1453. aasta 29. mail langes Konstantinoopol moslemite kätte. Osmanid olid tublid, aga ennekõike on Rooma impeeriumi languse põhjuseks nelisada aastat moraalset nõtrust, valearvestusi ja kõrkust.
Kaasajal tehakse vahet Rooma impeeriumil ja Bütsantsi impeeriumil, samas viimased ise pidasid ennast tavalisteks roomlasteks ja peale Rooma langemist tekkinud germaani kuningriikide ning Itaalia linnriikide pusimist ajutiseks eksituseks.
Ajalugu üldiselt on lõputu õppetund ja Rooma impeerium(id) üksikult suurepärane materjal riigikunsti kohta.
Huvitavatel ja mitmekesistel aegadel, näiteks mida kujutab kaasaeg, on ajalugu asendamatu abimees, mis aitab mõista inimloomuse mustreid ning trianguleerida ja ekstrapoleerida võimalikke arenguid. Lühidalt: kui riiki juhivad loomuõigust tunnistavad inimesed, on üldjuhul hästi. Kui juhipositsioonile satuvad põrsavestid, siis kui ei hakka kohe paha, saabub see aeg paratamatusena pisut hiljem.
("Põrsavestid" on uussõna, mille tähendusväli on alles kujunemisel ja see tähendab muuhulgas tipppoliitikuid, kes kõlbavad oma kohale sama hästi kui sea selga vest. Oma osutus on selles George Orwellile.)
Rooma tõus ja langus
"Teadmiste turul" Quoral, nagu igal popil ja noortepärasel ilmavõrgu platvormil, on tehisaru juturobot ja see jõuab Rooma impeeriumi languse osas mõnele päris põnevale järeldusele.
Rooma impeeriumi Bütsantsi osa kestis ligikaudu aastast 330 AD kuni 1453 AD ja selle tõusu ning langust saatsid keerulised ja mitmekesised poliitilised, sõjalised, majanduslikud ning kultuurilised tegurid. Peamised neist on järgmised:
Kuidas Bütsantsist sai võimas impeerium
- Strateegiline asukoht: pealinn Konstantinoopol asus Euroopa ja Aasia ristteel, kontrollides nii võtmetähtsusega kaubateesid ja tagades jõulise kaupmeeskonna – kaasaja mõistes ettevõtjate klassi – tekkimise.
- Rooma pärand: Bütsantsi administratiivne koetis, õigussüsteem ja sõjaväe ülesehitus jäi samaks, mis tagas pikaks ajaks tõhusa haldussuutlikkuse ja stabiilsuse.
- Jõuline juhtimine: imperaatorid, nagu Justinianus I (527–565) laiendasid impeeriumi territooriume ja üritasid tagasi hõlvata Rooma impeeriumi lääneosa. Samuti pandi toime märkimisväärne õigusreform (Corpus Iuris Civilis).
- Kultuuri õitseng: Ida-Rooma impeeriumis säilitati ja laiendati Rooma ning Kreeka kultuuripärandit, mis tõi kaasa märkimisväärsed arengud nii arhitektuuris kui akadeemilises vallas. Konstantinoopolit kirjeldati aastasadu "hiilgava linnana" ja seda nii päriselt kui kõnekujundina.
- Sõjaline mõttevärskus: Ida-Rooma relvajõud olid hästi organiseeritud ja kasutasid oma aja kohta uudset tehnoloogiat. Kreeka tuli aitas tõrjuda päris mitu sissetungi.
- Religioosne ühtsus: idakristlus (ortodoksi kirik) oli riigireligioon, mis aitas inimestel lõimuda ja tõhustas võimukoetist.
Mis tõi kaasa languse?
- Sisemised vastuolud: võimuvõitlus, kodusõjad ja korrumpeerunud nomenklatuur.
- Majanduslik allakäik: liigne tuginemine kaubavahetusele ja rängad maksud sõid majandusel hinge seest. Impeeriumi juhid olid piisavalt nürimeelsed, kõrgid ja põikpäised, et ei suutnud adekvaatselt hinnata nii enda olukorda kui tärkavate jõudude võimekust.
- Sõjalised väljakutsed: Bütsantsi nomenklatuuri diplomaatilised oskused olid mõnda aega maailma tipptase. Paraku osati pikemas perspektiivis "jagada ja valitseda" viisil, et kõik ümbruskaudsed rahvad ning riigid olid nende peale põhimõttekindlalt pahased. Koos impeeriumi moraalse, majandusliku ja haldusvõimekuse taandumisega saabus mihklipäev ka Bütsantsi oinastele. Ajaloolaste seas valitseb üksmeel, et Manzikerti lahing 1071. aastal on tähiseks, millest alates veeres Ida-Rooma jaoks kõik allamäge.
- Ristisõjad: kolme esimese ristisõja ajal kasutas Ida-Rooma pettusega ristisõdijaid oma huvides ära ja neljanda ristisõja ajal vallutasid need Konstantinoopoli. Bütsants polnud mitte kuidagi huvitatud Jeruusalemma moslemite käest vabastamisest, pidas Püha maad oma territooriumiks ja nägi ristisõdijaid eelkõige konkurentidena.
