Kui avalik võim tahab pälvida koroonavaktsineerimise suhtes inimeste usaldust, siis ei tohi olulist infot kinni pidada ja varjata ega käsitleda propagandat selle info avalikustamise aseainena, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Üks meditsiiniteenuste osutamise kesksetest printsiipidest on informeeritud nõusoleku põhimõte, mis tähendab, et inimestele tuleb anda täielik, läbipaistev ja arusaadav oluline info selle kohta, milles neile osutatav teenus seisneb ja millised võimalikud riskid sellega kaasnevad. Muu hulgas peaks sellest põhimõttest lähtuma ka valitsuse poolt käivitatud Covid-19 vastase massilise vaktsineerimiskampaania elluviimisel.
Paraku seda ei tehta, sest olulist osa teabest, mis võimaldaks inimestel langetada informeeritud otsuseid selle kohta, kas lasta end vaktsineerida või mitte, avalikkusega ei jagata – vähemalt mitte määral, mida võiks pidada rahuldavaks. Info jagamise asemel on valitsus käivitanud ulatusliku avalikku arvamust suunava propaganda, mille sümboliks on saanud loosung "Ära kõhkle!".
Selleks, et inimesed saaksid langetada vaktsineerimisega seonduvalt mõistuslikult läbi kaalutud otsuseid, oleks muu hulgas vaja, et avalik võim avalikustaks jooksvalt, operatiivselt ja täielikult info selle kohta, millised tervislikud probleemid on Covid-19 vastaste vaktsiinide manustamise järgselt ilmnenud. Sarnaselt sellele, nagu terviseamet avalikustab igapäevaselt koroonaviiruse levikut kajastava teabe nii positiivsete testide, hospitaliseeritud koroonapositiivsete kui ka koroonaviirusega (mitte tingimata selle tõttu) surnud inimeste arvu esile tuues.
Konkreetsemalt oleks vaja, et koroonapositiivsena surnud inimeste arvu raporteerides teavitataks avalikkust ka sellest, kui mitu neist surnud inimestest olid eelnevalt saanud ühe doosi vaktsiini, mitu kaks doosi ja milliseid vaktsiine nad olid saanud. Jutt ei käi hinnangutest põhjuslike seoste kohta, vaid lihtsalt faktide esitamisest. Tagantjärgi tuleks see info ilma eranditeta avalikustada ka kõigi eelnevate nö koroonasurmade kohta, mis on Eestis pärast Covid-19 vastase vaktsineerimise alustamist aset leidnud.
Lisaks tuleks jooksvalt avalikustada info ka selle kohta, kui palju koroonavaktsiini saanud inimesi on vaktsineerimise järgselt surnud muul põhjusel või saanud alalise või ajutise tõsise tervisekahjustuse. Puudub mõistlik põhjendus niisuguse info avalikkuse eest varjamiseks.
Kui vaktsiinikahjustusi märkimisväärselt ei eksisteeri, siis selle teabe avalikkuse ette toomine ju üksnes kasvataks usaldust vaktsiinide suhtes, ent kui need eksisteerivad, siis on inimestel, keda survestatakse kõhklemata end vaktsineerida laskma, õigus seda infot teada.
Osaks informeeritud nõusoleku põhimõtte järgimisest on kahtlemata inimestele ka selge ja arusaadava teabe jagamine selle kohta, kes ja kuidas vastutab vaktsiinide manustamisega kaasnevate kahjude eest. Millised tagajärjed üldse kvalifitseeruvad vaktsiinikahjustustena? Milline on vaktsiinitootjate vastutus? Milline avaliku võimu vastutus? Ja kuidas see vastutus teostub? Siiani ei ole ka selles osas selget teavet jagatud, ei Terviseameti kodulehel ega ka riikliku propagandakampaania kodulehel vaktsineeri.ee.
Kokkuvõttes taandub probleem lihtsale, ent põhimõttelisele küsimusele. Nimelt, kui avalik võim tahab pälvida koroonavaktsineerimise suhtes inimeste usaldust, siis ei tohi olulist infot kinni pidada ja varjata.
Riigivõim, mis käsitleb propagandat rahva ausa ja igakülgse informeerimise aseainena, ei pea inimestest lugu, koheldes neid mitte vaba tahtega mõistuslike olenditena, vaid impulssidest suunatud karjana. Probleem on seda tõsisem, kui jutt käib inimeste sügavalt isiklike otsuste langetamisest, milleks enese vaktsineerida laskmine kahtlemata on.
Päisefoto: insta_photos/Bigstockphoto.com