Gruusia Unistuse asutaja ja esimees Bidzina Ivanišvili ja Gruusia peaminister Irakli Kobakhidze tervitamas valimisvõitu, 27.10.2024 Foto: Scanpix

Sõjaajaloolane Jüri Kotšinev teeb ülevaate Gruusia tänasest sisepoliitilisest olukorrast.

Et saada ülevaadet Gruusias 2024. aasta oktoobris toimunud parlamendivalimiste järgsest poliitilisest olukorrast, tuleb vaadata korraks tagasi valimiste eelsesse perioodi. Gruusia valitseva poliitilise jõu Gruusia Unelm suurimaks oponendiks olnud partei – Gruusia Ühtne Rahvuslik Liikumine organiseeris enda parteilisel baasil valimiseelse platvormi nimega Ühtsus Gruusia Päästmise Nimel.

Platvorm loodi erakonna Gruusia Ühtne Rahvusliku Liikumise asutaja, ekspresidendi Mikheil Saakashvili (s. 1967) poolt 2024. aasta juulis. Saakashvili ise viibib alates 2021. aastast Gruusias vangistuses ja juhib sealt enda loodud partei tegevust.

Valimiseelne platvorm loodi sihiga tõmmata enne valimisi enda poole kodanikke, kes olid opositsioonis valitseva partei Gruusia Unelm poolt läbiviidava poliitika suhtes. Samuti taheti platvormi tegevusse kaasata opositsioonilisi poliitilisi jõude ja ühiskondlike organisatsioone ning võimalikult rohkem noorsugu.

Platvormi sihiks oli võita 2024. aasta sügisesed valimised. Valimistel nimetatud platvorm edu ei saavutanud ja nüüd teatas Saakashvili, et Gruusia Ühtne Rahvuslik Liikumine ei osale 2025. aasta sügisel toimuvatel kohalikel valimistel, kuna valitseva poliitilise olukorra tõttu puudub opositsioonil usk valimiste ausasse läbiviimisesse. Samamoodi kutsus Saakashvili üles toimima teisi opositsiooniparteisid ja poliitilisi liikumisi.

Thbilisi linnakohtu otsusega mõisteti Mikheil Saakashvili 12. märtsil 2025 süüdi ulatuslikus rahariisumises Gruusia riigi eelarvest tema presidendiks olemise ajal ning talle  määrati karistuseks üheksa aastat vangistust. See aeg lisatakse tema eelmise – kuueaastase karistuse ajale, millest Saakashvilil oli istuda jäänud veel kolm  aastat ja kuus kuud. Kokku peab endine Gruusia president Saakashvili vangis istuma veel kuus ja pool aastat.

Saakashvili ise nimetas uut kohtuotsust nagu ka eelmist otsust (kalleletungi eest endisele parlamendiliikmele ja riigipiiri ebaseaduslikku ületamise eest) poliitiliseks tagakiusamiseks. Kuritegude koosseisu nimetas ta praeguste Gruusia võimude alluvuses olevate kohtuorganite fabritseeringuks. Gruusia parlamendi spiiker Shalva Papuashvili teatas selle peale, et on omalt poolt kindel selles, et kõik opositsioonijõud võtavad kohalikest valimistest sügisel igal juhul osa. 

Gruusia parteide reiting 2025. aasta veebruaris oli järgmine. Gruusia Unelm – 25,1%, koalitsioon Muutuste Eest – 10,3%, Ühtsus Gruusia Päästmise Nimel – 8,5%, Tugev Gruusia – 6,3%, Gahara Gruusiale – 5,4%, Girtshi – 2,4%, Gruusia Patriootide Liit – 1,6% ja Gruusia Leiboristlik Partei – 0,5%.

