Mis saab kord Eesti Vabariigist? Kas ka siin on tuleviku ettenägematus pealetulekus võimalik ühel hommikul ärgates kuulda, et Eesti Vabariigist on saanud „Eesti Mood" või mingi muu mood, küsib Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Iga kord, kui juulikuu lõpus on postkastis kutse Kadrioru roosiaeda 20. augusti koosviibimisele, tabavad mind vastakad tunded. See kultuuriinimestele mõeldud vastuvõtt toob alati kohale kultuurirahvast, endiseid ja praeguseid poliitikuid, riigiametnikke ja ärimehi. Täpseid piirjooni omamata on seltskond, keda kohale kutsutud, vaid aimatavalt mingile süsteemile alluv. See on nii ja nii see ilmselt jääb. Selge see, et kohal on erakondade ja ühiskondlike liikumiste esindajad.
Mäletan, kuidas üleeelmisel aastal kattis vastuvõtu kultuuriprogrammi minu koolivend, siis juba endine riigikogu spiiker. Jagades minuga sarnast muusikalist maitset oli tema mängitavat muusikat kuulates mõnus nostalgiline tunne. Kadrioru roosiaed muutus järsku mingi nähtamatu maagia tõttu jälle Tallinna 1. Keskkooli (Gustav Adolfi Gümnaasiumi) ajalooliseks aulaks. Aastakümned, mis mind sellest kaugest ajast eraldasid, hajusid justkui võluväel ja sootuks ununes see tõsiasi, et minu nostalgilist mõttelendu ajendas koolivend, kes kuulus sotsiaaldemokraatide erakonda. Oli ainult koolivend ja ansamblite „Animals", „Rolling Stones", „Creedence Clearwater Revival", „Led Zeppelin", „Jethro Tull" ja paljude teiste, omaaegsete superbändide muusika.
Seekord oli jälle võimalik tunda Eesti riiki, kus ei ole kisklevaid poliitilisi jõudusid, vaid oma riigi kodanikkond. Kaaskodanikuks olemist oli mul võimalik tunda väljaspool selliseid vastuvõtte vaid siis, kui toimusid suure hulga rahva osalusel president Lennart Meri matused 2006. aasta kevadel. Seal oli tunda, et Eesti riik on olemas ja et seda riiki on võimalik füüsiliselt näha ja tunda.
Milline roll on aga iga aasta 20. augustil roosiaeda kogunevatel kodanikel kultuurieliidile mõeldud vastuvõtul? See on kaaskodaniku rollis oleva inimese tunne. Inimese, kes on ennast teadvustanud Eesti Vabariigi sõbrana. Sõbrana selles mõttes, et talle meeldib just see riik, olgu ta siis milline parasjagu on ja et iga kohaletulnu tunnetab ennast selle riigi sõbrana ja koostisosana.
Kui ei oleks selliseid koosviibimisi, siis ei oleks oma riigile mõeldes suurt millelegi emotsionaalses plaanis toetuda. Samal ajal on just roosiaias võimalik unustada igapäevased poliitilised hõõrumised, vastasseisud ja kaklused ning olla lihtsalt Eesti Vabariigi kodanik.
Aeg kaob kiirelt ja uus elu uute muutuste ja muudatustega tuleb peale järjest suurema tempoga. Palju harjumuspärast ja igavesena tunduvat kaob nii kiiresti, et alati tähele pannagi ei jõua. Viimati tabas mind selline uuenduse märkamine, kui Vabaduse väljakul kohvi jõin ja seal veel talvel asunud kohvik Wabaduse asemel märkasin hoopis uut asutust nimega „Mood". Kohviku endist nimetust Wabadus ma jutumärkidesse panna ei söanda, uus nimi „Mood" peab aga jutumärkide vahel olema.
Pealtnäha lihtne ja justkui argine nimevahetus, ent mind pani see pisut mõtlema mööduvatest väärtustest ja püsiväärtustest. Pani mõtlema sellestki, et kui ühel õigel asjal, mis asutatud õigel ajal ja õige nime all, ei lasta ajaloo tõmbetuultes sama nime kanda, siis ei kinnistu uus nimi selle külge kuidagi. Tinuta või jooda, kleebi või needi, kukub uue nime silt ikkagi varem või hiljem alla ning järjekordne pseudonimi ei püsi eelmisest kauem.
