See, et kõige mõjukam Eesti tegelane on valetanud valijatele, vassinud pidevalt nii rahvale kui ka „omadele" ja „poolomadele" Stenbocki majas ning jultunult ignoreerinud vahelejäämist oma pereäride kaudu mehkeldamisest Venemaaga, samal ajal kui ta valjuhäälselt ja raugematu innuga teisi Euroopa Liidu liikmesriike Venemaad boikoteerima üles kutsus, ei mängi justkui üldse mingit rolli. Selline on siis Eesti mõjukaim indiviid aastal 2023, sedastab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Igal aastal avaldab meie peavoolumeedia edetabeli aasta mõjukamatest tegelastest Eestis. Sel aastal avaldas Eesti Päevaleht nimekirja sajast inimesest, sel nende arvates olid 2023. aastal kõige mõjukamad.
Kui ma eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpus õppisin tundma väliskirjanduse loengutes 19. sajandi Inglismaa tippkirjaniku William Makepeace Thakeray loomingut, ei osanud ma arvata, et üks tema tuntuim teos – „Edevuse laat" võib oma pealkirjaga olla niivõrd aktuaalne tänasel päeval.
Tõsi ta on, tegelikult on aktuaalne ainult selle romaani pealkiri. Romaani tegevus, mis analüüsib satiiri võtmes 19. sajandi esimese poole Inglismaa ühiskonna elu ja selle liikmete tegemisi, erineb tänapäeva Eesti Vabariigi tuntud tegelaste sebimistest olulisel määral. Samas ei ole kunagi liigne meenutada kord õpitut ja kasutada seda kasvõi suurelt kirjanikult tema romaani pealkirja laenates praegusel ajal oma kolumni kirjutades ja mõttes võrrelda 19. sajandi Briti koloniaalimpeeriumit praeguse Euroopa kääbusriigi Eestiga.
Kunagi ütles Eesti kirjandusteadlane ja luuletaja Gustav Suits: „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!" Seda ütles Suits siis, kui oli 20. sajandi esimene veerand. See oli aeg, kus eestlastel oli lootus omariikluse arenedes muutuda vaimult suureks, kuigi rahvaarvult endiselt väikeseks jäädes. See oli lootuste aeg. Maailma poliitilised sündmused kujunesid selliselt, et Eesti Wabariik neelati II Maailmasõja keerises suure idanaabri poolt alla ning kogu ülejäänud 20. sajandi aeg oldi suurriigi provints, ilma mingi iseolemise võimaluseta. See olukord lõppes Eestit orjastava riigi NSVL lagunemisega ning Eesti omariikluse taastamisega 1991. aastal. Maailm oli aga selleks ajaks tundmatuseni muutunud ja liikuda edasi sealt, kus katkes 1940. aastal Eesti iseolemine, ei olnud enam võimalik.
Oli kuidas oli, praeguseks on Eesti ühiskond oma „arengus" jõudnud Euroopa Liidu „viljastavates tingimustes" nii kaugele, et käesoleval aastal on siin ühiskonnas ja ühtlasi riigis kohaliku peavoolumeedia poolt kõige mõjukamateks tunnistatud 100 tegelast.
Esimesel kohal on selles tabelis peaministri kohta täitev Kaja Kallas. See räägib nii mõndagi. Hiljuti oma erakonna ainukandidaadina uuesti Reformierakonna juhiks kinnitatud Kallas oli peale seda, kui ainsa kandidaadina oma parteijuhi koha säilitas, väga õnnelik ja enesekindel. Asjaolu, et kolmandik delegaatidest talle oma häält erakonna juhi „valimistel" ei andnud, ei läinud Kallasele üldse korda. Kaja peab ennast võidumeheks. No mis seal ikka, võit on võit ja selle ta Reformierakonna juhi „valimistel" sai. Valimisi kui selliseid tegelikult ei toimunud, kuna ei saa olla sellised valimised, kus valikut ei ole, vaid on üks ja ainus kandidaat valitavale kohale. Sellisel juhul on tegemist kohale kinnitamisega.