- Magati maha osmanite impeeriumi tõus: Miikael (Michael) VIII Palaiologose poolt Konstantinoopoli tagasivallutamise (1261. a) järel keskendus impeeriumi tähelepanu Euroopale ja jäeti tähelepanuta Väike-Aasia arengud. Mongolite Hulagiidide riigist ja Rumi seldžukkide sultanaadist maha jäänud võimuvaakumit eirati ning osmanid vallutasid selle peale Bütsantsi.
- Kultuuriline ja religioosne killustatus: ristisõdijate Konstantinoopoli avantüüri järel jäi Bütsantsi valdustesse maha mitu omavahel konkureerivat võimukeskust. Kui türgi hõimude moslemitest tööjõudu (palgasõdureid) kasutati varemgi, siis viimase põntsu pani teine Palaiologoste kodusõda (1341–1347), peale mida imperaator Johannes VI lubas osmanitel jääda elama Traakiasse (Kreeka põhjaosa). 1373. aastal sai Bütsantsist – selle riismetest – osmanite vasallriik.
Kokkuvõte
Rooma impeeriumi(te) tõusust ja langusest saab teha lõputult ja tohutul hulgal järeldusi. Mõned neist võiks kõlada:
- Kümne käsu põhine moraal – loomuõigus – on kõige võti. Ateismi pole olemas, selle asemel on Jumala suurune auk.
- Mitmekesisus hävitab ja moslemid võiks hoida nende põliste rahvuslike ja usuliste asurkondade piires.
- Eksportiv tööstus, transiit ja globaalsed tarneahelad on toredad, aga riigil elik riikide liidul, millel on enam-vähem ühesugune arusaamine maailma asjadest, võiks olla mingisugune iseendaga hakkama saamise võimekus. Covidi aeg võiks olla siinkohal parajaks hernehirmutiseks.
- Euroopa Liidu "Manzikerti lahing" on juba ära peetud. Õigemini, lahingusse ei astutudki, vaid anti kohe alla. Välisvaenlase tõrjumise asemel valiti kodusõda. Moraalsed inimesed üritavad siiani midagi parandada, aga neid saadab selle juures lakkamatu nomenklatuuri raev ja tagakius. Ilmavõrgu ajastul toimub kõik, varasema ajaloo konteksti hinnates, võrreldamatult kiiremini.
- Ida-Rooma keisririik oli pikki sajandeid "muinasjutuliselt" rikas ja seda eelkõige tänu kaubavahetusele. Ülikud ja ametnikud – nomenklatuur – ei saanud aru, millal "mustad luiged" lendama hakkasid, kaubavahetus langes ära ja koos sellega hääbus impeerium.
Eraldi võiks tähelepanu juhtida surevate impeeriumite suurusehullustusele: Ida-Rooma nomenklatuur pidas ennast viimaste päevadeni maailma nabaks ja ei tundnud ei iseennast ega vaenlaseid (Sunzi). Euroopa Liit arvab põhjendamatult tänaseni, et see on kuidagi tähtis. Täna peab hegemoon maailmaga kaubandussõda ja Euroopa Liit üritab siiani teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Ehk kõik on liigagi-väga Bütsantsi põikpäisuse ja korruptsiooni moodi. Tavaliselt mustad luiged ei lähe ise ära, vaid keeravad kõik pahupidi. Kui liiduvabariikide liit sooviks, et "julgeolekuohud" seda tõsiselt võtaks, siis:
- lõpetaks see hoobilt kõikehävitava majanduspoliitika (rohepöörde),
- unustaks "sotsiaalse õigluse" tagaajamise ja sooideoloogia vaimuhaiguse ning tõstaks ausse traditsioonilise perekonna,
- taastaks Euroopa terasetootmise ("puhas" teras on tänase tehnoloogilise taseme juures needus),
- juhtpoliitikud oleks kõige juures vähemalt kümmekond aastat vait, mitte ei käiks ahastamapanevalt nürimeelse jutuga mööda maailma ärplemas,
- mõtleks, millist sõda on mõtet pidada ja millist mitte (osutus enam-vähem kõikidele sõjakunsti õpikutele),
- seda kõike saadab igasuguste Hiina kommunistide lõõgade läbilõikamine,
- kõige lihtsam lahendus kõige eelneva korraldamiseks oleks loomulikult Euroopa Liidu totaalne tühistamine ja väljajuurimine. Mõistuspärane ja loomulik riikidevaheline koostöö on vajalik ja tervitatav, kuid Liidus pole järel midagi mõistuspärast, ega loomulikku.
Tõde ja reaalsus on teineteisest lahutamatud absoluutsed väärtused. Inimloomus pole aegade algusest muutunud – uut inimest pole olemas ega hakka olema. See võib tänases kontekstis kõlada naeruväärselt, aga kui mõni inimene tunneb huvi, kuidas kallil kodumaal läheb ja milline võiks olla selle tulevik, siis esimene kontrollküsimus võiks kõlada: kas tipppoliitikud on enam-vähem moraalsed ja vaimselt terved inimesed või nartsissistidest põrsavestid? Sama kehtib Euroopa Liidu kohta, mille korruptsiooni hingematvat haisu ei eita isegi Politico sugune korporatistliku süvariigi propaganda tööriist.
Konstantinoopoli langemise lühiülevaatega võib tutvuda Objektiivis ja pikemalt lugeda Britannicast.