Praegu oleme olukorras, kus märkimisväärne osa Eesti ühiskonnast, eesotsas kaitseväe ja politsei ametist vabastatud endiste teenistujatega, on aru saanud, et riik on sõjas oma enda kodanike vastu, sest definitsiooni kohaselt ei peeta sõdu mitte viiruste, vaid inimestega, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Koroonakriisi algusest alates on lugematuid kordi korrutatud nii meedia, poliitikute kui ka erinevate spetsialistide suust, et me oleme sõjas – sõjas viiruse ja nähtamatu vaenlase vastu.

Väga vähe, kui üldse, on aga avalikkuses kõlanud küsimusi, kas sõja retoorika on rahvatervist puudutavas olukorras ikka kohane ning milliseid vaikivaid eeldusi ja nendest lähtuvaid praktilisi tagajärgi see mõiste endaga kaasa toob.

Et sõja kujundist täpsemalt aru saada, tuleks alustada sõja määratlusest ja sõjanduse klassikute poolt pakutud sõja definitsioonidest. Eesti keele seletav sõnaraamatu kohaselt on sõda "organiseeritud relvastatud võitlus eri riikide või ühe riigi erinevate rahvaste või ühiskonnarühmituste vahel". Sama allikas tunnistab, et sõja mõistet võib kasutada ka võitluse ja konflikti kujundlikus tähenduses: näited räägivad sõjast kividega põldudel ning umbrohu vastu peenardel. 

Koroonaviiruse puhul on aga kujundlik keel üksnes tingimuslik. Sõja retoorikat pole kasutatud mitte niivõrd analoogilises tähenduses, vaid paljud riigipead on põhjendanud väga reaalseid ja vägagi tuntavaid meetmeid, nagu riigipiiri sulgemist, ühiskonna lukkupanemist ja kodanike põhiõigusi kitsendavaid piiranguid just nimelt sõjaseisukorraga, mida on saatnud hüüatus: "Kas te ei saa siis aru, et meil on tegu tõelise sõjaga?".

Tõelise sõja mõiste juurde aga kuulub kategooria, mida koroonakriisis ei leidu. Selleks on personaalne ja sõjalist vastupanu osutav vastane. "Sõda pole midagi muud, kui laiendatud kahevõitlus," kirjutab sõjandusteooria klassik Carl von Clausewitz oma teoses "Sõjast". Teeneka teoreetiku kohaselt tuleks sõjas ette kujutada üksikute kahevõitluste tohutut hulka, kus kumbki püüab teise kallal füüsilist vägivalda rakendades oma tahtmist saavutada. "Sõda on seega vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt," määratleb von Clausewitz. Seega ei peeta tegelikku sõda loodusjõudude või viiruste vastu, vaid sõjas seisavad vastamisi isikutest koosnevad üksused ja jõud.

Seda kummastavamalt kõlab nii Eestis kui igal pool mujal koroonakriisi algusest peale käiku lastud retoorika, nagu oleks tervisealase eriolukorra näol tegu tõelise sõjaga. Kui see tõesti nii on, siis tuleb kibekähku nõuda poliitikute vastuseid elementaarsele küsimusele: eeldades, et sõdu peetakse inimestest koosnevate üksuste ja rühmituste vastu, siis kelle vastu me praegu sõjas oleme?

Paljude riikide ja ka meie Eesti näidetel on selle küsimuse vastus saanud selgemaks – ja seda väga õõvastaval viisil. Me teame küll, kelle vastu tegelikku konflikti üles kistakse ja kelle suunal on käima lükatud pahaendelised protsessid, mis võivad välja viia enneolematu kataklüsmini lääne ühiskonnas. Riigid sõdivad tänapäeval omaenda kodanikega, kellele tervisealase hädaolukorra ettekäändel sunnitakse manustama eksperimentaalseid geeniravimeid ning keda ähvardatakse vastupanu korral sanktsioonide ja avaliku stigmatiseerimisega.

Eriliselt on teravik suunatud aga süsteemivastaste dissidentide ja allumatute suunas. Rindejoontest andis eelmisel nädalal teada tervise- ja tööminister Tanel Kiik, kes ei pidanud paljuks veeretada vastutus iseenda ja valitsuse ebaõnnestunud vaktsiinipassi-apartheidi pärast vaktsineerimata inimeste kaela. "Oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud," märkis Kiik ilma igasuguste pooltoonideta. Kuidas saavad 30 protsenti inimestest, kellel on apartheidi tingimustes keelatud avalikel üritustel osalemine ja isegi restoranis istumine, olla vastutavad valitsuse täielikult läbikukkunud ja valelikult "nakkusohutustõendina" reklaamitud koroonapassi hävingus, enam ei küsita. Oluline oli leida vaenlane ja nüüd on ta leitud.

Kiige ja paljude teiste demagoogide jutust paistab välja ilma igasuguste reservatsioonideta algupärane natsism, kus ühiskonna kitsaskohtade eest peetakse vastutavaks mitte poliitilist klanni, vaid mõnda rahvus- või kultuurivähemust, antud juhul aga kohustuslikku preparaati mitte manustanud inimesi. Ühiskonda tõmmatakse rindejooned ja osutatakse näpuga vaenlase suunas: tema on põhjuseks, miks me nende probleemide keskel parasjagu viibime. Tegu on kodusõda või ulatuslikku etnilist ja sotsiaalset puhastust ette valmistava sammuga. Selle kõrvale tuleb asetada plahvatuslik põhiseaduslike õiguste erosioon ja ühiskonna laiem ükskõiksus kodanikevabaduste kokkukukkumise ees.

Pilt pole ilus. Olukord, kuhu Eestis ja mujal koroonakriisi ohjeldamise kattevarjus on välja jõutud, on kurjakuulutav ja õudne. Iga vähegi vastutustundlik valitsus peaks esimese meetmena loobuma sõjalisest retoorikast ning lõpetama oma rahva apartheidirežiimiga lõhestamise.

Praegu oleme jõudnud olukorda, kus märkimisväärne osa Eesti ühiskonnast, eesotsas kaitseväe ja politsei ametist vabastatud endiste teenistujatega, on aru saanud, et riik on sõjas oma enda kodanike vastu, sest sõjalised konfliktid vallanduvad definitsiooni kohaselt inimeste vahel, mitte ei peeta neid viiruste ja teiste ebaisikuliste jõududega.