Objektiivi toimetus soovib kõikidele lugejatele head Eesti Vabariigi aastapäeva ning tuletab meelde andeksandmise ja ohvrimeelsuse vooruste olulisust meie ühiskonna ja riigi toimimisel. 

Head Eesti Vabariigi sünnipäeva, kallid lugejad!

Täna tähistame vabadust ikkest ja orjusest, rõhumisest ja võõraste volist. Täna tähistame Eesti väärikate kodanike riiki, mis on sõltumatu ja vaba ka meie enda poliitilise juhtkonna hurjutamisest ja valedest. Täna tähistame meie rahva liigutavat iseolemise tahet, mis Vabadussõja võitlustandril sai oma kõige kirkama ja selgema väljenduse: "Ei eales enam iket, ei sakslasi, ei venelasi! Me oleme ise ja meil on õigus olla ise ning me oleme selle nimel valmis ohverdama oma elu!"

Ent täna on ka päev, mil anname peaminister Taavi Rõivasele andeks eile Vanemuise suures saalis maha peetud hundijutu, milles muu hulgas kõlas järgnev väide:

"Mind teeb kasvavalt murelikuks, et Euroopas on väga vähe riike, mille sisepoliitikasse ei oleks viimasel ajal ilmunud avalikult kremlimeelsete erakondade ja poliitikute kõrvale üllatuslikult heldelt rahastatud organisatsioone, mis on näiliselt Kremli vastu, kuid teenivad salamisi sedasama Venemaa strateegilist eesmärki lääneriikide ühiskondi lõhestada, õõnestada ja polariseerida. Võõrahirmu toitmine äärmuskonservatismi sildi all on ühemõtteliselt Kremli huvides."

Täna ei hakka me seda rohkem kommenteerima, kuigi võiks, vaid anname andeks. Andeks andma – see on suurepärane eestikeelne väljend, mis räägib vabaduse keelt. Andeks ehk anniks antakse omalt poolt seda, mis on hea ja väärikas, ent kui keegi tahab meid koormata valede ja madalate süüdistustega, siis anname talle anniks tema enda valed.

Väärikad kodanikud kostavad laimavate vihjete peale vaid üht: "Alatuse ja madalusega olete te meid siduda püüdnud. Ennäe – teie enda anni ulatame me teile nüüd tagasi. Võtke ja elage oma süüdistustega, oma nigelate valedega. Võtke need endale anniks. Ise olete need käiku laskud, ise peate te neid ka kandma. Tunnetage oma valede koormat ja elage annis, mille me teile tagasi ulatame."

Jah, täna keskendume hoopis millelegi olulisemale. Täna räägime iseseisvuse üllusest ja isamaa armastusest, mis väljendub kõige selgemalt ühes pildis, mis on sööbinud meie rahvusliku eneseteadvuse tuumikusse.

See on pilt Vabadussõja aegsest Reaalkooli õppursõdurist, kes istub relv käes, padrunivöö üle õla ja vaatab oma siira ja puhta noorukipilguga tulevikku. Ta teab, et juba mõne nädala pärast võib ta olla langenud, ent tema olekus väljendub ohvrimeelsus ja süütus, mis põletab Eesti edasised arengud, sobingud Nõukogude Liiduga, vennatapjaliku reeturlikkuse küüditamiste käigus ja tänapäeva poliittehnoloogiad ja mahhinatsioonid pihuks ja põrmuks. Õppursõduri pilgus väljendub süütuse ja patriootliku armastuse ideaal, mille üle peaksime eelkõige tänapäeva segaduses mõtisklema. Vaadates hoolikalt selle noormehe silmadesse, võime öelda, et just sellist Eestit me tahamegi.

Andeks ehk anniks andmine on eelkõige Kõigekõrgema osa. Eks asetab ju Tema meie peale kõik selle, mille me ise oma tegudega oleme tagajärjena välja teeninud – meie pahed ja rumalused, ent ka meie ohverdused, voorused ja pingutused.

Igioleva palge ees omandab isamaa-armastus igavikulised mõõtmed ja samas puudutab see igat inimest isiklikult. Meie riik ja ühiskond on niivõrd vaba, väärikas ja üllas, kuivõrd on seda tema kodanikud. Meie voorust, vabaduseiha ja ohvrimeelt pole ju vaja kellelegi teisele, peale meie enda.

Maarjamaa ilu ja puhtust vaadates saame aru meie esiisade peaaegu religioossest austusest oma maa vastu, millele hiljem ehitus kõikumatus usus ja vankumatus tahtes loodud Eesti riik. Tänasel Vabariigi aastapäeval soovime, et meie riik oleks sama soe, kodune, kaunis ja karge kui seda on maa, millel see riik asetseb. See aga sõltub juba paljuski meist kõigist koos ja igast ühest eraldi, meie voorustest ja pahedest, meie julgusest, siirusest ja armastusest oma isamaa, meie rahva igipõliste väärtuste ning kõige ajaliku kohal kõrguva Tõe vastu.

Soovime teile head Eesti Vabariigi aastapäeva!