Masside mäss. Illustratsioon: Bigstockphoto

Tänase ühiskonna sihiks on massiinimese kujundamine ja tema maitsemeele ning mõtete, aga võib-olla ka tundeelu kontrolli all hoidmine. Nagu vanasti oli kultuur „sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“, on ka nüüd õige mõtlemine vormilt liberaalne ja sisult sotsiaal-demokraatlik. Neid, kes sellist maailmanägemust ja hoiakut ei jaga, ei kuulu kaasaegsuse „laeva pardale“, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Sebivad need inimesed muudkui ja sebivad. Jooksevad nad muudkui ja jooksevad. Oma jalad päris lühikeseks jooksevad ja ikka kõik koos ja korraga. Koos tehakse maailmapuhastamise talguid ja koos korjatakse konisid, konide tekitajaid muide tänada unustades. Kui poleks konisid, poleks ju aktiivsetel ja organiseeritud inimestel midagi koristada. Vana printsiip „käsi peseb kätt“. Ühed tekitavad prahti ja teised koristavad. Edasi ja tagasi marsitakse elutänaval nagu vanasti marssisid pioneerid oma laagrites. Põhiline muidugi, et kõik toimuks ikka vastavalt korraldustele ja ikka rangelt organiseeritult. 

Liberaalse internatsionaali ja üldkehtiva maailmakorra siht on massiinimese kujundamine ja tema maitsemeele ning mõtete, aga võib-olla ka tundeelu kontrolli all hoidmine. Et inimene ei kalduks õigelt kursilt ja et tee võsasse ei viiks. Kõik muidugi inimeste endi huvides ja nende rahuliku ja helge tuleviku nimel. Massiinimene saab massidelt tunnustuse. Mõistagi masside juhtide ja suunaviitade hoidjate otsuste kohaselt.

Massiinimene sööb õiget toitu ja kuulab õigeid kavereid õiges esituses. Õige tribuut peab olema igati normatiividele ja standarditele vastav.

Mäletan aegu ENSVs, kui Tallinnasse tekkis massiliselt suusamütse. Need laplaste traditsionaalse lõikega „kukeharjamütsid“ tulid vennasrahvalt soomlastelt, kes siin odava viina ja odavate naiste jahil käisid ning üritasid rahaks teha kõike seda, mis kohalikele vähegi atraktiivne tundus. Atraktiivne tundus siinsele rahvale aga kõik. Nõukaaegne defitsiidimajandus oli teinud luksuskaubaks isegi WC-paberi. See kukeharjamütside mood, nagu ka soomlastelt siia toodud „tossude“ mood tuli, et jääda, jääda uskumatult kauaks ajaks, jääda vaata et paarikümneks aastaks. Täielik massimood ja see jäi pidama. Eestis on üldse tihti nii, et kui miski juba juurdub rahva meeltesse ja südamesse, siis kauaks. 

See väike põige eestlaste lähiajalukku viis mind mõttele, et massikommunikatsioon ja kommunikatsioon üldse oli ja on mitte seisukoha ja suhtumise küsimus, vaid kohaliku identiteedi küsimus. Kui sul ei olnud eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel peas kukeharjamütsi kirjaga „Karhu“ või „Pirelli“ ning jalas „Karhu“ tosse, siis ei olnud sind enamuse trenditeadlike kaasmaalaste silmis olemas.

Mis praegu muutunud on? Ainult see, et „look`i“ ja väljanägemist, mida dikteeris omaaegne massimood ja sellest kinnipidamist asendab nüüd ühiskondlikest hoiakutest kinni pidamine ja „poliitiliselt õieti mõtlevaks inimeseks olemine“. Inimesele antakse peavoolu meedia kaudu jõuliselt teada, mida ta mõtlema peab ja kuidas oma hinnanguid ümbritsevale elule anda tohib. See jõulisus ei jäta isemõtlemisele ja isetegevusele suurt ruumi. 

Nagu vanasti oli kultuur „sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“, on ka nüüd õige mõtlemine vormilt liberaalne ja sisult sotsiaal-demokraatlik. Neid, kes sellist maailmanägemust ja hoiakut ei jaga, ei kuulu kaasaegsuse „laeva pardale“. Neid tuleb paljastada, avalikult alandada ning häbistada ja seejärel minema peletada. Peletada kuhugi kaugele. Sinna, kust ei kosta nende kaebehääl ja õiglustunde poole apelleerimine. 

Massiinimene on küll täis kõhuga väike- ja keskkodanlast mängiv rollitäitja, kuid siiski ei ole ta lõpuni rahul ja õnnelik. Ta on avastanud, et „kõik ta kandi mehed on päris tema moodi“ ja see keskpärasuse läbimatu rägastik teeb ta õnnetuks. Inimesel on jätkuv vajadus kannatuste järele. Kannatused ei kohuta inimest, kui ta saab olla kasvõi näiliselt avatud „uutele väljakutsetele“. Inimesel peab säilima illusioon, et ta suudab olla suurem oma ühiskonna poolt ettemääratud saatusest. Inimeselt ei tohi võtta tema unelmaid. 

Aga ometi massiinimene kardab. Ta kardab eksida ning seeläbi langeda toiduahelast välja. Ta kardab lennata üle korralike inimestega täidetud laeva parda. Inimene vajab kedagi, kes tema asemel balansseeriks kuristiku kohale tõmmatud köiel. Inimene elab sellisele köieltantsijale salaja ning avalikult kaasa. See on ju nii mõnus, vaadata mugavas tugitoolis istudes ja oma nahka turule mitte viies kaitstult pealt, kuidas üksikud tänapäeva köielkäijad riskivad reaalselt kõigega, ka elu ja tervisega, rahast ja positsioonist rääkimata, ikka ja jälle köiel kõndides oma asja ajavad. Nad teevad seda kompromissitult ja alati lõpuni minnes. See köielkõndija roll on alati inimest kui sotsiaalset olendit paelunud ja kaasa elama sundinud. 

Tänapäeva eestlaste jaoks on üks sarnaseid köielkõndijate kooslusi portaal „Objektiiv“. Kui poleks seda portaali, oleks inimestel – neil keskklassi ja väikekodanlaste klassi pealtvaatajatel – raske tunda ennast kellestki kõrgema ja kaitstuma ja paremana, sest poleks olemas tausta „Objektiivi“ portaali meeskonna näol. Need meeskonnaliikmed riskivad iga päev oma tervise ja närvirakkudega, et rahval oleks võimalus tarbida objektiivset informatsiooni, mida mujalt naljalt kätte ei saa ning boonusena jälgida, kui kaua need üksikud hundid oma võitluses vastu peavad. Võitluses keskpärase ja lihvitud „korraliku ja koostöövalmis“ infoedastamise teerulliga on tegelikult väga meeleolukas ja tänuväärne võitlus. 

Kõik koos metsa seeni korjama ei mahu. Kõik ei mahu korraga keeglisaali kuuli veeretama, kõik ei saa korraga kutset linnaisade ja riigiisade ballidele ning see tekitab frustratsiooni. Rahu! 

On siiski üks asi, mida on suure kambaga hea teha. See asi on tulekahju kustutamine. Kambas on seda väga hea teha, midagi muud suure hulgaga ette võtta pole arukas. Siiski, ka konide koristamist on väga hea suure kambaga teha, aga president enda ligi suur kampa talgutele ei lase. Tahab kogu korilase au endale saada!

Kui on puhas kõnnitee
hea on kusta rentslisse.
(Linnafolkloor Tallinnast)