Tramburai, mis on Raul Eametsa ja Pere Sihtkapitali ümber lahti läinud, on puhtakujuline tsirkus, mitte teaduse ega õigluse taga ajamine. Parimaks mõõdikuks on siinkohal koroonaaeg.
Alustaks Kadri Simmi, kes on Tartu Ülikooli filosoofia kaasprofessor ja teadustava nõustaja ja Kairi Kreegipuu, kes on Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor ja teadustava nõustaja arvamusloost, mis ilmus 15. augustil Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis ja kannab pealkirja "Milleks on vaja teaduseetikat?".
Professorid kirjutavad muuhulgas:
"Meditsiinivaldkonnas on praktiliselt võimatu publitseerida uuringutulemusi, millele ei ole enne uuringuprojekti algust heakskiitu andnud eetikakomitee ning need reeglid on inimesi kaasavate uuringute puhul laienemas ka teistesse valdkondadesse."
Karjuv probleem on siinkohal asjaolu, et need prouad väidavad, seda peale koroonaaega, et selline asi nagu teaduse eetika on siiski kuidagi kuskil veel olemas.
Tuletame meelde, et see modRNA geeniteraapia, mida inimestele sisse süstiti, on eksperimentaalne ja poolikute või olematute uuringute pealt käiku lastud. See on massiline inimkatse, milles inimesi sunniti ilma nende nõusolekut arvestamata, osalema.
Allakirjutanu avaldas aasta tagasi arvamusloo "Kas peale Covid-19 on meditsiinieetikast veel midagi järel?" Jutt põhines Tartu Ülikooli ühel meditsiinieetika õpikul.
Õpikus on järgmine tabel:
Pandagu nüüd käsi oma südamele ja hakatagu tabelis näpuga järge ajama. Mitut rida selles tabelis Eesti rahvatervisetööstus ja teadlaskond koroonaajal ei rikkunud ega rüvetanud?
Kus olid arstid, teadlased ja eetikud, kes oleks öelnud, et "lõpetage ära, see on hullus"?
Pikemalt ei hakka siinkohal meelde tuletama, mis koroonaajal kõik valesti sai tehtud. Lugege Objektiivi, siin on kõik kirjas, mis on koroonaga valesti. Need koroonameetmed, mida Kaja Kallas koos Jüri Ratasega tegid, on ilmselt rängem kahju kui oleks olnud koroona ise.
Alljärgnev on Eesti koroonaaja surmade tabel kuude kaupa. Numbrid on võetud Tervise Arengu Instituudi ja Statistikaameti avalikest andmebaasidest. Erinevatel põhjustel võivad need viimastest numbritest mõnevõrra erineda. Kõnealune jubehirmus haigus jõudis Eestisse kuskil 2020. aasta jaanuaris-veebruaris ja eriolukord kuulutati välja märtsis. 2020. aasta surmade hulk on samal tasemel kui eelneva viie aasta keskmine. Eesti inimestele hakati geeniteraapiat manustama 2020. aasta viimastel päevadel.
Samuti võib rääkida sellest tohutust kahjust, mida koroonaaeg, õigemini valitsuse kehtestatud režiim, mille "teadusnõukoda" ja rahvatervisetööstus heaks kiitsid, tegi laste koolihariduse, inimeste psühholoogia ja majandusliku hakkamasaamisega ning majandusega üldiselt. Tänaseks me teame, et riikides, kus inimesi kas üldse mitte või süstiti modRNA geeniteraapiaga vähem, on liigsuremus kas olematu või väga väike. Rootsi on veel omaette teema.
Kus olid kõik eetilised teadlased, arstid ja eetikud, kui toimus meie iseseisvusaja kõige jälgim totalitaarne igasuguste õiguste ja eetikate rikkumine?
Valitses hiirvaikus!
Eriti võimsalt esines toona – mis võtab ilmselt enam-vähem kokku kogu meie intellektuaalse nomenklatuur olemuse – Inimõiguste keskuse nõukogu liige ja Tartu Ülikooli professor Paloma Krõõt Tupay, kes 2021. aasta lõpus, ajal kui seninägematud roimad päris inimõiguste vastu olid Kaja Kallase ja Jüri Ratase valitsuse tõttu võtnud taasiseseisvumisaja arvestuses seninägematud, inimsuse vastaste kuritegude mõõtmed, kirjutas:
"Kindlustunde annab teadmine, et Eesti riik ja ühiskond ei ole ka ebakindlal pandeemiaajal valmis kergekäeliselt loobuma igaühele tagatud vabadustest."
Tõesti, kas kõik Eesti teadlased on sellised, nagu proua Tupay?!
