, mis tüürivad Eesti ühiskonda uue vaikiva ajastu poole, vaatab pealt Postimehe töötaja Ainar Ruussaar, kes kordagi sellele positsioonile vastu ei astu. On enam kui irooniline, et ettepanek Eesti ainsa parteiliselt sõltumatu ja võimukriitilise väljaande represseerimiseks kõlab end vabaks ajakirjanduseks ja sõnavabaduse valvuriks pidava Postimehe veergudel ilma, et viimane poole sõnagagi selle vastu häält tõstaks. Samas on Postimees Objektiivi korduvalt kujutanud täiesti alusetult Kremli propaganda edastajana, kuigi näib purjetavat ise autoritaarset riigikorraldust toetaval lainel. Silmakirjalikult süüdistab aga Postimees juba aastaid Venemaad, et sealsed võimukriitilised hääled on süstemaatiliselt maha surutud.

Olukord tervikuna tuletab paratamatult meelde 1930-ndate aastate teist poolt, mil Eestis seati ebaseadusliku riigipöörde tulemusel sisse vaikiv ajastu. Ajaloolane Ago Pajur kirjutab, kuidas kohe peale riigipööret 26. septembril 1934 asutati siseministeeriumi haldusalas riigivanema dekreediga valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus, mille kohustuste hulka kuulus valitsuse tegevuse populariseerimine ja võitlus „ebatervete meeleolude" leviku vastu ühiskonnas. Tänase meediapildi monotoonsuses, valitsuse strateegilise kommunikatsiooni kasvades ning avalikult välja lausutud soovis võimukriitilised väljaanded sulgeda kajab meile vastu Pätsi režiimi kauge kaja.

„Arvamused ei ole võrdsed, on inimesed, kes teavad mida nad räägivad, nad argumenteerivad ning taluvad kriitikat ja on seepärast ka võimelised debatte pidama. Ja siis on arvamused, mis seda ei ole."

See on ainus punkt, milles Andreas Kajuga tuleb nõustuda – eriti olukorras, kus ta ise Objektiivi süüdistades korduvalt valetab, kus temale tribüüni pakkuva Postimehe rünnakus Objektiivi suunal pole kordagi tulnud välja ühtegi infopesu süüdistusi toetavat argumenti ning kus Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar keeldub vastu võtmast Objektiivi toimetuse avalikku kutset debatile. Tõepoolest. Arvamused pole võrdsed.