Kaja Kallas. Foto: Scanpix

Eesti värv on sini-must-valge, mitte Reformierakonna kollane, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Enne valimisi tekib linnapilti ohtralt poliitilist reklaami. Seda reklaami jätkub ka massimeedias ja igat liiki paberkandjatel, mida erakonna sõdurid levitatavad agitatsioonimaterjalina nii tänavatel kui postkastides.

Silma torkab üks erakond, mis on oma värviks valinud looduses ohu ja ohtlikkusele viitava värvitooni – see on Reformierakonna kollane värv.

Kollane ja must on näiteks herilase, selle putukate maailma parasiidi värv. Kollane on keskmine tuli valgusfooril. Kollane on kõikvõimalike piktogrammide põhitoon, mille sõnum on – „Pange tähele, võimalik oht!".

Reformierakond on teadlikult valinud aastakümneid tagasi selle ärritava ja tähelepane püüdva toore ja külma tooni oma sümboltooniks. Siin võib leida ju selliseid vastuargumente, et ega värv süüdi ei ole. On näiteks ka Ukraina lipp sinine ja kollane ja Rootsi kuningriigi lipul on sinine ja kollane värv.

Reformarite kollane põhitoon sinise sõnumitekstiga selle peal on aga selles mõttes hull, et kollane on alati nende plakatite baastoon. See on põhitoon, mille peale on sinisega trükitud nende üleskutsed ja sõnumid. Seekord sobib selline värvilahendus vaid preservatiividele, mida reformarid on erinevate, oma arust vaimukate sõnumitega varustatult võtnud oma poliitilise propagandavõitluse aktiivrelvastusse.

Samuti tekitab selline kollane värv minus assotsiatsiooni sapikividest või maohaavadest tingitud vaevadega. Ega maitse üle ei vaielda, aga midagi haiglast on selles värvilahenduses küll. Samuti assotsieerib kollane värv minu jaoks mõistega „kollane kirjandus" või siis „kollane ajakirjandus". Selles värvis on teataval määral müüdavuse ja ebapüsivuse noote. 

Selge see, et punane värv on bolševike ja marksistide poolt nii ära devalveeritud ja lagastatud, et sellest hullemat „poliitilist" värvi on raske leida. Vaid kombinatsioon kollase ja punase tooni „duetis" on punasest õõvastavam. Kollane on aga minu arvates siiski auväärsel teisel kohal oma ebameeldivuse poolest vaataja nägemismeelele.

Kõik on lõpuks jõudmas oma loogiliste lahendusteni. Reformarid on juba ammu valinud endale sobiva värvi, mis tunnusvärvina sobib nende reetliku loomusega ja nende poliitilise olemusega. „Kõik Meile ja mitte midagi vaenlasele!" See on nende kreedo.

Vaenlased on reformarite jaoks kõik need, kes ei kuulu mingil põhjusel nende partei ridadesse. See, et kellelgi võib olla nendest erinev maailmanägemus ja nendest erinevad tõekspidamised, ei mahu neile lihtsalt pähe. „Kes pole meiega, on meie vastu!". Neutraalsust nende partei ei ilmuta ja läbirääkimiste kunstiga ei hiilga.

Poliitika pidi olema siiski kompromisside kunst. Võib-olla et ongi, ainult mitte reformarite jaoks. Kalgid ja võõrandunult üleolevad näod vaatavad meile otsa nende valimisplakatitelt. Maskistunud näoilmed on aga täiesti adekvaatselt peegeldamas nende tegelikku suhtumist valijatesse. Need ilmed räägivad valijatega selget keelt, nad nagu ütleks: „Head on meie valijad, lollid, aga head".

Reformarid andestavad valijatele nende lolliks olemise, mõistagi tingimusel, kui valijad eelistavad oma lollusele vaatamata just nende erakonda. Muidu aga saab see valija tunda reformarite karistavat kätt, kui nad uuesti võimule saavad. Tegelikult on selline juhm ja nüri enesekindlus tingitud asjaolust, et valitsevas plutokraatlikus elus on reffidel õnnestunud poliitilise mere lainetel ikka ja jälle pinnal püsida. Eesti valija usub nende muinasjutte ikka veel, sest eesti valijale meeldib olla võitjate poolel. Valijad loodavad, et reformarid ka neile truu valimise eest mingeid palukesi oma peolaualt viskavad. Ainult, et ei viska ja valijal on aeg sellest aru saada. 

Veel pole hilja tõkestada sellel arrogantsel ja võimukiimas seltskonnal tee uue valitsuse moodustamiseks peale märtsikuiseid valimisi.

Ärge valige seda ennast täis parteid uuesti enda ega teiste kukile siin riigis. Õhk läheb kohe puhtamaks, kui oravad puuri pannakse, linna taha viiakse ja seal vabas looduses metsa lastakse. Las nad siis seal viivad teised metsaasukad viie rikkama metsa hulka. Las nad siis seal lasevad kollaseks kõik lumehanged ja korjavad endale kõik käbid ning sügisel puudelt kukkunud lehed. Inimesed jätku aga rahule.

Kõik kirjeldatav on kokku võetav lühisõnumiga – Eesti värv on sini-must-valge, mitte kollane. Nii lihtne see ongi.