Kuidas saada teada, et mingi üritus on mäda? Kui inimesed peavad seda kaitsma vale ja demagoogiaga. Täpselt seda tegi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta "Postimehe" telesaates "Otse Postimehest" kaitstes homopropaganda rahastamist sotsiaalministeeriumile eraldatud hasartmängumaksu osast.
Teieipäeval, 11. veebruaril, eetris olnud saates väitlesid Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juht Varro Vooglaid ning võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta Riigikontrolli osutuse teemal, et Hasartmängumaksu seadus ei luba sotsiaalministeeriumile eraldatud hasartmängumaksu vahenditest soosantide (LKGB+) ühingute propagandategevust toetada.
Pakosta võttis sõna esimesena ja asus hoobilt seaduseid väänama ning demagoogitsema. Peale selle, et volinik pani Riigikontrollile suhu sõnu, mida seal ei olnud, oli tema läbivaks teemaks, et vaesed soosandid eksisid taotluses ainult sõnadega ja "Võrdsete võimaluste edendamise projektid" asemel oleks pidanud kirjutama "Laste ja perede projektid". Pakosta väitis sellega, et kõik projektid, mida soosandid suudavad välja mõelda, on olemuslikult laste ja perede toetamise projektid ning tegelikult seadusega vastuolu ei ole.
Allakirjutanul on sügavad kahtlused, et Pakostal puudub funktsionaalne lugemisoskus. Kui see tal isegi olemas on, siis on selle lämmatanud ideoloogiline soov- või sundmõtlemine. Kui palju see nüüd kedagi õigustab, aga säherdune ideoloogiline pimedus on löönud kogu progressiivset nomenklatuuri ja soovolinik pole erand. Ilmselt Pakosta peab uluma koos huntidega, kui amet kallis.
Kuid hundid uluvad täiesti vale puu all. Soovoliniku karvu püsti ajav valetamine ja demagoogitsemine pani lugema nii võrdse kohtlemise-, hasartmängumaksu- kui põhiseadust.
Võrdse kohtlemise seadus mainib ainult töösuhteid ja haridust
Esiteks: võrdse kohtlemise seaduses on paragrahv 2, mille pealkirjaks on "Seaduse kohaldamisala". Viidatud paragrahvi 2. punktis kirjutatakse: "Isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud: 1) töö saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja kutsealale pääsemise tingimuste kehtestamisel, sealhulgas värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel, samuti edutamisel; 2) töö- või teenuste osutamise lepingu sõlmimisel või ametisse nimetamisel või valimisel, töötingimuste kehtestamisel, korralduste andmisel, töötasustamisel, töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel, ametist vabastamisel; 3) kutseõppes, karjäärinõustamisel, ümber- või täiendusõppe võimaldamisel, praktiliste töökogemuste omandamisel; 4) töötajate või tööandjate ühingusse, sealhulgas kutseühendusse kuulumisel ning nende organisatsioonide poolt soodustuste andmisel."
Lühemalt: Võrdse kohtlemise seadust, mis puudutab seksuaalset sättumust, saab kirjatähe järele rakendada A I N U L T töö, hariduse ja tööga seotud ühingutesse kuulumise valdkonnas. Elustiili- ja propagandaühenduste liigitamine selle seaduse alla on ilmselge seaduse ebaõiglane venitamine ning demagoogia. Mis on paraku soovoliniku institutsiooniga käinud kaasas selle algusest peale.
Imestama paneb, et ametiühingud pole sellise ebaõigluse peale häält tõstnud, sest soovolinikke on ainult üks, tema tööaeg on piiratud ja iga hetk, mida see kulutab soosantidele, on varastatud lihtsate tööliste õiguste arvelt.
Samas kui teiselt poolt mõelda, siis ametiühingud on sotsiaaldemokraatide haruorganisatsioonid, 1000 sugu, omasooiharus ja (laste) soomuutmine on ühed sotsiaaldemokraatide "suurtest" teemadest, ning pole üllatav kui nii "tähtsad" asjad lämmatavad lihtsa töölise huvid.
Kas inimõiguslus on perekond, puue või sõltuvus?
Vooglaid ei osanud ilmselt Pakosta poolt nii alatut valetamist ja demagoogitsemist oodata ja lasi saate juhtida "kõik soosandid on perekond" radadele. On suhteliselt raske mõista, kuidas "Seksuaal- ja soovähemuste teemaline teavitus- ja huvikaitsetegevus ning kogukonna toetamine" (viimane sotsiaalministeeriumi toetatud Eesti LGBT Ühingu projekt) või "Võrdsed võimalused kõigile mitmekesises ühiskonnas" (viimane SA Eesti Inimõiguste Keskuse toetuse saanud projekt) on "meditsiini, hoolekande, perede, vanurite, puuetega inimestega ja hasartmängusõltlastega seotud projekt" (hasartmängumaksu seadus §7.4).
