Mida aasta edasi seda rohkem saan ma sõimata, vahel ka kiita nende asjade eest, millega ma kuidagimoodi seotud ei ole. Inimkond ja sootsium ei arene mitte spiraali mööda vaid nagu veering kivi vette viskamise järel. Ta laieneb igas suunas üheaegselt, võrdse jõu ja kiirusega, kirjutab Jüri Kotšinev.
Defecit vita mea. Sunt pluribus causis. Primis – iners fui et mansi. Mea flagitium. Praeter quod…
Aja kokkuhoiu mõttes jätkan maakeeles. See aeg, kus mul olid valikud on tänaseks ammu mööda läinud. Elades, õigemini resideerides (eluks seda kuidagi nimetada ei ole võimalik) endises Eestimaa kubermangu keskuses Revalis, ei ole mul midagi targemat teha, kui tulles vastu tuttavate inimeste soovile kommenteerida enda ümber toimuvat.
Ma ei kuulu ühessegi poliitilisse liikumisse ega erakonda. See on oluline fakt, et mitte arvata minu poliitilisest kallutusest eriti palju. Ma ei ole poliitiliselt kallutatud ei vasakule ei paremale ega püsi ka keskel. Kirjeldan nähtut nagu kalmõki rahvalaulik, kelle suu laulab sellest, mida silm näeb. Kalmõkk ma samal ajal ka ei ole. Nii et kokku võiks minu poolt viimase poole aastaga kokkukirjutatut nimetada „vaegnägija tähelepanekud".
Vanasti kasutasin ma kohalike kodanike mõistmiseks vestmiku ja sõnaraamatu abi. Nüüd ei ole sellest enam kasu kuna inimesed kasutavad sõnu ja väljendeid, mis on selges vastuolus sõnaraamatus ja vestmikus olevaga.
Valdav enamus kaaskodanikke (hetkel on mul EV kodakondsus) on suhtunud minusse kui okupanti, küüditajasse ja kohaliku rahva rõhujasse. Kõige huvitavam süüdistus seisenes selles, et ma olevat õigustanud keskaegset esimese öö õiguse kasutamist baltisakslastest maaisandate poolt.
Enda teada ei ole ma kunagi kusagil midagi sellist teinud aga süüdistus jäi jõusse. Siis olin ma mäletatavasti süüdi selles, et mu esivanemad Venemaal kodusõja punastele kaotasid ja maa bolševikele jätsid. Küüditajana olin ma ka justkui kohaliku rahva ees väga süüdi olnud kõigis nende kannatustes siin ja Siberis. Ma sündisin 1960. aastal ega saanud kuidagi seetõttu küüditada kedagi aga sellele vastati mulle – ei tähenda!
Kui inimene on saanud saatuselt lööke, ei tee see inimest süüdlaseks, kuid kui ta ilmutab nende löökide saamisel jonnakat järjepidevust ja järjest uusi saab, siis on ta juba ära teeninud selge hukkamõistu. Just selline inimene ma olen.
Ma olen alati jaganud Mihhail Bulgakovi mõtet sellest, et inimene ei peaks pidama oma isiklikke kannatusi ja läbielamisi maailma suurimateks. Samas on ju väga ahvatlev just ennast kõige kannatavamaks isendiks pidada.
Mida aasta edasi seda rohkem saan ma sõimata, vahel ka kiita nende asjade eest, millega ma kuidagimoodi seotud ei ole. Inimkond ja sootsium ei arene mitte spiraali mööda vaid nagu veering kivi vette viskamise järel. Ta laieneb igas suunas üheaegselt, võrdse jõu ja kiirusega. Inimene võib tagasi vaadata aga sellest on vähe kasu. Mis edasi saab on võimalik vaid ennustada.
Need „rääkivad ja räuskavad pead" keda rahvale näidatakse massimeedia kanalitest on väga tigedad, õnnetud ja koledad. Vaadata ja kuulata neid ei taha. Samal ajal on juba antiigiajast teada tõde – „elu on tsirkus, inimestele vaatamiseks mõeldud."
Hull aeg nõuab hulle kangelasi. Kui kangelased kogu aeg hullud on, ei saa ka aeg kuidagi normaalseks muutuda. Parim, mida ma teha saan on kaduda horisondilt. Selleks on vaja aega ja ettevalmistusi. Praegu tegelen just ettevalmistustega kiiresti ja kaugele pagemiseks. Samal ajal pean tõe ja õiguse (mida mul kusagil siiani kohata pole õnnestunud) teatada, et ma ei ole Eestis seotud ühegi poliitilise jõu, voolu ega poliitilise maailmanägemisega.
Praeguse idanaabri poliitilise võimuladvikuga olen ma ühemõtteliselt opositsioonis ega jaga Kremli ametlikke seisukohti. Lääne-Euroopa on mulle samuti tundmatu piirkond (välja arvatud teatud omaaegse valge emigratsiooni järeltulijad). Niisiis, koguge kannatust – peagi kaon siit vaikselt. Hauaplats on juba olemas ja hauakivigi tellitud.
Inimene pidi otsima ikka paremaid kohti päikese all kus elada. Mina otsisin paremat kohta kus surra.
See, mida üks peab heaks eluks ja õigeks keskkonnaks võib teisele tunduda väga õnnetu paigana. Ilu on vaataja silmis, nagu ütlevad filosoofid. Maailmas ei ole midagi võimatut, nagu ütlevad needsamad filosoofid. Hea on seal kus meid ei ole, ütlevad filosoofid ja mina lisan järgmise sügavmõttelise rahvaluulelise tõe.
хорошо тому живется, кто с молочницей живет,
молочко он попивает, а молочницу….