Kaasaegsed suurpankurid – kõige hullemad liigkasuvõtjad

Pankuriks meie poolt käsitletud mõistes pole mitte see, kes laenab kellelegi juba olemasolevat raha ja võtab laenatud summalt protsente. Pealkirjas nimetatud isikute all mõistame neid pankureid, kes loovad finantskrediidi kujul uut raha: uut raha, mida nad laenavad siis teistele, sidudes need laenud protsentidega, justkui see sotsiaalne instrument (see uus raha, mida nad laenavad) oleks nende omandus.

Paavst Leo XIII peab tõenäoliselt silmas just seda laadi rahalisi operatsioone, kui ta ringkirjas Rerum novarum kasutab väljendit "neetud liigkasuvõtmine, mida praktiseeritakse teises vormis."

Major Clifford Hugh Douglas, Ühiskondliku Krediidi kooli asutaja, on kirjutanud:

"(Raha) võim tuleneb mitte niivõrd protsentide võtmisest kuivõrd uute rahaliste vahendite loomisest ja omastamisest. Kui liigkasuvõtja laenas juba olemasolevat raha, seadis ta laenuvõtjale protsendimäära ja sai protsentide omanikuks. Kuid juhul kui ta hakkas looma ja teistele laenama raha, mida pole olemas (st kui ta sai pankuriks), nii nagu kaasaegsed pangad loovad ja laenavad raha, omastas ta mõlemad, nii raha kui protsendid.“

Teisisõnu, mineviku liigkasuvõtja oli võrreldes kaasaegse pankuriga ainult vaga talleke.

Kui keegi tahab seda etteheidet mõista, peab ta teadma, et kaasaja pank pole selline institutsioon, milleks teda peab enamus inimestest, nimelt asutus, mis võtab hoiule klientide sääste ja laenab neid teistele, teenides sel viisil kasumit ning tasudes säästude omanikele väiksemate protsentidega kui seda on protsendid, mida saadakse laenuvõtjatelt. See tõlgendus ei vasta tegelikkusele: kaasaja pank ei laena välja oma hoiustajate raha, vaid raha, mida ta loob ise: raha, mida ta nimetab krediidiks ja mis on ettevõtte jaoks sama reaalne kui hõbe- või kuldmündid või seaduslik paberraha.

Kuidas see saab toimuda, kuidas pankur saab omastada seda, mis talle ei kuulu? Siinkohal on sobilik korrata mõningaid selgitusi nende lugejate jaoks, kes on selles küsimuses vähem teadlikud.

Oletame, et oled ettevõtja, kellel on vaja 50 000 dollarit ja kes saab selle summa laenuks pangast. Kas peale tehingu teostamist sa lahkud pangast, taskus 50 000 dollarit, mille mõni panga klient oli eelnevalt panka hoiule andnud ja mille pankur võttis seifist, et need sulle ulatada? Ei, pankur andis sulle kõigepealt allakirjutamiseks mingi paberi ja seejärel kirjutas peamisesse pangaraamatusse sinu nime alla krediidi väärtusega 50 000 dollarit (enamasti protsentide võrra väiksema, mida ta sel moel arvestab pangale kuuluva kasuna kohe). Seejärel kirjutab ta sama suure summa krediidina sinu käes olevasse pangaraamatusse.

Seega tegi pankur täpselt sedasama, mida ta teeb siis, kui sa tuleksid raha hoiustama, kuid sa tulid praegu ju sel eesmärgil, et seda raha just nimelt küsida. Sa võid seda raha kasutada ka tšekkide kujul, täpselt samamoodi nagu siis, kui sa annad välja tšeki rahale, mille sa eelnevalt hoiustasid.

Sina ei pannud nüüd seda summat hoiule, kuid ometigi on see reaalselt asetatud sinu arvele: pankur hoiustas selle sinu eest. Ja see pole imelik, sest just selleks sa tulid tema juurde, et saada laenu. Kuid kustkohast võttis pankur selle raha, mille ta pani sinu pangaarvele?

Vastus on huvitav: ta ei andnud sulle seda raha omast taskust – seega pole see mitte tema raha, mille ta sulle laenas. Ta ei võtnud seda ka klientide poolt hoiule pandud säästudest: igaühele neist jääb ju püsivalt alles muutumatu summa nende pangaarvel. Seega ka mitte hoiustajate raha ei laenatud sulle: mitte üht senti ei võetud seifisahtlist või mingilt arvelt – ent siiski lisati raha sinu arvele. See raha asetati arvele ilma mingi sissemakseta ükskõik kust mujalt – lisati raha, mida enne sinu panka astumist ei eksisteerinud.

Seepärast on see ka ilma kahtluseta uus raha, mis lisati pangas oleva raha kogusummale, mis oli veel hetk varem väiksema väärtusega. Kuid selleks, et luua seda uut raha, polnud pankuril sugugi vaja väärismetalli ega isegi mitte trükipressi: ainsad asjad, mida ta selle tegevuse juures tõepoolest kasutas, oli lihtsalt sulg ja veidi tinti [kaasajal on tegu vaid mõne hiireklikiga].

