Ma mäletan, kuidas esinesin rahvuskaaslaste ees ühes Eesti piirilinnas ja loengu lõpus teatasin neile, et ainult meie ehk siis venelased suutsime ühe sajandi jooksul riigi kaks korda maha pasandada. Inimesed naersid südamest ja olid minuga sada protsenti nõus. Eestlased peaksid valvel olema, et nendega sama ei juhtuks, hoiatab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
1920. aastal oli Vene kodusõja lõppfaasis valgetele jäänud alles vaid Krimmi poolsaar. Kindral-leitnant Anton Ivanovitš Denikin andis ülemjuhatuse Lõuna-Venemaa Relvajõudude üle oma staabiülemale kindral-leitnant parun Peter von Wrangellile. Parun Wrangell suutis Krimmist evakueerida ligi 200 000 inimest. Valgekaartlasi oli üldisest põgenike massist ligikaudu 60 000. Enamuse põgenikest moodustasid tsivilistid, kes ei tahtnud jääda sovdeepia (sovet deputatov…) võimu alla.
Tänu parun Wrangelli otsustavale tegutsemisele, organiseerimisvõimele ja meelekindlusele sai tekkida läänes tuntuks saanud Vene emigratsioon. Vene mõte ja kultuur elas veel edasi tänu sellele emigratsioonilainele lääne tsivilisatsiooni kaitsva tiiva all. Säilis mingigi osa revolutsioonieelsest vene kultuurist ja sajad tuhanded tulevased emigrandid jäid tänu sellele ellu.
Legendi kohaselt ei soovinud mõned valgekaartlased ei välismaale põgeneda ega ka punaste kätte sattuda ja taandusid Musta merre. Seda sõna otseses mõttes. Nad tulistasid randa jõudnud punaväelaste pihta, kuni olid juba rinnuni vees. Seejärel viskasid oma püssid ja revolvrid merelainetesse ja uputasid ennast ära.
Võimalik, et see on valgekaartlaste ajaloolise lõpu kohta käiv legend, aga see on igati ilus legend. See legend aitab mul teinekord taluda mõningasi raskusi tänapäeva hallis argielus. Legendid selleks ongi, et aidata elada ja edasi liikuda ajutistele raskustele vaatamata. Esivanematel, kes elasid üle revolutsioonikoledused ning sellele järgnenud 20. sajandi õudused, oli kordades raskem kui minul. Sisuliselt raskusi ja sõda mittenäinud inimesena ei tohi ma üldse millegi üle kurta.
Milleks on seda vaja lugeda eesti lugejal? Seda võib küsida ja kindlasti ka küsib enamus Objektiivi portaali külastajatest. Vastus on lihtne. Mitte millekski ei ole vaja. Mina saan väita lihtsalt seda, et suren isamaa ja keisri nimel. Isamaad pole mul ammu ja keiser tapeti samuti juba 1918. aastal. Terve elu olen ma mõtisklenud selle üle, kuidas mu ajalooline kodumaa sellisel haledal kombel omadega hukka läks. Seda küsimust pidin ma enda jaoks lahti mõtestama ja mõtestasingi. Ma tean nüüd, mis vigu tegid minu esiisad ja nende saatusekaaslased ning miks pääses keisririigis valla punane katk.
Kõik taandus rahva võõrandumisele võimust ja seda kõige äärmuslikumal kujul. Kui rahvas riigist ja valitsejatest, ehk siis praeguses keeles valitsusest, viimase astmeni võõrandub, siis ei pääse riik ega ühiskond terve nahaga.
Rahvas peab ise olema omal maal otsustajaks. Tara, mis riiki välisjõudude vastu kaitseb, peab olema lukustatava väravaga ja selle luku võti peab olema kohaliku rahva käes. Küll see rahvas siis ise otsustab, keda ja millistel tingimustel ta endale külla lubab.
Siis on kõik korras ja rahvas toetab oma valitsust, kes sellist joont hoiab. Kui lasta aga oma koju sellised väljastpoolt tulnud ideed nagu üldine võrdsus, tolerants kõige võõra suhtes ja vendlus igat masti ja tõugu auslanderitega, ei püsi ei riik ega rahvas kaua. Ta assimileerub ja kaob ühtsesse halli globalismikatlasse.
Ma mäletan, kuidas esinesin rahvuskaaslaste ees ühes Eesti piirilinnas ja loengu lõpus teatasin neile, et ainult meie ehk siis venelased suutsime ühe sajandi jooksul riigi kaks korda maha pasandada. Inimesed naersid südamest ja olid minuga sada protsenti nõus.
Eestlased peaksid valvel olema, et nendega sama ei juhtuks. Ida ja Lääne vahele surutuna ei ole mõttekas üritada loota, et tuleb olla hea naaber kõigiga ja siis ehk ei tuldagi kallale. Idapoolne oht on eestlaste jaoks igavene. Ainult üks lause võib muuta kogu viimasel kolmekümnel aastal kehtinud olukorda. Kremlis tuleb ühel karmil päeval päevakorda küsimus lähisvälismaast riigi loodepiiri taga ja siis kõlabki see saatuslik kontseptuaalne lause: „Meie poliitilised eelkäijad tegid ajaloolise vea, meie asi on see viga parandada!"
See, mis hakkab toimuma edasi, meenutab juba poliitilist trillerit. Hirmutamine ei ole minu käesoleva loo siht. Tahan kutsuda rahvast üles valvsusele. Permanentsele valvsusele. Karu kõrval elades ei tohi ennast kunagi liiga mugavalt tunda. Karu keerab ja ongi naaber lödi. Parem karta ja kahetseda ja veelkord karta kui et kartmatult olematusse vajuda.
Läänepartnerlus on tarvilik, kuid sama tarvilik on lõpetada võõrandumine rahva ja võimu vahel. Lõpetada võimu võõrandumine rahvast ja rahva võõrandumine selle võimu kandjatest ning kindlustada inimeste usk iseolemisse nii piiride pidamises kui oma kultuurikeskkonna jätkusuutlikus hoidmises. Igaühel on oma ettekujutus ideaalsest riigist. Riik on eestlastel vähemalt tänasel päeval olemas. Minul ei ole midagi sellist sünnist saati olnud ja seepärast ma tean, kui tähtis on oma riigi olemasolu.
Valimistel nii kohaliku võimu kui mõne aja pärast riigivõimu juurde tuleb valida rahvuslikult meelestatud patrioote, kes seavad eestlaste huvid kõrgemaks kõikide ülejäänud siia pürgijate huvidest. Valitsus peab olema nagu kindral, kelle kohaleilmumise hetkel lõpeb igasugune „demokraatlik arutelu" selle üle, „kes on tegelikult Liivimaa parim…"
„Русских много – русские всем надоели," ütles kunagi mu sõber Pavel Romanov, keisri nimekaim.
(„Venelasi on palju – venelased on kõiki ära tüüdanud!)