Kui metsade kaitsmise eeskõnelejad ise oma metsad maha müüvad, kui eile veel patrioote etendanud poliitikud Brüsseli ketikoeri kehastavad, kui kohalikku võimu äsja kritiseerinud tegelased ise kampa võetuna otsekohe oma seisukohad unustavad ja uut laulu laulma hakkavad, siis on selge, et nende reliikviaks on võimul püsimine, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ikka on elus olnud nii, et kui on kätte jõudnud rasked ja isegi lootusetud ajad ja kusagilt ei ole tuge väsinud käele ning lohutust räsitud meelele, tuleb iseenesest meelde mingi vana rahvalik viis või regilaul. Kuulates mõtteliselt oma peas vanu, lapsepõlvest tuttavaid laule läheb inimene justkui oma lätete, oma juurte juurde tagasi ja saab sellest kosutust ja kasvõi ajutistki leevendust.
Praegu, kus järjekordne Eestit valitsev liberaalselt meelestatud seltskond on pannud jälle proovile ausate kodanike meeled ja survestanud rahvast uute jaburustega kärpepoliitika varjus, Eesti riikluse hävitamisega läbi tema esindussümbolite hävitamise tuleb iseenesest mõtetesse vana ja arhailine laul – „Ma laulan läbi murede". Siis, kui paljud on löönud käega, siis, kui kauge maa suurest Paabelist jõuab Eestini võõrast meelest ja tahtest kantud võõraste käskude krigin, tekib sisimas tarve laulda mõttes seda vana ja üdini tuttavat rahvalaulu.
Võõra võimu ajal lähiminevikus, kui eestlase kõril tallas punasaabas, töötles ja kaasajastas Rein Rannap selle laulu ning ansambel „Hõim" esitas seda rahvale eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel, laulis Peeter Volkonski. Nüüd kõlab see laul mul jälle peas. Aitab ikka küll, abi on. Leevendus tuleb.
Vanad kupjad on vahetunud uute vastu. Nad on sama jultunud kui omaaegsete punaste võimurite omad ja sama suur on ka nende arrogants ning toonitatud hoolimatus rahva õiglustunde ja tahtmiste suhtes. Ei ole neil au ega häbi, ei ole neil halastust ega mõistmist. Rahvast ignoreerivate liberaalesesse internatsionaali kuuluvate reformarite suur paraad ja välinäitus valitseb Toompea lossis ja Stenbocki majas. Katherinenthali asukast, esikupjast, pole mõtet isegi rääkida. Reformarid riietusid alguses lambanahkadesse ning mängisid rumala rahva ees tarku õpetajaid. Üsna pea selgus aga, et tulid nad siia mitte „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma…", vaid tulid siit koorima kõike, mida koorida annab ja esindavad oma isandate huvisid. Isandad on aga olnud alati rahvale kauged ja hoolivad ainult oma huvidest.
Kui euroliidu föderalismipoliitikat teostavad kohalikud poliitikud avastasid, et nad ei leiagi kohta rahva südames, algas nendepoolne rahva häbistamine ja mõnitamine. „Milline rumal rahvas, millised harimatud ja tahumatud matsid!" Selline oli näiteks Eesti eelmise presidendi suhtumine Eesti rahvasse. Nüüd on asi põhimõtteliselt veelgi hullem, kuna praegune üritab igal võimalikul ja võimatul juhul näidata oma arrogantset suhtumist kaasmaalastesse. Tema ei tulnud eelmise presidendi kombel suure lombi tagant, vaid on kohalik, kodukootud toode. See teeb tema tõusikliku hüppamise ja kargamise veelgi suuremaks kui see väljendus „Ameerika onu" puhul.
Eesti on läbi sajandite tundnud suuri vintsutusi. Viimased katsumused tuli üle elada eelmisel sajandil punaokupatsiooni ajal. Praegusel ajal ei ole poliitilised tõmbetuuled võrreldavad okupatsiooniaegsete ohtudega, kuid kuna praegu korraldavad rahvale mõistetamatuid asju omad, eesti soost valitsejad, on nende tegevus rahva närvidele oma mõjult vaata et hullema toimega ja ähvardavad meid viia veelgi hullematesse piirangutesse ja suurema kontrolli alla. Inimesed teavad, et orja leib on kibe ja tema saatus mõru. Ei ole tarvis võtta endale uusi ja uusi ettekirjutatud elamise ja olemise raame, mis ilmselgelt ei kohandu eestlaste sajanditepikkuste arusaamade ja tavadega.
Poliitiline avantürism, millega uued, riigikokku pürgivad erakonnad ja liikumised rahva kukile ronida üritavad on liiga läbipaistev, et uskuda nende uustulnukate siirast soovi muuta elu paremaks. Kui, siis enda lähikonna ja mõttekaaslaste elu, mitte aga rahva ja riigi elu tervikuna. Uute võimu juurde pürgijate tõeliseks motivatsiooniks on võimujanu ja võimuga kaasnevate võimaluste kasutamine oma isikliku heaolu tõstmiseks.
Kui metsade kaitsmise eeskõnelejad ise oma metsad maha müüvad, kui eile veel patrioote etendanud poliitikud Brüsseli ketikoeri kehastavad, kui kohalikku võimu äsja kritiseerinud tegelased ise kampa võetuna otsekohe oma seisukohad unustavad ja uut laulu laulma hakkavad, siis on selge, et nende reliikviaks on võimul püsimine.
„Suu laulab, süda muretseb" kõlab minu pea sees uuesti ja uuesti. Tegelikult ei olegi nii tähtis, milline saab olema minu elu lõpp siin, oma juhtide poolt maha müüdud rahva keskel. On alles jäänud võimalus meenutada aega, kus võis uhkust tunda Eesti poegade ja tütarde tegemisest eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel ja üheksakümnendate alguses. Sedagi on hea meenutada, et omal ajal sai suheldud nende väärikate kodanikega, kes ise nägid tõelist Eesti riiki ja elasid selles riigis. Ainuüksi see mälestus annab aimu, milline oli elu tõeliselt omas riigis – Eesti Wabariigis.
Vanad ja ajaproovile vastu pidanud regilaulud on alati aidanud elada üle vaimset surutist ja raskeid aegu. Aitavad ka nüüd. „Siit minna ei ole meil häbi…" – nii laulis oma laulus hiljuti meie hulgast lahkunud pärimusmuusik Jaak Johanson. Tegelikult ei ole siia jääda häbi. Kui muu ei aita, siis tuginemine oma päruskultuurile aitab ikka. Aitab üle elada ajutised rasked ajad ja uskuda rahva püsimajäämisesse.
Euroliidud tulevad ja lähevad, rahvas jääb. Jääb, kui oskab oma juurtest kinni hoida ja ajaloost õppida. Ei olnud igavene ka NSVL. See pime ja raske aeg elati üle, kuna hoiti oma keelt ega lubatud üle minna venekeelsele haridusele, kuigi survestamine oli omal ajal selles küsimuses väga tugev. Säilitada kaine talupojamõistus ja usk oma rahvusliku tee käimise õigsusesse on see, mis aitab liikuda tulevikku läbi globaalse neoliberalismi ja neomarksismi lainete.
Siit ei tuleb mitte minna, vaid siia tuleb jääda ja jääda iseendana – endale äratuntava rahvuse ja rahvusriigina.