Demokraatliku võimu taastamise käigus tuleb päitsed pähe panna ka poliitiliseks politseiks muutunud süvariigile ning allutada julgeolekuasutused reaalselt toimivale kontrollile. See pole kaugeltki lihtne ülesanne, ent süvariigi kombitsate abil opereeriv demokratuur väärib kõigest režiimi, mitte riigi nime, leiab Objektiivi toimetus.
Meedias avaldatud informatsiooni kohaselt tegeldakse Eestis kodanike jälitamisega kordades rohkem kui põhjanaabrite juures. Eesti Ekspressi andmeil kuulati eelmisel aastal Telia Eesti võrgus pealt 4596 kõnet, Rootsi Telia võrgus samal ajal 3822 kõnet ja Soomes 3640 kõnet. (Telia on ainus sideettevõte, mis on vastavad andmed avaldanud.) Väljaanne järeldas ettevõtte turuosa ja rahvaarvu põhjal, et Eestis kuulatakse inimesi kümme korda rohkem pealt kui Rootsis ja viis korda rohkem kui Soomes. See toimub olukorras, kus kuritegevuse tase Eestis langeb, ent kõikvõimaliku jälitustegevuse (pealtkuulamised, salvestamised, andmebaasides käimised jm) maht üha kasvab.
Tartu ülikooli õigusteaduskonna professori Jaan Ginteri arvates ei saa seda mõistetavaks pidada. "Võimalik, et meil tuleb tunnistada, et me ei ole Eestis paigutanud eraelu privaatsuse kaitset põhiseadusega kaitstud väärtuste hulgas nii kõrgele, kui meist stabiilsemad heaoluriigid seda teinud on," leiab professor. Olgu täpsustatud, et kõnealused andmed käivad kriminaalmenetluse raames algatatud jälitustoimingute kohta, mille eesmärk on kuritegude tõendamine. Ometi on kurjakuulutavaid märke, et jälitustegevust on kasutatud ka poliitiliseks nuhkimiseks.
Käesoleva aasta veebruaris vahendas Objektiiv uudise raadiosaatest "Räägime asjast", kus EKRE aseesimees Martin Helme kõneles tema suhtes toime pandud jälitustegevusest. 2008. aastal algatati rahvuslasest poliitiku suhtes kriminaalasi seoses tema kohviku pankrotiga. "Mind tehti kahtlustatavaks ja ma olin kolm aastat järjest kriminaaluurimise all, nii et ma isegi ei teadnud seda. Kogu selle aja jooksul mind jälgiti – kuulati pealt, loeti meile jne," rääkis Helme saates. Selle aja sisse jäid nii 2009. aasta europarlamendi valimised kui 2011. aasta riigikogu valimised. Kogu selle aja polnud Helmel aimu, et riik tema järel nuhib. Lõpuks, kui tähtaeg sai täis, lõpetati poliitiku sõnul uurimine ära ilma sisulist kaasust alustamata.
Martin Helme usub, et jälitustegevusest saadud infot kasutati tema poliitiliste vastaste huvides. Samuti nimetab ta seda tegevust õngitsemiseks – äkki ilmneb pikaajalise jälitustegevuse käigus infot, mille abil saab alustada uue kriminaalasja või mida saab kasutada kellegi teise vastu.
Seega näib, et Eesti Vabariigis kehtib praktika, mille kohaselt võib riigivõimule ebameeldiv poliitik või ühiskonnategelane sattuda jälgimise alla mingil triviaalsel põhjusel või ettekäändel (Martin Helme puhul kohvikupidamisega seotud arved) ning tema suhtes teostatakse jälitustegevust aastaid! Heal juhul kuuleb ta sellest tagantjärgi. Kusagil süvariigis avatakse ja suletakse toimikuid, teostatakse menetlusi ja toiminguid, koostatakse salastatud ohuhinnanguid, mis saavad aluseks kinnistel protsessidel langetatud otsustele (Risto Teinoneni kaasus). Õigusriik ja avatud ühiskond missugune!
Kuid see pole veel kõik. Vandeadvokaat Oliver Nääs juhib tähelepanu asjaolule, et kapol ja välisluureametil on õigus kodanikke jälitada ka teabehanke raames, milleks pole vaja mingit kuriteokahtlust ega kriminaalmenetlust – piisab vajadusest ennetada ohtu riiklikule julgeolekule. Teabehanke raames on Nääsi sõnul jälitatud poliitikuid, ettevõtjaid, tavalisi raamatupidajaid – teabehange võib puudutada ükskõik keda.
Kogu protseduur alates loa taotlemisest kuni lõpuni on kaetud riigisaladusega. Teabehankelise jälitustegevuse kogumaht on samuti riigisaladus. Seega puudub ühiskonnal riikliku nuhkimise üle igasugune sisuline kontroll ning meil kästakse lihtsalt uskuda, et pädevad asutused töötavad päevast päeva ennastsalgavalt ja palehigis demokraatia, isikuvabaduste ja inimõiguste kaitsmise ning Kremli kurjamite tõkestamise nimel.
Mis sellest, et aastaid rahvuslaste ("äärmuslaste") jälgimisele pühendunud kapo töötaja Aleksei Dressen osutus hoopiski Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) agendiks.
Justkui eelnevast oleks veel vähe: täiesti naeruväärsel kombel juhib parlamendi komisjoni, mille ülesandeks on teostada järelevalvet julgeolekuasutuste – st kapo ja välisluureameti – üle, ei keegi muu kui kapo eelmine peadirektor.
Siin avaneb mõiste "süvariik" (inglise k deep state – luureasutuste kohta kasutatav väljend) üks olulisi tahke: nuhkimistegevus ja sellele õigusliku katte andmine leiab aset kusagil riiklike struktuuride pimedates sügavikes, nii et julgeolekuasutuste tähelepanu alla sattunud kodanik ei aimagi. Oma niigi varjatud tegevust kaitstakse mugavalt riigisaladusega, mis lubab võimalikud vilepuhujad liistule tõmmata. Samas ollakse end selgelt poliitiliselt määratlenud, nagu tõendavad kapo ja välisluureameti aastaraamatud ja nimetatud asutuste ametnike avalikud esinemised.
Demokraatliku võimu taastamise käigus tuleb päitsed pähe panna ka poliitiliseks politseiks muutunud süvariigile ning allutada julgeolekuasutused reaalselt toimivale kontrollile. On selge, et see pole lihtsalt teostatav ülesanne, ent süvariigi kombitsate abil opereeriv demokratuur väärib kõigest režiimi, mitte riigi nime.