Omal ajal Põhja-Euroopa üks modernsemaid kohvikuid kandis Wabaduse platsil nime „Kultas" selle omaniku Nikolai Kultase nime järgi. Aasta oli siis 1937. 1940. aastal natsionaliseeriti kohviku omaniku Nikolai Kultase kõik ettevõtted ning omanik ise saadeti 1941. aastal „külmale maale". Minu põlvkond mäletab „Kultase" kohvikut „Moskva" kohviku nime all. See nimi kadus koos nõukogude võimuga. Vahepeal „Metropoli" nime kandnud kohvik oli tükk aega kohvik Wabadus ja nii see võikski jääda, kuid… Nüüd sai Wabadusest „Mood".
Mis saab kord Eesti Vabariigist? Kas ka siin on tuleviku ettenägematus pealetulekus võimalik ühel hommikul ärgates kuulda, et Eesti Vabariigist on saanud „Eesti Mood" või mingi muu mood? Kohe hakkavad meenuma igasugused totakad anekdoodid…
Oleks „Kultas" jäänud „Kultaseks", Eesti Wabariik Eesti Wabariigiks jne., oleks kõik korras olnud ja nimedevahetuse paraad ära jäänud.
Siiski ootab Eesti Vabariigi kodanikke ja sõpru uus 20. augusti roosiaias koosviibimine ja seal on koos need, kes peavad end Eesti Vabariigi sõpradeks. Aga ka need, kes respekteerivad riiki kui institutsiooni, kuid kellele hetkeline asjade seis Eesti Vabariigis eriti ei meeldi. Nii mõnigi vana tuttav ei ütle enam kohtudes tere ja vend ei tunne venda. Pean siin silmas eelkõige koolivendasid, kaasvõitlejaid kõrgkoolipäevadest ja endisi aatekaaslasi.
Kui poliitika segab inimsuhteid, siis tuleb minu arvates pikalt saata poliitika. Kui vaatamata sellele ei suuda endised kamraadid enam suhelda, siis muidugi tuleb pikalt saata kamraadid, kes muutuvad endisteks kamraadideks. Inimesel võib olla eksnaine, kuid ekstütart või ekspoega inimesel olla ei saa. Juhul, kui tegemist on normaalse inimesega. Seega ei ole midagi hullu, kui olukord seda nõuab ja patrioodiks olemise hind on sõpruse, tutvuse ja teinekord perekonnagi lagunemine oma põhimõtetele kindlaksjäämise eest.
Olen tihti mõelnud ja öelnud, et on asju, mis on tähtsamad kui elu. Selge on aga ka see, et aadetele kindlaksjäämisest midagi tähtsamat ei ole. Seega, parafraseerides vana üleskutset, ütlen nüüd: „Jäägem eestlasteks, aga saagem inimesteks!" ja lisan: „Aeg ei ole kaagutada, aeg on võidelda." Võidelda Eesti eest. Aga lootus, et inimesed ühise keele üles leiavad, sureb viimasena.
Ehk saab jälle kord aastas tunnetada ennast mitte mingi konkreetse poliitilise jõu või liikumise koostisosana, vaid lihtsalt oma riigi kodanikuna, kes sellest oma riigis elamisest lugu oskab pidada ning rõõmugi mõistab tunda. (Muuseas, esimene roosiaia üritus oli Arnold Rüütli presidendiks olemise viimasel aastal ja avatud kõigile.) Kõik ülejäänud tahtmised oma riiki näha ja selle siseelu korraldada on iga kodaniku fantaasia piirides või piirituses igale kodanikule kättesaadavad. Vähemalt unistustes.
On teatud võlu sügaviku vallas kui vaatan üle serva otse alla kuid süda tahab kõrgustesse murda ma kardan kõrgust – aga ma ei kurda