Kalle Muuli küsib seoses Marko Mihkelsoni skandaaliga, kas süüdi on sõnumitooja, kes juhtumi avalikustada söandas ja kes ühe foto kirjeldusest raadios paar lauset ette luges, või kohatute fotode tegija? Muuli leiab, et antud juhul tahetakse taaskord risti lüüa hoopis tema kui lihtsalt sõnumi edastaja.
Muuli toob Mihkelsoni skandaali kajastuse osas paralleele Andrus Veerpalu dopingujuhtumiga aastast 2011. Ta selgitab, et oli tookord üks neist, kes aitas Veerpalu petuloo Postimehe veergudele toimetada. Tema sõnul sai see ka üheks põhjuseks, miks ta samal suvel Postimehest ja veidi hiljem üldse ajakirjanikutöölt lahkus.
Toona kinnitas suusaliidu palgaline juht ametlikult, et ajakirjanikud valetavad, kui kirjutavad, et Veerpalu on dopinguga vahele jäänud. "Kui su kauaaegsed lugejad usuvad petiseid rohkem kui sind, siis tundub, et kannad sõelaga vett ja teed mõttetut tööd," nendib Muuli.
Ta leiab, et ka tõeväänamise võtted korduvad ammusest ajast peale. Esmalt toimus täielik eitamine: Marko Mihkelson teatas skandaali puhkemise järel Facebookis, et kaebusi on kontrollinud nii politsei kui lastekaitse ning seal olevat kõik kahtlused kummutatud.
Muuli rõhutab, et seal ei olnud sõnagi sellest, et politseiuurija pidas Mihkelsoni teguviisi eetiliselt taunitavaks ja kirjutas oma määruses: "Mihkelson kahetseb ja nüüdseks saab ka aru, et selliseid pilte ei oleks tohtinud olla. Situatsioonis, kus lapsel puudub teadmine tema alasti pildistamisest, tuleb eelkõige lähtuda lapse keha puutumatuse põhimõttest."
Eitamist toetab Muuli hinnangul poliitikute ja paljude väljaannete ringkaitse, mis rõhub mitte sisulistele, vaid üksnes juriidilistele aspektidele. Näiteks teatas peaminister Kaja Kallas korduvalt, et Marko Mihkelsoni suhtes ei ole alustatud ühtegi uurimist.
"Nagu ta ei teaks, et kuritoe ja sündsa käitumise vahele jääb vähemalt 50 halli varjundit," kirjutab Muuli. Ta toob näiteks, et Estonia peadirektor Aivar Mäe, riigikogu aseesimees Taavi Rõivas ja minister Marti Kuusik ei pannud toime ühtki kuritegu, aga ometi pidid nad ametist tagasi astuma.
Muuli sõnul tuuakse lõpuks aga mängu juba otsesed valed: "Räägitakse väikelaste süütutest vannipiltidest, mida iga pere fotoalbumis leidub, ja väidetakse, et skandaali "motivaatoriks on vaidlus laste hooldusõiguse üle", ehkki hooldusõiguse oli kohus juba varem ära otsustanud ja vaidlus fotode üle seda ei mõjutanud."
Muuli leiab, et ühtäkki viskuvad nüüd džotile eetikanõunikud ja ajakirjandusteoreetikud, kes tähtsa näoga seletavad, et "ajakirjandus ei kajasta lastega seotud vaidlusi", kuigi seda on tema hinnangul pidevalt tehtud.
"Mitte ükski moraalijünger pole seni ühegi sellise loo avaldamise vastu protestinud, aga nüüd järsku on kuri karjas. Isegi õiguskantsler võtab sõna ja ütleb, et nüüd enam ei või. Aga miks alles nüüd? Kas põhjus on tõesti selles, et erinevalt paljudest varasematest ajakirjanduses kajastatud lastega seotud vaidlustest on sedapuhku peategelaseks riigikogu väliskomisjoni esimees, tuntud avaliku tegelane, kelle tegevuse vastu ajakirjandus peabki kõrgendatud huvi tundma?" küsib Muuli.
Muuli leiab, et lõpuks, kui enam miski muu ei aita, süüdistatakse ebaeetilises käitumises mitte seda, kes sobimatuid ja ebaeetilisi fotosid tegi, vaid hoopis neid, kes tema teod on avalikkuse ette toonud.
"Tõesti, isegi Mihkelsoni tehtud fotode kirjeldused ajavad südame pahaks, mis siis veel fotodest endist rääkida. See ei ole kerge lugemine ega kerge kuulamine," tunnistab Muuli, kelle raadiosaade nende fotode kirjelduste ettelugemise tõttu peatati.
"Aga hoolimata sellest, kui tülgastav see materjal on, tuleks küsida: kas avalikkusel on õigus teada, millise hinnangu andis politseiuurija tuntud poliitiku tehtud fotodele paljastest tüdrukutest? Kas valijal on õigus teada, mis asjus üks riigi tipp-poliitik kohut käis ja kompromissi sõlmis? Kas süüdi on sõnumitooja – see, kes juhtumi avalikustada söandas, ja see, kes ühe foto kirjeldusest raadios paar lauset ette luges – või rõvedate fotode tegija?" küsib Muuli.
Viimaks tahab ta aga teada, et "kui Marko Mihkelson pole sündsusetuid fotosid teinud, siis mille eest me neid lapsi ikkagi nii hoolega kaitseme"?
Toimetas Martin Vaher