Üldiselt on nomenklatuurselt progressiivses mõtlemises omaks võetud, et soosantlus ei ole puue. Ka uudissõna "soosandid" lähtub kadri- ja mardisantidega seotud rahvapärimusest, mitte puudest. Kui inimesed teevad omale seksuaalsest sättumusest elukutse, siis on sellel rohkem pistmist elustiili, mardi- või kadrisantlusega, kui abi vajava hädaolukorraga. Inimeste magamistuba ei kuulu tänavatele ja kui keegi väidab, et intersektsionaalne laste ajude loputamine puutub hasartmängumaksu seaduse mõttes lastesse, siis on selline suhtumine kuritegu inimsuse vastu.
Konkreetsemalt Inimõiguste Keskuse juurde tulles, siis nii soosantide kui "inimõiguslaste" näol on tegemist väga suure tööstusega, mille eesmärgiks on probleemide maaletoomine, mitte nende lahendamine.
Soosandid näevad palehigis vaeva progressiivsete Hea Uue Ilma dogmade kuulutamisega ja see "ujuvate" ning kümnete-sadade sugude valdkond on järjest uute ja uute murede allikas. Kui ühiskonna kui terviku eesmärk peaks olema voolujoonelisus, siis järjest uued ja uued seninägematud "vähemused" tähendavad ainult kaikaid kodarates.
Inimõiguslased on põhimõtteliselt Eesti Põhiseaduse vastaline organisatsioon, mis seisab avatud piiride, eesti rahva ja kultuuri assimileerimise kalergilikuks "vanade egiptlaste sarnaseks pruuni nahavärviga urbaaninimeseks" (Richard von Coudenhove-Kalergi: Praktiline idealism, 1. ja 6. ptk) ning selle kõigega seotud võimalikult suure massiimmigratsiooni eest.
Kui me lisame massiimmigratsioonile tõdemuse, et kõik Euroopa multikultuursed ühiskonnad on paras katastroof ja tänavatel voolavad verejõed, siis täidab inimõiguslaste toetamine täpselt vastupidiseid ülesandeid Hasartmängumaksu seaduses näidatud eesmärkidele.
Kuid taas, nomenklatuuri jaoks on tähtsam "õige" progressiivne ideoloogia kui Eesti vabariigi seadused ja kodanike heaolu.
Pakosta väänab põhiseadust
Kõigi Eesti seaduste allikaks ja tõlgendamise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseaduse 27. paragrahvis on jätkuvalt kirjas, et "Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all."
Ei pea tõmbama väga pikki loogilisi kaari jõudmaks järeldusele, et rahvas püsib ja kasvab ainult mehe ja naise liidus, ning selline "kasvav" liit on ühiskonna aluseks ning riik peab seda kaitsma.
Või sama paragrahv seob väga otseselt perekonna ja lapsed: "Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest." Ei pea olema geenius, et saada aru, kuidas lapsed siia ilma normaalsel juhul tulevad ja kunstviljastamine liigitub hädaolukorra alla.
Võib aru saada, et Pakosta tahab olla kogu hingest "õige" progressiivne poliitik, kelle arust sarnaselt Marina Kaljurannaga on "maailmas tähtsamaid asju kui Eesti põhiseadus" (viimane väitis nii ühes presidendivalimiste teledebatis), kuid õnneks ühiskond veel päris nii ringi ei käi.
Perekonna mõiste juurde üldiselt tulles, siis mehe ja naise liitu on nähtud ühiskonna vundamendina alates tsivilisatsioonide algusest peale. Perekond kui mehe ja naise liit on loodusseadus. Või kui küsida, "miks me soovime keelata kahe samasoolise inimese õnne", siis reeglina on selline "õnn" lõppenud laste soomuutmisega ehk täpsemalt invaliidistamisega kogu eluks, millesse vanemad karistuse ähvardusel ei tohi sekkuda. Nii on läinud USA progressiivsetes osariikides (California) ja nii hakkab eelolevast suvest olema Saksamaal.
Kui natukenegi ajalugu – või loodu(s)t – uurida, siis loodu(se) vastu takka üleslöömine ei ole mitte kunagi lõppenud hästi. Tänane progressiivne ideoloogia meenutab üha rohkem orwellilikku uut maailma, kus "sõda on rahu" ja Pakostast on saanud loosungiga "kõik on perekond" selle sõnumitooja.
