Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus. Kuhu jääb võitjale omane võidukas ja teenitult triumfeeriv kehakeel ja ilme? Tulevasel peaministril on aga näos hoopis õnnetu ja ehmunud pioneeri ilme. Miks on nii hirmul uus valitsuse juht, küsib kolumnist Jüri Kotšinev.
Uus valitsus on peagi näitamas oma palet. Hiljutine kokkumäng riigi jõustruktuuride, presidendi ja liberaalse pressi vahel on kukutanud eelmise ja ellu kutsumas uue valitsuse. Peaminister oli sunnitud uutes poliitilistes oludes ehk siis vandenõuliku kambaka tingimustes (kambakas osalesid minu poolt mainitud kolm jõudu) võtma poliitilise vastutuse ja taanduma oma ametist. See samm viis senise võimuliidu kukutamiseni.
Ajastus, millega jõustruktuurid ja uurimisorganid oma jõulise käigu poliitilisel malelaual tegid ei jäta mingit kahtlust, et tegemist oli poliitilise tellimuse ja kokkuleppega Kadrioru ja opositsioonipoliitikute ning ülikallutatud massiteabevahendite vahel. Sellega on kõik selge.
Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus. Kuhu jääb võitjale omane võidukas ja teenitult triumfeeriv kehakeel ja ilme? Seda ei ole olemas. Hoopis õnnetu ja ehmunud pioneeri ilme on näos tulevasel peaministril. Kuhu jääb kauaoodatud võitjate pidu? Miks on nii hirmul uus valitsuse juht?
Kõik nähtu ja kuuldu, mis tuleb sellelt tegelaselt, meenutab mulle toakoera, kes klähvis tänaval kõndija peale, kuni neid eraldas teineteisest aed. Aed õppes järsku otsa ja kutsu jäi silmitsi sellega, kelle peale ta just klähvis. Mulle isiklikult koerad meeldivad, poliitikud ei meeldi üldse. Koerad omavad koera südametunnistust ja poliitikud poliitikute südametunnistust. Seega on poliitiku võrdlus koeraga igal juhul mitte poliitiku kasuks. Aed lõppes otsa ja klähvija sattus silmitsi sellega, kelle peale klähvis. Praegu on klähvitava rollis elu ise. Nüüd on otsas aeg, kus sai ilma mingi riskita klähvida – osutada vigadele, ahastada, kutsuda korrale ja samal ajal puhata opositsiooni sulepatjadel, omamata mingit kohustust oma klähvimise eest vastutada.
Igal mängul on oma reeglid. Näitlejatel, kes täidavad poliitilise teatri lavadel oma rolle, peab olema suur sisendusjõud oma rollide esitusel ning käsitletava teema sügav läbitunnetatus. Uue peaministrikandidaadi näos ma seda läbitunnetatust ja head esitusviisi ei näe.
Uus aeg nõuab uusi kangelasi, kuid meie kangelased on vanad kangelased. Kõik nad on alustanud parteide broileritena ja omandanud oma kogemused lõpututel parteikoosolekutel, kus lisaks poliitiliste tehnoloogiate võtete omandamisele tuli tegeleda ka agitaatori, demagoogi ja elukutselise akustikameistri ehk siis valetaja süvaõppe kursuste läbimisega. See koolitee on neil kõigil läbitud, aga raskeks läheb siis, kui kursustel omandatu tuleb ellu viia ja rakendada tõsielus. Tõsielus, kus sind ei ümbritse parteikaaslastest instruktorid ja aatekaaslased, vaid kus su ümber on konkurendid ja poliitilised vastased, ning mis kõige hullem – rahvas. Seesama rahvas, kelle nimel kõik poliitilised ühendused sõna võtavad, keda nad oma arvates esindavad ja kelle heaolu eest võitlevad.
Jah, kui endal ei jätku annet või oskusi, võib ju alati pöörduda jõustruktuuride poole ja paljude vaba sõna kasutajate suud pannakse kinni. Kelle suu suletakse ähvarduste, šantaaži, paljastuste või toiduahela katkemise hirmuga. Kes muserdatakse muude vahenditega. Selle vastu on rohi olemas.
Kõik, kes tahavad avaldada vabalt oma mõtteid ja kasutada „vaba sõna" oma mõtete väljendamiseks peaksid koonduma sellisesse ühendusse nagu „Eesti narride vabaühing". Narri staatus oli varajasest keskajast alates olla valitsejate õukonnas sõltumatu tõekuulutaja. Narri populaarsus ei sõltunud sellest, milline oli tema seljatagune ja kui võimsad sugulased tal õukonnas olid, vaid sellest, kui sõnaosav ja terava pilguga oma ajastu kriitik ja ühtlasi kroonik ning kajastaja ta olla suutis.
See keskaegne stand up-kunstnik ei ole oma rolli aktuaalsust minetanud tänaseni. Ühiskond, kes hakkab suukorvistama narri, ei püsi kaua. Keskajal olid ka kerjustel oma ametimärgid, mida rinnas kandes võis kerjus avalikult linnaväljakutel ja peatänavatel kerjata. Meie ajal oleks vaja kutsuda ellu narride tsunft selleks, et avalikult väljendada oma mõtteid ja tõekspidamisi ja mitte karta riigi peavoolumeedia ja sellega koostöötava müüdava võimu ja jõustruktuuride repressioone.
Selleks, et tunda ennast kohtus julgelt ei pea olema hea läbisaamine advokaadiga, tähtis on omada sõpra kohtunike hulgas. Narr on Euroopa kultuuriruumis olnud sajandite vältel tõekuulutaja ja sõltumatu meediategelane. Reporter, ajakirjanik ja kommentaator ühes isikus. Aeg on tagasi tuua see vastutusrohke ja auväärne amet tänapäeva ellu. Vähemalt poliitilisse ellu. Loodus ja ühiskond ei salli tühja kohta. Parem, kui praegusel tegelikkuse kajastamisel saavad oma koha ja sõnaõiguse narrid kui et see nišš jääb täidetuks valitseva kliki ketikoertega. Kordan – koerte vastu ei ole mul kidagi. Koerad on toredad inimese sõbrad. Kahejalgsete kutsude kohta ma seda öelda ei saa.
Soovin lõpetuseks kõigile uue valitsuse liikmetele pikka iga, tervist õnne isiklikus ja muus elus ja üldse igasuguseid kordaminekuid. Teil on raske ülesanne – viia Eesti viie rikkama planeedi hulka universumis. Jõudu teile selleks!
P.S. Kaasaja õukond on ühiskond. Kaasaja valitseja on rahvas, sest demokraatlikus ühiskonnas kuulub võim rahvale. Poliitikud on aga õukondlased, keda tõeütlejad (narrid) oma kriitikaga ohjama peavad.
Vana kolumnisti lauluke Kuhugile kadunud on hambad minu suust juuksed minu peast ja ma ei räägi muust Alles on veel mulle jäänud sõnavabadus hoian seda olles ammu ilma jäänud muust