Muidugi oli plandeemia ajal tasa ka Eamets. Kuid Eametsa ümber toimuv on kõigile Tupay'dele ja sarnastele teadlastele ning arstidele hoiatav kiri seinal: teie kõigiga võib suhteliselt suvaliselt hetkel minna samuti nagu Eametsaga. Tänane Eesti riik toimib revolutsioonilise loogika järele. Kes natukenegi ajalugu tunneb, teab, et revolutsiooni, mis kestab igavesti, käigus pole mitte keegi, ei kõige tulisemad aktivistid ja tallalakkujad ega kõige vaiksemad kaasajooksikud, ära söömise eest kaitstud. Täna veel on ilmselt võimalik kuidagi uuele maailmakorrale vastu hakata…
Teine, kes hakkas Pere Sihtkapitali ja Eametsa kallal nokkima, on Eesti Ekspressi ajakirjanik Anna Teele Orav.
Temaga on probleemid samad, nagu kahe eelneva inimesega – kus ta oli koroonaajal, kui valitsus põhjustas inimestele seninägematuid kannatusi? Lisaks asjaolu, et kui õiglustunne ärkab ainult "konservatiivide tuututamise" peale, siis pole see õiglustunne, vaid progressiusutunne ja propaganda.
Näiteid võib tuua veel oavarrest, aga siinkohal piirduks osutatud kahega.
See, mis toimub, on kõige puhtakujulisem ja vastikum poliitiline tsirkus, mis olla saab. Asi, millest on tehtud probleem, on kõige muuga võrreldes tühine. Olematu. Riigikogu komisjonid, politsei uurimised, "eetikute" manamised…
Miks keegi ei vastuta selle eest, et kümneid miljoneid eurosid kulutati ja kulutatakse veel geeniteraapia ainetele, mis teevad ainult kahju ning täna lihtsalt ära põletatakse?
Miks ikka veel tegutseb terviseamet, millest oli ainsal korral, kui neid ehk päriselt oleks vaja läinud, kasu asemel ainult kahju? Mille ametnikud inimeste aitamise asemel tegutsesid hoopis mingi lurjusliku inimesi ahistava löögirühmana.
Miks politsei ei uuri Toomas Sildami tegevust, kes väidetavalt nõudis seaduste välja kuulutamise eest presidendile raha?
Miks riigikogu ei tegele päris probleemidega, nagu näiteks e-hääletusmasina korda tegemine viisil, et selle hääled oleks iga soovija jaoks sada protsenti kontrollitavad? Sellele on osutanud ka riigikohus.
Elik peale koroonaaega on kuskilt sügavustest kerkinud suure teemana esile järgmine ilgus, milleks on nõndanimetatud "soovahetus".
Eetikud, auuu…
Inimese sugu on loodusseadus. Seda ei ole võimalik "muuta".
Igal aastal laseb Eestis omal rinnad maha lõigata 60–80 neidu ja naist – ja siinkohal pole juttu rinnavähi mastektoomiatest. Nende inimeste arv, kes söövad suguhormoone, on teadmata. Tegemist on inimestega, kes propaganda ja ajupesu peale invaliidistavad ennast eluks ajaks. Meie rahvatervisetööstus ning teadlased kiidavad selle heaks või on vakka.
Allakirjutanu küsis "soovahetuse" kohta kommentaari ühelt Eesti tuntud arstilt. Tema vastus oli, et see aeg, kui inimesed oma "sugu vahetavad", tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.
Üleelamise hinnaks on sadade, ehk isegi tuhandete, enamuses noorte, enamuses naiste, eluks ajaks rikutud tervisega, hullemal juhul sandistatud elud…
Kindlasti väga teaduslik ja meditsiinieetiline lähenemine.
Kas meie poliitiline-, teaduse- ja rahvatervisetööstuse nomenklatuur on kuidagi parem kui natsionaalsotsialistide Saksamaal? Aitäh, et inimesi koonduslaagritesse ei saadeta, muidugi. Eliidiks ei saa kuidagi nimetada inimesi, kes sellist õudushullust korraldavad või vaikides pealt vaatavad.
Kes on allakirjutanu lugupeetud professorite ja arstide kõrval? Tänase Eesti hierarhias kindlasti "eikeegi". Kellel meist on õigus? Allakirjutanul kindlasti mitte kõiges.
Kuid ometigi on nomenklatuurile ettepanek: lõpetage täna see Eametsa ja Pere Sihtkapitali kallal nokkimine ära. See on nõme, rumal ja piinlik. Sagimine, mis läks lahti lollidemaal.
Kõige targem, mida Isamaa saaks teha, on igasuguste "laudade" tagant minema jalutada. Kuskil osaledes kiidetakse enda alandamine ainult heaks.
Kui mingi laua taga on vaja istuda ja midagi teha tahetakse, siis võiks opositsioon kutsuda kokku Eesti koroonaaja inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni.