Haridusministeeriumi algatusel hakatakse peagi menetlema erakooliseaduse muutmist, mis ilmselt pööraks pea peale tuhandete laste koolielu. Seadusemuudatuse järgi poleks kohalikud omavalitsused enam kohustatud maksma erakoolidele tegevustoetust.
Kuna sama õpilasepõhist tegevustoetust saavad ka munitsipaalkoolid ja riigigümnaasiumid, siis on riigi rahakoti seisukohast samaväärne, millisele õppeasutusele seda makstakse. Õpilase peale kulutatav maksumaksja raha ei väheneks, kui erakoolid sellest ilmajäämise tõttu kinni pannakse ja õpilased munitsipaalkooli ümber paigutatakse.
Palju kõlanud süüdistus, et erakoolidele maksab kogu hariduse kinni riik, millele lisaks korjavad koolid veel õppemakse, ei päde. Lastevanemate kodanikualgatus Avalikult Haridusest kirjutab oma kodulehel:
"Juba täna toetab riik erakoole kõikidest teistest koolidest vähem. Avalikest andmebaasidest kättesaadavate andmete järgi maksab 2015. aastal maksumaksjale ühe õpilase õppimine riigigümnaasiumis 360 eurot kuus, munitsipaalkoolis 314 eurot kuus, erakoolis 221 eurot kuus. Lisaks panustavad erakoolides õppivate laste vanemad laste haridusse ka õppemaksuga, mis on keskmiselt 90 eurot kuus lapse kohta. Maksumaksjale maksab riigigümnaasiumis õppivad õpilased ligi 6 miljonit eurot (5 kooli), munitsipaalkoolis ligi 500 miljonit eurot (450 kooli) ja erakoolis ligi 15 miljonit eurot."
Nende faktide valguses on erakoolid maksumaksjale hoopis kõige säästlikum variant. Seega on olukord sootuks vastupidine, kui haridusministri PR-masinavärk sellel laseb paista.
Eestis on tänase seisuga 56 erakooli, mille sekka mahub kristlikke õppeasutusi, väikseid külakoole ja waldorfpedagoogikat viljelevaid koole. Nende rajamine on paljuski lähtunud lapsevanemate suurest unistusest pakkuda oma lapsele kindlast maailmavaatest lähtuv haridustee. Erakoolid ja kogukonnakoolid on senini pakkunud just selle põhiseadusliku õiguse realiseerimist.
Jürgen Ligi erakoolide vastane samm pole mitte midagi muud kui vormilt liberalistlik ja sisult sotsialistlik hariduspoliitika, mille eesmärk on ideoloogiliselt ühtlustada ja tasalülitada haridusmaastikku ning pärssida vanemate õigust valida oma lapsele maailmavaatest kantud haridustee.
Lisaks põhiseaduses sätestatule on Eesti ühinenud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga, mille lisas öeldakse, et riik peab "austama vanemate õigust võimaldada lastele oma usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus."
Kui arvestada ka seda, et haridusminister Jürgen Ligi koduerakonna programmis leidub punkt, mille kohaselt peaks kõiki koole koheldama võrdselt sõltumata nende omandivormist, tekib tõsine küsimus, miks seadusemuudatust ikkagi vaja on.
Kui erakoolis õppivale lapsele kulub keskmiselt vähem maksumaksja raha kui avalike koolide õpilastele, kukub ära eelarveline argument ning järele jäävad maailmavaatelised eelistused.
Siin ei astu meie haridusminister esile mitte liberaalile kohase eraalgatusliku koolihariduse edendajana, vaid sotsialistliku üheülbalisuse ja riigi kontrolli all oleva koolisüsteemi pealesurujana.
Jürgen Ligi erakoolide vastane samm pole mitte midagi muud kui vormilt liberalistlik ja sisult sotsialistlik hariduspoliitika, mille eesmärk on ideoloogiliselt ühtlustada ja tasalülitada haridusmaastikku ning pärssida vanemate õigust valida oma lapsele maailmavaatest kantud haridustee.