Tühjadelt südamelt küsin ma, kui palju maksab teie isamaa armastus? Milliste rahade eest te patrioodid olema nõustute, pärib Jüri Kotšinev.
Mis on äraandja palk? See ei ole enam retooriline küsimus, kuna nüüd on sellele olemas konkreetne vastus. Äraandja palk on Riigivapi teenetemärgi II klass. Saaja – Jüri Ratas, andja – „kõige pikem Kadriorus". Teene – valitsuskoalitsiooni partnerite reetmine ja riigipöördes kaasosaline olemine.
Ma ei tea, millal ja millise tasu eest Jüri Ratas koalitsiooni reetmist alustas, kui hakkas pidama separaatläbirääkimisi Kadrioruga ja reformaritega. Ma olen kindel, et peale teatud riigiorganite osales selles riigipöördes kohalik ajakirjandus ja kollane meedia, mis on paraku Eestis peavoolumeedia.
Peale Isamaa ja EKRE hülgamist sai Ratas koos oma erakonnaga peamiseks ja keskseks figuuriks riigipööramises liberaalide ja globalismi pooldajate kasuks.
Selle eest ka vääriline tasu – kõrge auraha. Mis seal ikka, igal mängul on omad reeglid.
Keka kakab ja Kaka kekkab, aga Jüri on meil tubli poiss. Tema kui endine korvpallur hüppab kõrgele, ta on selleks omal ajal kaua ja pingsalt trenni teinud, ainult need hüpped on alati koha peal ega lase tal tungida tõelistesse kõrgustesse. Ei sisene Jüri stratosfääri, vaid potsatab ikka samasse kohta tagasi, ikka ja alati sinna, kust õhku hüppas. Nüüd on tal veel raskem hüpata, kuna orden kaalub palju ja surub teda ligi maad. Hüppa, hüppa Jüri! Vaata ainult, et su püksid katki ei rebeneks. No spordipoiss hüpata oskab. Mine tea, kuhu ta veel oma poliitilisi ambitsioone rahuldades hüppab. Kohti, kuhu selline hombre hüpata võib ja kuhu maanduda saab on tegelikult rohkem kui ta ise praegu arvata oskab.
Ma ei tea, kui kaua saan ma veel vabalt oma mõtteid avaldada. Peagi võin ma teha lähemat tutvust eelmainitud riigiorganitega. Põhjus, miks mind võidakse võtta kinni „pianiinost" ja kõvasti sakutada on see, et ma ei armasta liberaale, globaliste ja eurospaabelit. Kuna nimetatud organid on meil just sellise kliki teenistuses, võib vabalt juhtuda, et kaua me kõik, kes vaba sõna hindavad, enam ei kraaksu.
Tänase mõtiskluse kangelane on Jüri Ratas, mees, kes parandab, kui vaja, riigi kanalisatsioonitorusid, teeb valitsuses remonti, kui tarvis ja oskab vigaselt maailma vaadata. Kes vaatab vigaselt, see vigaselt ka mõtleb. Milles seisneb siis vastse ordenisaaja vigane vaatamine? Aga selles, et läbi reetmise pole veel keegi õnnelikuks saanud ja kauaks ei jätku sellest reetmisest sündinud ajutise kasu mõju. Reetja on reetja, prae teda kasvõi või sees ja riputa kasvõi kõrist varvasteni ordeneid täis.
Sisisev kaktus Kadriorus võib küll oma tallalakkujatega poliitilist Kaerajaani edasi vihtuda ja veel ühe tähtaja Põhjakonnana rahva kukil Kadriorus riigipead etendades kraaksuda, aga rahva südamesse jälge ta ei jäta. Ta jätab oma suure jalanumbriga kingajälje rahva tagumikule. Liiga tihti on ta selle rahva tagumikku jalaga tümitanud.
Minu sügav põlgus jõu- ja ilunumbreid sooritavatele müüdavatele poliitikute, räpase perioodika teenritele, õhku täis teletupsude ähkimisele ja praeguse režiimi tagumikku lakkuvatele avaliku elu särtsakatele jobudele.
Jürgen on ihu ligi ja närib orava kombel käbi, otsides teiste püksid läbi. Reformierakondlaste piiritu võimukiim teenib seda internatsionaali, kuhu nad kuuluvad. See on liberaalne internatsionaal. Sotsid kammivad juba Ossinovski habet siledamaks, sest peagi võib juhtuda, et Reformierakond vahetab tubli Jüri ja tema tarakanid keskerakonnast hoopis SD ja Isamaa vastu. Siis on reetja reedetuga samas paadis. SD all mõtlesin ma sotsiaaldemokraate, mitte Reich'i omaaegset julgeolekupolitseid. Pole midagi – Jüri leiab endas särtsu ja sisemist jõudu ning üritab siis EKRE meeste ja naistega taas vennastuda ja õdestuda.
Kahjuks ei ole enamus meie valijatest näinud, kuidas peab välja nägema üks tõeline riiginaine ning veelgi rohkem on mul kahju sellest, et rahval puudub igasugune ettekujutus, milline peab olema riigimees. Seetõttu teevadki Eesti poliitilisel areenil ilma Kekad, Kakad, Jürid, Jürgenid ja muud igat sugu ja liiki „rahvatantsijad". Rahvatants on iseenesest tore, nagu ka rahvalaul. Nii ühe kui teisega tuleb tegeleda puhta südamega ja ausalt ja tõsimeeli.
Kas meie suurekingalistel rahvateenritel on tõesti nii tähtis välja teenida riiklikud matused või on neil mingi muu merkantiilne stiimul pressida ennast rahva kukile, seda ma ei tea. Paistab et riigiametnikud ja poliitikud on unustanud selle, et nende funktsioon on hoida riigimasin töös, ega miskit rohkemat. Te olete kõigest ametnikukesed, ärge mängige tuusasid ja laske õhk endast välja. Vastasel juhul ei rebene ainult teie püksid, vaid ka see, mis seal pükstes on – nimelt tagumik.
Igaüks on oma õnne sepp ja oma saatuse valaja. Soovitan reaktsioonilistel ja leppimatutel globalistidel ja liberaalidel hoida ja säästa oma keeli – neid läheb teil peagi vaja seinte lakkumiseks!
Tühjadelt südamelt küsin ma, kui palju maksab teie isamaa armastus? Milliste rahade eest te patrioodid olema nõustute?