Kallas sai selle kohale ümberkinnitamisega säilitada oma staatuse peaministrina ja sealt siis juba kõige mõjukama tegelase koha Eesti ühiskonnas. See, et kõige mõjukam Eesti tegelane on valetanud valijatele, vassinud pidevalt nii rahvale kui ka „omadele" ja „poolomadele" Stenbocki majas ning jultunult ignoreerinud vahelejäämist oma pereäride kaudu mehkeldamisest Venemaaga, samal ajal kui ta valjuhäälselt ja raugematu innuga teisi Euroopa Liidu liikmesriike Venemaad boikoteerima üles kutsus, ei mängi justkui üldse mingit rolli. Selline on siis Eesti mõjukaim indiviid aastal 2023.
Teisele kohale nimetatud tabelis tõusis Tarmo Jüristo. Tegemist on SA Liberaalne Kodanik eestvedajaga. See liberaal on pühendunud liberaalglobalistide ja vasakpoolsete võimu kinnistamisele Eestis. Üks tema tegemisi oli "abieluvõrdsuse" läbisurumine Eesti riigis. Selle olendi etableerumine teisele kohale on väga kõnekas fakt sellest, milline on praegune eestlaste ametliku peavoolumeedia ja sellega seotud avaliku elu tegelaste moraalne kompass.
Kolmas koht edetabelis on Mihhail Kõlvartil, hiljuti Keskerakonna endale kaaperdanud (endiste Keskerakonna tipptegijate Taavi Aasa ja Jaanus Karilaidi sõnade kohaselt) praeguse Tallinna linnapeaga. Lasnamäel kasvanud linnapea on sovietiaegse mentaliteedi nostalgikuna võtnud suuna muuta Tallinn millekski kolhoosiaegse rajooni sarnaseks. Teda ümbritsev muukeelsete ametnike kohort on ehitamas Eesti pealinnast endale sobivat ja mugavat „mesitaru", mille nimeks sobiks rohkem Novotalinsk.
Eesti president Alar Karis oli edetabelis viiendal kohal. Hea, et niigi läks – mahtus vähemalt esimese kümne hulka sajast. Päris huvitav on lugeda Arvo Halliku nime tabeli üheteistkümnendal kohal. Tegemist on ettevõtliku kodanikuga, kes on ametilt peaminister Kaja Kallase abikaasa. Kuulsaks sai ta sellega, et ajas oma firma kaudu või isegi mitme firmaga asju Venemaaga. Kas see temast ka mõjuka tegelase teeb, ei ole mulle päriselt selge. Tabelis on ta igatahes üheteistkümnendal kohal. Veelgi huvitavam on lugeda, et Johanna Maria Lehtme – inimene, kes ei suutnud tõestada oma heategevuse läbipaistvust Ukraina suunal ja tubli ning ettevõtlik „hooandja" ja korilane Henri Laupmaa, kellel jäi üle saja tuhande euro kaduma ega jõudnud Ukraina abivajajateni, seisavad koos edetabeli 28. kohal. Kuulsaks need kaks oma segaste rahade kogumistega said. aga kas see on edetabelit vääriv mõjukus, jääb iga lugeja enda otsustada.
See oli käesoleva aasta edetabelis oma kohad saanud nimedest minus enim küsimusi tekitanud tegelaste loetelu.
Kurvaks teeb mind kõige enam asjaolu, et esikümnes kindlasti olema pidanud Arvo Pärt on 98. kohal ja temast ülejärgmine ja ühtlasi nimekirja kõige viimane on Marko Mihkelson. Nii on siis koostajad suhtunud Pärti. Nad on ta pannud peaaegu samale pulgale Mihkelsoniga.
Kus on koht Yana Toomile ja Vladimir Svetile, Jevgeni Ossinovskile ja Aleksei Jevgrafovile ning Durejkole, seal muidugi väärt Eesti kodanikele kohta ei ole. Seal on koht poliitilistele röökuritele ja laiutajatele, kelle kinganumber on nii suur, et tallab lapikuks iga teel ettesattuja. Kõik see toimub eestlaste vaikival nõusolekul.