Eelpoolkirjeldatud viisil loodud raha toimib hästi, sest meie maa on võimeline kindlustama töö, hüved ja teenused, mis vastavad selle äsjaloodud raha väärtusele. Mitte pankur ei kindlusta raha väärtust, vaid maa loomulikud hüved ja inimressurss. Ilma nendeta, ükskõik kui suuri numbreid ei kirjutaks pankur ka välja, oleksid nad täiesti väärtusetud, sest siis poleks midagi, mida nende eest osta.

Seepärast on hädavajalik, et värskelt loodud raha tunnustataks selle loomise hetkel ühiskonna valduses oleva hüvena. Deklareerimise läbi, et äsjaloodud raha on tema omandus, ja selle väljalaenamise läbi isikliku kasu saamiseks, omastab pankur hüve, mis temale ei kuulu. Sellist tegevust nimetatakse üldiselt varastamiseks. Kuna aga pankuritel on selliseid operatsioone lubanud teostada riikide valitsused, on tegemist „legaliseeritud“ varastamisega – ja see on pealegi legaliseeritud valitsuste poolt, mis on sunnitud ise laenama raha olukorras, kui maksudest ei piisa valitsuse poolt kontrollitud kulutuste katmiseks.

Pankur võtab laenuvõtja käest protsente sellelt rahalt, mille ta varastas valitsuse loal – teiste sõnadega, pankur võtab maksu tootjalt, kes toodab mingit reaalset hüve. Seega omastab pankur ühiskonnale kuuluva rahalise kapitali; protsentide näol omastab ta ka osa kasumist, mis tuleneb kõikide nende inimeste tööst, keda kirjeldatud süsteem sunnib legaliseeritud petturitelt võlgu võtma.

Pankur loob krediiti iga päev, ka siis, kui ta lubab ületada oma pangaarve mahtu poodide ja ettevõtete omanikel. Sellised ületamised on teatud liiki sunnitud võlg, mis põhineb legaliseeritud petturi ja ettevõtja vahelisel vaiksel kokkuleppel ja seda tehakse alati väga lihtsate vahenditega – raamatusse kirjutatud või arvutisse sisestatud numbrite lisamisega.

Pankur võib keelduda teatud laenude andmisest või raskendada nende saamise tingimusi. Sedalaadi praktikat nimetatakse krediidi piiramiseks (restriktsiooniks) ja see on kaasajal väga levinud. See tähendab, et terve ühiskond – nii valitsetavad kui valitsejad – on allutatud avalikkuse ees pankuriks nimetatava legaliseeritud petturi tahtele ja tema määratud tingimustele.

Eelpooltoodud tekst selgitab alguses toodud Douglase tsitaadis peitunud mõtet.

Võime tuua ka paavst Pius XI sõnad ringkirjast Quadragesimo anno (nr. 105-106), mis paljastavad raha ja krediidi diktatuuri olemust:

"On tähelepanuväärne, et meie ajastut iseloomustab mitte ainult rikkuste, vaid ka määratu võimu ja despootliku majandusliku mõjuvõimu koondumine vähese hulga inimeste kätte, kes sageli pole isegi mitte omanikud selle sõna õiges tähenduses, vaid ainult neile usaldatud kapitali hoidjad ja kogujad, kes seda oma suvalise omavoli ja äranägemise kohaselt kasutavad. Sellist diktaatorlikku võimu teostavad eriti tugevalt need, kes suuri rahasummasid hoides ja käsutades kontrollivad ja juhivad laenude andmist. Kuna seeläbi reguleerivad nad nii-öelda vereringet, mille abil majanduselu toimib, hoiavad nad seda nii suures ulatuses oma haardes, et keegi ei saa vastu nende tahtmist isegi hingata.“

Mida võtavad ette valitsused selle diktatuuri suhtes, mis hävitab majanduselu elusstruktuuri (rakukava)? Kahjuks oli seesama paavst sellessamas ringkirjas (nr. 109) sunnitud paljastama ka neid, kes on „suurima kahjuna“ põhjustanud „avaliku võimu väärikuse mandumise – riik, mis vabana igasugustest erahuvidest peab troonima väärikana kõrgel nagu kuningas ja kõrgeim kohtumõistja ning peab juhinduma ühise hüve ja õigluse põhimõtetest, on nüüd langenud orja seisusse ja allutatud egoistlike huvide ja inimlike kirgede rahuldamisele.“

Kaasajal pole probleeme tootmisemahtudega, pole probleeme teadmistega, kuidas toota, pole probleeme ettevõtjate mainega, pole mingeid probleeme tootmise ja turustamise füüsiliste vahenditega. Eksisteerib ainult raha probleem, sest eksisteerib majanduselu valitsejaks oleva raha diktatuur, sest eksisteerivad hiiglaslikes mõõtmetes tegutsevad legaliseeritud petturid. Kes kaasajal peale Ühiskondliku Krediidi idee pooldajate tõeliselt ja järelejätmata paljastab seda maailma suurimat monopoli, mille ohvriteks oleme ilma eranditeta meie kõik?

Poola keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Artikkel avaldati algselt ajakirja Michael poolakeelses tutvustusväljaandes nr 6.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!