Inimesel on võõrandamatu õigus elada isade maal just selliste tavade ja reeglite järgi, mis on nendelt isadelt päritud. Inimesel on õigus rahvusidentiteedile ja rahvusriigile. Inimesel on õigus armastada oma kodumaad ja see ei ole naeruväärne häbiasi, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Ma olen oma elu jooksul pannud tähele, et kui inimesel ei ole, mida armastada, hakkab ta armastama oma kodumaad. Minul juhtus nii, et hakkasin kodumaad juba algusest peale armastama. See oli ühest küljest väga hea ja lihtne ning loomulik, teisest küljest jättis mind peaaegu muust armastusest ilma. Ma ei taha arutleda enda tumeda mineviku ja kahtlase oleviku üle, vaid peatuda põgusalt mõttel, et kodumaa- armastus ja patriotism ei pruugi olla kuritegu.
Tänapäeva peavoolu poliitikuid ja särtsakaid ühiskonnategelasi kuulates jääb mulje, et kodumaa armastus ja patriotism on kui mitte kuritegu, siis vähemalt väga ebaviisakas tunne, mis kohane vaid üksikutele kaasajale jalgu jäänud tagurlastele. Mina oman selle kohta teistsugust arvamust. Inimene ilma patriotismita ei anna minu arvates inimese mõõtu välja. Kuna oponentidega, kes sellise ellusuhtumise hukka mõistavad, ei ole võimalik vaielda, põhjusel, et nendega pole võimalik kokku leppida terminoloogias, mis puudutab ühiskondlikku positsioneerumist ning kodanikuks olemist, olen suunanud oma mõttearenduse kaaskodanikele. Kaaskodaniku õigust kasutades pöördun ma kaaskodanike poole.
Armastada oma isamaad ja kodu sellisena, nagu ta on ja selle eest, et ta on olemas, pole mitte häbiasi, vaid suur õnnistus. Selleks, et aru saada, kui tähtis on inimesele tema kodumaa ja kodu, ei ole alati tarvis veeta mõnda aega kaugel võõrsil, eemal oma harjumuspärasest keskkonnast. Selleks tuleb lihtsalt aru saada, et omal maal õitseb õnn.
Kahjuks on uute aegade pöörises järjest tugevamini kõlama hakanud euroföderalismi ja pan-euroopa ning isegi euro-aasia geopoliitilist ideoloogiat ülistavad hääled. Põhimõte, et parem on sulada piirideta internatsionaalsesse pan-euroopalikku inimkooslusesse on minu kõrvadele uinutava mürgi sarnane uimasti.
Ei ole selline „ühiskodu" midagi muud kui rahvusriikide vastu suunatud propaganda. Aga kord oli aeg, kus iga rahvas sai aru, miks on hea elada oma kodumaal. 20. sajandi Euroopas laamendanud hullunud ja ennastülistavad valitsused, mis olid võimul enamuses Euroopa riikides, otsustasid oma sõgeduses hävitada vana maailma. Mis sellest välja tuli, teavad kõik, kes vähegi ajalooga tuttavad. Ülbus ja enesekiitmine ning liigne enesekindlus viis vana euroopaliku humanitaarse hariduse ja kultuuri koos oma antiikajast päritud väärtustega hukuni. Euroopa kultuur sai kahes maailmasõjas sellised haavad, mis ei paranenudki ära, vaid läksid mädanema.
Kunagi elas Venemaalt läände pagenud Aleksander Jakovlev revolutsioonilisest palangust ning viljeles agraarsotsialistlikke ideesid. Tulevased revolutsionäärid „narodnikud" olid tema ideedest vaimustatud. Jakovlev võttis endale pseudonüümiks Herzen. Milline küüniline iroonia. Selline kaunis pseudonüüm inimesel, kes oma elu ja tegevusega üritas lõhkuda kõike, mis tema ajaloolisel kodumaal väärtuslikku oli. Sellised olid siis omaaegsete sotsialistide-utopistide, sotsialistide-populistide ja tänapäeva sotsialistide-demokraatide eelkäijad. Ema poolt sakslasena oli Jakovlev sattunud omaenda ideede lõksu ning muutus ennast venelaseks pidavaks poolsakslaseks… Jumal temaga. Isamaad ei saa armastada sellele isamaale kärna keerates. Eurokodanikuks olemine ei lõppe normaalsele kodanikule muuga kui vaimlise kahestumisega ja pinna jalge alt kaotamisega.
Siiski tasub meenutada, et peale Herzenite ja marksismuse ning kommunismuse on Saksamaa maailmale andnud väga palju tõeliselt väärtuslikku.
Saksamaa panus Euroopa kultuurivaramusse on mõõtmatult suurem nendest sigadustest, mis eksporditi sealt 19. ja 20. sajandi vältel Euroopa teistesse riikidesse. Õnneks on Saksamaa andnud maailmale Richard Wagneri ja Johann Wolfgang Goethe. Need kaks on alati olnud minu lemmikud. Wagneri muusikale ja Goethe poeesiale ei leia ma enda jaoks midagi võrdväärset. See on minu jaoks tõeline Euroopa. Euroopa, mis ei ole segatud muude kontinentide „tublide poegade ja tütarde hordidega".
Mõlemad nimetatud Euroopa ja maailma kultuuri suurkujud olid muide suured patrioodid ning oma rahva tõelised pojad. Patriotism ei olnud neile häbiväärne sõnakõlks, vaid osa nende loomingulisest geeniusest.
Inimesel on võõrandamatu õigus näha asju just nii, nagu ta näeb ja avaldada oma arvamust. Inimesel on võõrandamatu õigus elada isade maal just selliste tavade ja reeglite järgi, mis on nendelt isadelt päritud. Inimesel on õigus rahvusidentiteedile ja rahvusriigile. Inimesel on õigus armastada oma kodumaad ja see ei ole naeruväärne häbiasi.
Kosmopoliitide ja globalistide arvamust on inimesel samuti õigus mitte kuulata. Kuulata tuleb oma südant. Uus elu ja uus armastus ei ole võimatud isegi meie raskel ja saatuslikul ajal, kui löögi all on Euroopa põlisväärtused.
Herz, mein Herz, was soll das geben, Was bedränget dich so sehr? Welch ein fremdes, neues Leben! Ich erkenne dich nicht mehr. J. W. Goethe