On asju, mis on tähtsamad kui elu. Eriti vegeteeriv elu sotsialistide poolt meile ehitatavas vanglas. Mõelge sellele, head kaaskodanikud. Ei saa olla enam Kaval-Ants. Ei saa olla natuke Ants ja natuke kaval. Natuke valetada ja natuke varastada. See aeg on möödas. Tuleb valida pool. Tuleb olla Eesti poolt. "Elagu Eesti! Teised elavad ise," kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Töllid ja nende kaaslannad maugud ümbritsevad meid kõikjal. Nad „teenindavad raffast" toitlustusasutustes ja igavlevad poelettide taga, imiteerides töötegemist. Nad istuvad kontorites ja tatsavad kulleritena tänavatel. Nad turvavad (eelkõige iseennast) turvafirmade ridades. Nad jooksevad trammide ja rongide ees ning istuvad roolirataste taga nende sees. Nad laulavad ja tantsivad ööklubides ja puuksutavad salaja liftides.
Töllide ja maukude üleküllus kasvab mitte päevade, vaid tundidega. Poliitkorrektsetel töllidel kui peenemat sorti rahval, on pükstes mitte lihtsalt munad, vaid dieetmunad. Nende jutt on kõrvu paitava jogurti maheda vulina sarnane. Kolumnitöllide leppimatus, kui nad haistavad kusagil korruptsiooni, on ennastsalgavalt leppimatu. Nende habemed on alati viltu õiges suunas ja nende niisked kutsikasilmad alati nii nunnud ja õilsad. Töllide eksport päästaks Eesti majanduslangusest ja liigsest majandustõusust. Soomlastele tuleks Eesti tölle eksportida suisa hulgihinnaga. „Ei lõpe Tartust lilla värv ja A. Le Coq`ist õllepärm. Ei kao me sinitaevast haukad ja meie maa pealt töllid, maukad."
Euroopa Liidu heaoluühiskonna lõpmatutesse ja kättesaamatutesse kõrgustesse viivad meid euroliidu nuuskurametnikud ja antiekstremistlikult meelestatud poliitikud. Opositsioon on ammu kõigile „poliitiliselt õigesti mõtlevatele" inimestele selgeks teinud, et Eestil ei ole muud võimalust kui kattuda oravate kollase värviga ja appi võtta sotside punalebrane toon. Nii pääseb järeltulev põlv sootu, eatu ja hingetu Euroopa tulevikulaevale.
Seal ei ole enam mehi ega naisi, soorolle ega muud taolist „häbematust". Inimesed ei astu enam vahekordadesse, ei higista ja ilmselt ka ei hinga. Hingamine on ju tegelikult täiesti ebasünnis tegevus, kuna võib kitsendada kellegi huvisid.
Tulevase Euroopa kodanikud ei kitsenda, vaid hoopis laiendavad ja avardavad kõiki piire, neid isegi enam mitte kombates, vaid ennaktempos, nagu vanadel ENSV aegadel. Neomarksistid Euroopas ja USA-s väidavad tõsimeeli, et GULAG oli tegelikult sanatooriumi taoline kasvatusasutus. Euroopa traditsiooniline kultuur ja ajalugu on neomarksistide räige rünnaku alla juba pikemat aega.
See ei ole kellegi teise teha, vaid iga kodaniku enda otsustada, kas võidelda oma mineviku mäletamise ja normaalse ning mineviku tavadele baseeruva tuleviku nimel või lasta ennast neoliberalismi ja neomarksismi tsunamil üle ujutada, ära uputada või siis parimal korral ära hapendada.
Paistab, et euroliidu teljeriikidel on asjad ammu pöördumatult hukkumisele määratud ja neid ühiskondasid ei päästa enam miski. Eestil on veel valik nagu Poolal, Ungaril ja Ida-Saksamaal. Seal on liiga värskelt meeles võõrvõimu ja -vaimu all ägamise kogemus.
Lääne-Euroopa suri koos II maailmasõja ja sellele eelnenud revolutsioonide lainetega, mis vana maailmakorra hävitasid. Võitlus on jõudnud kodulävele, koduaeda, ja koputab juba elumaja uksele. Kas lasta sisse kõike määndav ja hävitav eurolurr või astuda mehiselt ja külmavereliselt põlisvaenlase – marksismuse ja liberalismuse, selle 20. ja 21. sajandi katku vastu, on iga vaba kodaniku enda otsustada.