Gruusias on praegusel ajal ametlikult registreeritud 26 parteid ja poliitilist liikumist. Gruusia parlamendis on 150 kohta. Peale viimaseid valimisi jaotusid kohad parlamendis nii, et Gruusia Unelm, (ametlik juht – Irakli Garibashvili) sai 89 kohta, koalitsioon Muutuste Eest (juht Gruusia endine teadus- ja haridusminister Nika Gvaramia) sai 18 kohta, Gruusia Ühtne Rahvuslik Liikumine (ametlik juht juht Tina Bokuchava) – 17 kohta, Tugev Gruusia (juht Mamuka Hazaradze) 14 kohta,  Gruusia Eest (juht Georgi Gaharia, Gruusia endine peaminister ja siseminister) – 12 kohta.

Nimetatud parteidest, kes said koha Gruusia parlamendis, on ainult Gruusia Unelm ennast positsioneerinud, kui konservatiivne partei. Kõik teised nimetatutest esindavad liberaalseid ja globaal-liberaalseid maailmavaateid. Gruusias on peale Gruusia Unelma veel üks partei – Vaba Gruusia (Kuhava Kaha juhtilmisel), mis esindab konservatiivset maailmavaadet, kuid parlamenti see partei ei saanud.

Gruusias elab praegu 3,7 miljonit inimest. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Gruusiast emigreerunud 1,5 miljonit inimest. Gruusia rahvastik oli kunagi viie miljoni suurune.

Gruusia on teatavasti patriarhaalne maa. Seal otsustati läbi ajaloo asju alati suguvõsade ja nendest moodustunud klannide tasemel. Samal ajal on Gruusias väga tugevasti arenenud isemõtlemine ja allumine oma suguvõsa, perekonna ja klanni huvidele, mitte aga üleriigilisi huvisid arvestades.

See asjaolu seletab, miks on nii väikese rahvaarvuga riigis (3,7 miljonit) nii palju parteisid (26).

Gruusia võttis ristiusu vastu juba neljandal sajandil ning selle maa kiriku ajaloos on erinevalt teistest kristlikest maadest teada asjaolu, et varajasel kristlikul perioodil ei olnud Gruusias märtreid. See on seletatav sellega, et Gruusias ei olnud mingit kiriku survestamist omaaegsete valitsejate poolt ning vürstid ja kuningad olid Gruusias kristlased nagu nende alamadki.

Gruusia on elanud sajandite vältel selliste impeeriumite haardeulatuses nagu Pärsia, Ottomani ja Vene impeeriumid. Selline naabrus on grusiinidest kasvatanud osavad diplomaadid, aga kui vaja, siis ka sitked sõjamehed.

Mõistagi ei suutnud väike mägine Gruusia seista vastu Venemaa tohutule sõjamasinale. Nii tuli venelaste võim Gruusiasse peale Vene Impeeriumi lagunemist 1917. aastal tagasi juba 1921. aastal, koos sinna tunginud punavägedega.

Ka 2008. aastal käis venelaste sõjaline ülekaal grusiinide omast üle. Jõud olid liiga ebavõrdsed. Euroopa Liit ja USA tegid veel hiljuti ühiseid jõupingutusi tõmbamaks Gruusia Venemaa mõjusfäärist välja, pakkumata asemele omapoolseid julgeolekugarantiisid.

Gruusia praegused valitsejad mõistsid üpris hästi, et „lääs" ei hakka nende eest võitlema ja siis, kui Gruusia katkestab venelastega suhted ja loodab peale seda lääne abile või üksi hakkama saada, saabub kurb tõehetk.

Samuti ei ihka grusiinid enda maale lasta Euroopale omast kaasaegset elukorraldust, paljude kaasnevate hullustega. Grusiinidele kui patriarhaarsele rahvale on see ülimalt vastuvõetamatu. Seda Gruusia opositsioon aga oma strateegiat ja taktikat üles ehitades ei arvesta.

Grusiinid ei kiirusta sööstma läänest tulevate korralduste ja soovide kohaselt  sõdima Venemaaga, kes on nende maast ja rahvast suurem ja tugevam majanduslikus ja sõjalises mõttes. See on grusiinide poolt valitud pragmaatiline ja kaine reaalpoliitika.

Kuhu see Gruusia lõpuks välja viib, seda näitab juba tulevik. Igal juhul ei ole neil praeguse poliitilise kursi juures ohtu sattuda sõtta.