Kui riik võetakse euromarksistide ja kohalike muulaste poolt üle, nagu on juba üle võetud riigi pealinna Tallinna linnavõim, siis jääb üle vaid tõdeda – kui jälgida Kallasest sõltuvate valitsuskoalitsioonipartnerite kaasakoogutavat ja kõigega nõusolevat kehakeelt ja leksikat, kõlbaks Eesti uueks vapiloomaks hästi sipelgakaru. See on loom, kellel on väga väljaveninud koon ja äärmiselt pikk keel, mida ta sipelgapesasse torkab ja seda seest lakub. Selle lakkumisega saab ta keele külge kleepida palju sipelgaid, mida sööb. Samas on sipelgakaru väga ohtlik loom, kuna tal on pikad ja teravad küünised. Kui halva nägemisega sipelgakaru käpaga korra äsab, siis on tema küünised ohtlikud kõigile, kes nende ette satuvad, kaasa arvatud inimestele.
Niisiis, kõike lakkuv, pika keelega ja hirmsate küünistega sipelgakaru on tänapäeva Eesti poliitilise establishmendi sümboliks. Ja uuel vapil peaks olema ainult üks sipelgakaru, mitte kolm nagu on praegusel vapil (kolm lõvi). Üks ja ainus, igavene valitseja ja suur juht – sipelgakaru, ja kõik. Mitte orav, vaid just sipelgakaru peaks olema ka reformierakonna sümboliks – üks loom, üks erakond, üks juht. Selline on uus kord. Ei mingit arvamuste mitmekesisust ega võimujagamist.
Üldse meenutab mulle praegune Eestis teostatav poliitika nii rahvusvahelisel kui kohalikul tasandil omaaegset ENSV tehtud Eesti Reklaamfilmi toodangut. Piinlik, aga nostalgiline on meenutada seda saasta, mida Reklaamfilm tootis. Piisab, kui meenutada omaaegset Ivo Linnaga tehtud klippi, kus reklaamiti Võru Mööblivabriku toodangut. Tegelikult oleks väga tore näha retrohõngulist klippi, kus Tallinna Külmhoone ja Lihakombinaadi klipis esineksid pelmeene reklaamivad, kokariietes Kõlvart, Svet ja Odinets. Nad laulaksid ja tantsiksid, hoides käes kokakulpe, peas toredad valged kokamütsid. Kõik sõnaline osa oleks mõistagi „rahvusvahelise suhtlemise keeles". Ammu oleks juba tarvis „ajaga kaasas" käies muuta Tallinna ametlikuks sümboliks Vana Tallinna pudelit käes hoidvat „Pissivat karu", kes kõikidele linlastele ülevalt pähe laseks. Brüsselis on ju „Pissiv poiss". „Pissiv karu" oleks sillaks lääne ja ida vahel, kuna karu on teatavasti ammu olnud Venemaa mitteametlikuks sümboliks.
On madal alatus raisata oma aega sellele, et arutleda endamisi küsimuse üle, kas Kaja Kallas meenutab rohkem sipelgakaru või skunkside võistluse võitjat, aga parema puudusel meenutan seda, et igaüks võitleb igavusega oma kasina fantaasia piirides.
Jaak Johanson rääkis mulle, siis kui ta veel elus oli, ühe õpetliku loo sellest, kuidas Viimsi bussis istus ühe koolipoisi kõrvale vana joodik. Kui poiss tahtis bussist väljuda ja enne peatust joodikult küsis, kas too väljub, vastas joodik: „Tähtis ei ole see, kus ma maha lähen, tähtis on see, et sina koolis hästi õpiksid!" Millised kuldsed sõnad. Kahju, et meie tänapäevased võimsad ja vägevad ei ole omal ajal selliseid kuldseid sõnu kuulnud või kuulda võtnud.