Aega kaagutamiseks ja pikemaks aruteluks enam ei ole. Patriootlikud jõud peavad koonduma isamaalisuse ja koduhoidmise võitluslipu alla. Maukad ja töllid ei tohi siin oma võimu põlistada. Nad ei tohi siin seda võimu haarata. Kulturnikute hordid on juba ammu näidanud enda kui ühiskonnakihi totaalset müüdavust, alatust ja isamaa mahamüümise valmidust. Keskklass Eestis puudub. Sellel klassil ei lastud lihtsalt tekkida. Tublid „soroslased" ja sotsid ning liberid hoolitsesid omal ajal selle eest.
Keegi ajalugu mitte tundev maadam, või oli see hoopis kleiti riietatud mees, teatas kunagi, et sõna on vaba. Mina tean ühte Saksamaal keskajal loodud laulu – „Die Gedanken sind frei". Kes tahab, tõlkigu see lause sõnaraamatu abiga endale ära.
Inimeselt võib võtta ära kõik, absoluutselt kõik, kuid mõtlemisvõimet temalt ära võtta ei saa. Kui ajud on peast raudkangiga välja pekstud, siis muidugi enam mõelda ei saa, aga sellisesse konditsiooni viidud inimene enam inimene ei ole. Seega ajupesule tuleb vastata iseseisva kindlameelse ja mis peaasi – loogilise mõtlemisega.
„Mõtle, eestlane, mõtle ja võida, küllap paremaid päevi sa näed…" Tore on see, kui inimene oskab mängida viiulit, aga kui ei oska? Kui ei oska, aga siiski väga tahaks. No äkki natukene kääksutada ikka võib. Äkki saaks seda kääksutamist viiulimänguks nimetada. Vot ei saa! See ei lähe mitte! See on täiesti võimatu. Ei saa olla enam Kaval-Ants. Ei saa olla natuke Ants ja natuke kaval. Natuke valetada ja natuke varastada. See aeg on möödas. Tuleb valida pool. Tuleb olla Eesti poolt. "Elagu Eesti! Teised elavad ise."
Eesti edasine saatus ja toimetulek alanud sünges neomarksistlikus revolutsioonikeerises ei ole varnast võtta. See saatus ei ole isejuhitav ja sama loomulik nagu igahommikune päikesetõus. Sünged pilved, mis varjavad tormise ilmaga silmade eest päikese ei tee olematuks päikest kui sellist. Ta on lihtsalt varjatud süngete pilvedega. Töllid ja maukad ei ole Eesti Nokia, vaid praeguste poliitiliste arengute ja võitluse ühe rindepoole tegevuse tulemus. Produkt, mis kasvab nagu vähkkasvaja. Vingerpussi-Aadu ei saa olla Eesti kangelane, jäägu ta uue internatsionaali ja euroliberite kangelaseks. Kaval-Ants oma nutikusega on ju tegelikult pätt ja suli, mitte eestlaste jätkusuutlikkuse sümbol.
Minu tembeldamine üksikuks tagurlaseks ei tee minust ei üksikut ega tagurlast. Ma olen vaba mees. Hetero ja valge mees, ja sellisena ka suren. Tänud taevale selle eest, et olen just selline. Soovitan kõigil, kes iseseisvalt mõtelda soovivad, leida enda seest üles oma tõeline mina. Võtta kokku kõik oma tahtejõu viimased raasukesed ja saada jälle inimeseks. Inimeseks, kes suudab minna oma vaadete eest heitlusesse neomarksistide, liberite ja sookollidega.
On asju, mis on tähtsamad kui elu. Eriti vegeteeriv elu sotsialistide poolt meile ehitatavas vanglas. Mõelge sellele, head kaaskodanikud. Ori ei ole võimeline olema vaba. Ta on võimeline puurist pääsemise korral olema vaid orjapidaja!
Looduse poolt poolele inimkonnale antud noku kandmine pükstes või pükste peal – juhul kui selline õigus on eriteenetega välja teenitud – ei olegi nii lihtne õigus ega kohustus. Mõnele käib see ilmselgelt üle jõu. Aga selle asemel, et lugejatele sellega pähe nokutada, võiks ju proovida asja kääride või nüri noaga eemaldada. Selleks mõistust ei jätku. Mis parata.
Lõpetuseks veelkord: elagu meie! Teised elavad ise.