Kersti Kaljulaid on oma sooja naeratusega vahetult enne taasiseseisvumispäeva radikaalse skandalisti kõrval seistes saatnud taasiseseisvunud Eestile omapoolse sõnumi, et Eesti riigi ja põhiseaduse alusväärtuste üle ilkumine, naiste roppude sõnadega sõimamine ja verbaalne vägivallatsemine "on igati okei", kui seda tehakse progressiivsete väärtuste ja liberaaldemokraatia vaimus, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
"Eesti natsipõhi on kõva ning üks selle tugisammastest on igasugune etno ülistamine. Ka Muhu muster on omamoodi fašismi logo, vastupanu maailma edasiliikumisele ja põgenemine lapselikult romantiseeritud minevikku, mida kunagi ei eksisteerinud." Need read, nagu ka käesoleva juhtkirja pealkiri, pärinevad algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis ilmunud Mikk Pärnitsa artiklist "Kellele kuulub Eesti maa?", mis peale lugejate protesti maksumaksjate rahaga üleval peetud ERRist eemaldati.
Pärnitsa rõvetsevast ja ropendavast isikust võiks rahumeeli üle vaadata ning unustada ta sinna, kus muu hulgas vanainimeste surma arengu ja progressi eeldusena käsitleva skandalisti koht peakski olema – oma kolme toetajaga Patreoni kontoga ühiskondlikku perifeeriasse –, kui Eesti poliitiline ja kultuuriline eliit ei avaldaks ja levitaks tema mõtteid ning hiljuti poleks ta pälvinud suisa riikliku autasu.
Kaks päeva enne tänast taasiseseisvumispäeva riputasid president Kersti Kaljulaid ja justiitsminister Raivo Aeg pahemäärmuslike vaadete poolest tuntud "kirjanikule" kaela vägivallaennetaja auhinna Instagramis tehtud kampaania eest „See pole okei". Auhinnatseremooniale ilmus Eesti Rahvusringhäälingus kõlapinda saanud artiklis Eestit "apartheidiriigiks" tembeldanud autor naisteriietes. Irooniat lisab olukorrale seik, et varasemalt on Pärnits naistele just selliseid nilbeid sõnumeid saatnud, mille vastu ta nüüd väidetavalt võitleb.
Meessoost grafomaanlike kalduvustega isikuid, kes peavad ennast Virginia Woolfiks, leidub tõenäoliselt nii mõnegi psühhiaatriahaigla eriosakonnas, ent nendele ei anta leheruumi rahvusringhäälingutes ning neid ei premeerita riiklike autasudega. Nii on ilmselge, et peamist vastutust "Pärnitsa fenomeni" eest kannavad käesoleva juhtumi puhul auhinna üle andnud justiitsminister ja president, kellest mõlemad on teadupärast Eesti Vabariigi põhiseaduslike institutsioonide esindajad.
Eriliselt irooniline on kogu loo juures see, et mõned aastad tagasi kirjandusteadlast Sirje Kiini sotsiaalmeedias roppude sõnadega pimedatesse kohtadesse saatnud ja oma tegu korduvalt õigustanud verbaalne vägivallatseja pälvib naeratava presidendi ja natukene mornima justiitsministri õnnitluste saatel riikliku autasu vägivalla ennetamise vallas. Vahetult enne taasiseseisvumispäeva pole sellisel lükkel muud tõlgendusvõimalust, kui soov presidendi poolt rahvale näkku sülitada Eesti riiki, rahvast ja meie rahvatraditsioone natsismisildi abil alavääristava ja häbeneva kleidis radikaal esileseadmise kaudu.
Justiitsminister Aegi hilisemad vabandused, nagu oleks auhinnad välja antud tema teadmata, ilma tema allkirjata ja seetõttu statuudi vastaselt, mõjuvad pehmelt öeldes kummaliselt ning ei seleta seda, kuidas sai justiitsminister aktiivselt osaleda temaga kooskõlastamata, ent ometi tema ministeeriumi poolt välja antavate preemiate jagamisel ja laureaatide kätlemisel.
Samuti ei seleta see president Kaljulaidi laia ja heakskiitvat naeratust poseerides autori kõrval, kes on nimetanud Eestit "apartheidiriigiks" ning kelle arvates on rahvuslased eristamatud bolševikest ja vaimsetest invaliididest. Parimal juhul räägivad Aegi avaldused ministri ametialasest lohakusest, halvimal juhul kujutavad aga endast väga nigelat üritust skandaaliks paisunud halva mängu juures end välja vabandada ja head nägu teha.
Igal juhul on president Kaljulaid oma sooja naeratusega vahetult enne taasiseseisvumispäeva radikaalse skandalisti kõrval seistes saatnud taasiseseisvunud Eestile omapoolse sõnumi, et Eesti riigi ja põhiseaduse alusväärtuste üle ilkumine, naiste roppude sõnadega sõimamine ja verbaalne vägivallatsemine "on igati okei", kui seda tehakse progressiivsete väärtuste ja liberaaldemokraatia vaimus ehk Euroopa poolt vaadatuna õiges ja soovitud suunas.
Nii tehes laulab president Kersti Kaljulaid taasiseseisvunud Eesti rahva pidupäeva eel pahemradikaalide lauluraamatust Pärnitsa viisi "Unusta Eestimaa, seda polnud kunagi olemas." See kujund peaks Kaljulaidi lõhestava ja rahva tunnetel trampiva presidentuuri sümbolina kauaks meelde jääma.