Olukord, kus riigivõim kasutab maksumaksjate raha mitte Eesti rahvusliku kultuuripärandi ülioluliseks osaks olevate keskaegsete sakraalhoonete säilitamiseks, vaid ilma igasuguse konkursita uute kirikute ehitamiseks, ei ole mõistusepärane, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Meedia vahendusel saime sel nädalal kuulda, et riigieelarve eelnõus on ette nähtud miljon eurot Jõgevale Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku uue pühakoja ehitamiseks ja sisustamiseks. Kusjuures juba 2018. aastal eraldati nn katuserahadest sama projekti toetuseks 400 000 eurot. Väidetavalt on Jõgevale EELK kirikuhoone ehitamise riikliku rahastamise eest seisnud Isamaa ridadesse kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk, kes on ühtlasi Jõgeva vallavolikogu esimees – väidetavalt ilma EELK juhtkonna vastava taotluse või isegi teadmiseta.
Liberaalid on maksumaksjate raha niisuguse kasutamise vastu protesti väljendanud, tõstatades muu hulgas küsimuse, kuidas on Eesti Päevalehe väitel vaid 44 annetajaliikmega kogudusele uue kiriku ehitamine riigieelarve seisukohast olulisem kui nt koroonaviiruse levikust ja sellele reaktsiooniks kasutusele võetud meetmetest tingitud kriisist eriti tugevalt mõjutatud turismisektori toetamine. Samuti on osutatud, et kristlastel ei ole kohane arvustada sotsiaalministeeriumi kaudu homoühingute riiklikku rahastamist, kui usuühendused ise saavad oma ettevõtmiste toetuseks palju suuremate summade ulatuses avalikku toetust.
Tahtmata laskuda vaidlusse nende konkreetsete väidete üle, tuleb siiski tõdeda, et raske on mõista, miks peaks maksumaksjate raha kulutama EELK või mõne teise usuühenduse tarvis uute kirikute ehitamiseks. Ühelt poolt on põhjendatud küsida, et kui avaliku võimu rahalisel toetusel ehitatakse kultuurimaju, kontserdisaale ja spordihooneid, siis miks ei võiks riiklikult rahastada ka kirikute ehitamist. Kuigi selles ei ole kindlasti midagi õigusvastast, vastab esitatud küsimusele osaliselt tõsiasi, et erinevalt kontserdisaalidest ja kultuurimajadest on usuühendused konfessionaalselt piiratud ehk mõeldud vaid neile inimestele, kes tunnistavad teatud usku. Igal juhul võiks vaba ühiskonna ideaalist lähtuvalt olla kirikute ehitamine usuühenduste endi ja nende liikmete ülesanne – just nagu võiks kultuurimajade ehitamine olla kohaliku kogukonna ülesanne –, mitte asi, mida tuleb teha riigi rahalisel toel.
Päris kindlasti tekib Jõgeva kiriku ehituse kontekstis paljude muude küsimuste hulgas igati põhjendatult küsimus sellest, miks peaks riigieelarvest miljoni saama just EELK Jõgeva kogudus, mitte aga mõne teise usuühenduse kogudus mõnes muus kohas. Kindlasti oleks nii mõnigi teine kogudus huvitatud sellisest toetusest kas endale uue kirikuhoone ehitamiseks või olemasoleva parendamiseks. Kui nii suuri summasid jagatakse ilma igasuguse kõigile võrreldavas olukorras olevatele ühendustele avatud konkursita konkreetsele kogudusele, siis on olukord ilmselgelt hea valitsemise põhimõtetega vastuolus.
Seejuures on eriliselt mõistusevastane avaliku raha kasutamine uute kirikuhoonete ehitamiseks olukorras, kus ühelt poolt reaalselt kirikus käivate inimeste hulk pidevalt väheneb ja kus teiselt poolt lagunevad paljud keskaegsed sakraalhooned, mille säilitamiseks on avalik võim kehtestanud väga koormavad muinsuskaitsenõuded ja nende järgimise kohustuse, ent mille taastamist ja hoidmist toetatakse pehmelt öeldes kasinalt (nagu ülalpool toodud graafikult nähtub, oli pühakodade programmi mahuks enne selle Indrek Saare kultuuriministriks olemise ajal lõpetamist 2018. aastal ca 700 000 eurot aastas). Pidades silmas, et paljud piinlikult lagunevad keskaegsed kirikud on väga oluliseks ja unikaalseks osaks Eesti rahvuslikust kultuuripärandist, on nende säilitamine reaalselt mitte ainult tänaste kokku kuivanud koguduste, vaid ka avaliku võimu ülesanne. Sama ei saa aga öelda uute kirikute ehitamise kohta.
Lõpuks oleks usuühenduste riikliku rahastamise lõpetamine (välja arvatud oluliste kultuuriväärtuste säilitamise osas) kasulik ka usuühendustele endile, kaotades ära olukorra, kus domineeriva ideoloogia või avaliku võimu teostamise suhtes kriitilisi seisukohti ei julgeta väljendada, kuna vastasel juhul võidakse kaotada olemasolev riiklik toetus või väljavaated seda tulevikus saada. Ei ole ju saladus, et ühendused, mis sõltuvad rahaliselt riiklikust toetusest, minetavad kiiresti võime rääkida asjadest avalikult viisil, mis ei ole rahastajate ootustega kooskõlas. Usuühenduste puhul on see eriliselt kahetsusväärne, sest nende missiooni keskmes on kohustus seista ühiskonnas õigete moraalsete põhimõtete eest.
Avaliku võimu ülesanne on tagada usuühendustele sõltumatus selles mõttes, et riigivõim ei sekku nende tegevusse ega takista seda. Pidades silmas usuühenduste olulist ühiskondlikku funktsiooni, oleks igati põhjendatud ka nende tegevuse soodustamine. Aga avaliku võimu ülesanne ei ole subsideerida usuühenduste tegevust nende inimeste rahaga, kes ei ole ise pidanud vajalikuks neid ühendusi toetada. Muidugi on tõsi, et riigivõim subsideerib ka paljusid vasakliberaalset ideoloogiat edendavaid ühinguid, nagu näiteks homoaktiviste organisatsioone. Aga see, et avalikku raha ühes aspektis eriti vääralt kasutatakse, ei õigusta kuidagi selle pehmemat väärkasutust ka muudes aspektides.
Eesti tänane olukord, kus peaaegu kõik ühiskonnaelu sektorid suudavad toimida üksnes avaliku võimu rahalisel toel, ei ole liialdus nimetada sotsialismiks. Sotsialismi ideaal koos oma mugava elu lubadusega on küll ahvatlev, aga läbinähtavalt valelik ja läbikukkunud. See ei ole ideaal, mida kristlased ja konservatiivid peaks toetama – ka mitte siis, kui vastupidine hoiak annab lootust ise riigivõimu poolt jagatavatest hüvedest osa saada. Ajalugu on palju kordi kinnitanud, et sotsialism annab natuke vaid selleks, et võtta palju rohkem. Nii on see paraku ka usuühenduste sõltumatuse ja vabadusega.