Sotsiaalministeeriumi hasartmängumaksu toetuste üle otsustab ainuisikuliselt minister
Pakosta kui mitte otse ei valetanud, siis ei rääkinud ka kogu tõtt veeretades raha jagamise vastutuse kuskil "komisjonis" istuvatele riigikogu saadikutele. Olemata kursis täpsete protseduuridega, kuidas sotsiaalministeeriumis viidatud raha jagamine käib, siis sotsiaalministeeriumi leheküljelt võib lugeda: "Riigikogu otsusega lõpetas 1. jaanuar 2019 tegevuse Hasartmängumaksu Nõukogu. Alates 1. jaanuarist 2019 hakkab vastavalt seaduse muudatusele hasartmängumaksust laekuvate vahendite maksmise üle otsustama valdkonna eest vastutav minister oma määrusega."
Lühidalt tähendab see, et kui Tanelil on hea tuju, siis võib ta Jüri või Viktori käest küsida, et kas neil on "vahendite jagamiseks" mingeid ettepanekuid, kuid halva ilma korral võib ta raha jagada Hasartmängumaksu seaduses ette nähtud raamides oma äranägemise järele. Elik nagu SAPTK ning Riigikontroll on tähelepanu juhtinud, tehes seda oma suva järele ka seadust rikkudes.
Sotsiaalministeerium kulutas invaliidide ja perede toetuseks mõeldud rahast üle kaheksa protsendi vääralt
Viimasest avalikustatud sotsiaalministeeriumi hasartmängumaksust toetatud suurprojektide rahastamise "Võdsete võimaluste edendamise projektide" ridadelt võib lugeda:
- Eesti LGBT Ühing: Seksuaal- ja soovähemuste teemaline teavitus- ja huvikaitsetegevus ning kogukonna toetamine, 96 000€, valdkond võrdsete võimaluste edendamise projektid
- SA Eesti Inimõiguste Keskus: Võrdsed võimalused kõigile mitmekesises ühiskonnas, 92 010€, valdkond võrdsete võimaluste edendamise projektid
- MTÜ Oma Tuba: Soolise võrdõiguslikkuse kommunikatsiooni- ja kogukonnaprojekt "Oma ruum", 60 000€, valdkond võrdsete võimaluste edendamise projektid
- Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT): ENUT koos partneritega tasakaalus ja demokraatlikult areneva ühiskonna eest – võrdsuspoliitikat edendades, 45 000€, valdkond võrdsete võimaluste edendamise projektid
Ühtekokku jagas sotsiaalministeerium 2019. aasta viimases, kolmandas voorus laiali 3 494 325 eurot. Soosantide ja soouurijate ühendused said kokku 293 010 €. Ehk pisut rohkem kui kaheksa protsenti kõigist toetustest.
Samas MTÜ Eesti Omastehooldus sai projekti "Eesti omastehoolduse teadmistepõhine arendamine ja omastehooldaja toetamine" tarbeks vaid 30 000 eurot. Siinkohal võib lihtsalt osutada, et omaste hooldamine on kogu elu pea peale pöörav raske katsumus, samas kui "Oma Toa" sarnased ettevõtmised on ainult ajupesu- ja elustiiliprojektid ning naisuurimused on järjekordne probleemide maaletoomise üritus.
Sisuliselt on soosantidele ja inimõiguslastele ning sugude uurimisele jagatud raha vanade ning väetite tagant varastamine ning volinik, kes peaks väeteid kaitsma, kiidab varguse heaks.
Mitte mingisugust kriitikat ei kannata ka Pakosta väide, et "kõik ministeeriumid on kohustatud seksuaalvähemusi toetama". Soovolinik on sama ogar kui üks Kadrioru lossi administratiivhoones tegutsev nõdra lugemisoskusega proua, kes arvab, et põhiseadus peab kõiki inimesi võrdseks. Nii nagu viidatud naisinimese jaoks ei tähenda sõnad "seaduse ees" midagi, ei saa ka Pakosta aru, et "ei tohi diskrimineerida" ei tähenda automaatselt "külvake kõik soosandid rahaga üle". Või kui saabki, siis amet kohustab valetama.
Kõlama jäid ka positiivsed noodid
Samas jäid Pakosta mõttelennust kõlama ka positiivsed noodid. Orientalist Peeter Espak rõõmustas Facebookis: "Teadlased rõõmustage! Pakosta esitatud loogika kohaselt võib hasartmängumaksu nõukogult sotsiaalministeeriumi kaudu raha taotleda iga projekt, millel on seos peredega. Mul on kavas esitada projekt 3. at eKr Sumeri mütoloogia ja religiooni põhijoonte uurimiseks põhjendusega, et a) juba vanadel sumeritel olid pered; b) igal uurijal on olnud või on pere (sh üksikvanema näol); ning peamisena c) teostatavad tegevused aitavad peredel aega veeta ja arendada sotsiaalselt sidusa pere toimimismehhanismi läbi uurimisrühma poolt teostatavate uurimistulemuste tutvustamiste ja aruteluõhtute kaudu, mis on suunatud muu hulgas ka peredele."