Biotehnoloogia valdkonna ettevõtja ja teadlane Simon Goddek kirjeldab asjaolusid, kuidas valitsused võisid Covidi paanika külvamisega tappa rohkem inimesi kui haigus ise.
Nobelist Bernard Lown kirjeldab raamatus "Tervendamise kadunud kunst" (The Lost Art of Healing) kurikuulsat inimkatset, mis pandi 1936. aastal toime Indias surma mõistetud vangi peal. Kui vangile anti võimalus valida, kas ta soovib, et ta puuakse üles või lastakse ta aegamisi ja valutul kombel verest tühjaks, valis too viimase lahenduse. Vang köideti voodi külge ja tema silmad seoti kinni. Voodi raami külge kinnitati tema teadmata veemahutid ja nende alla asetati anumad, kuhu neist anumatest tilkus vesi. Seejärel pidi vang kuulama järjest aeglasemalt tilkuva vee häält. Kui vee tilkumine peatus, heitis füüsiliselt terve noor mees hinge. Ta suri kaotamata tilkagi verd.
Dennis Coon mainib teoses "Psühholoogia algtõed, selle uurimisvaldkond ja rakendused" (Essentials of Psychology, Exploration and Application) kahte moodust, kuidas hirmu kätte ära surra. Üks on "võitle või põgene" (fight-or-flight) moodus, mis põhjustab füsioloogilisi reaktsioone ja teine on "parasümpaatiline [närvisüsteemi] tagasilöök" (parasympathetic rebound), mille tulemuseks on südame seiskumine, kuna keha püüab ennast liiga suurel määral maha rahustada.
India surma mõistetud vangi peal toime pandud eksperimenti sooritati kogu maailma inimestega 2020. aasta märtsis. Meile väideti, et maailma on tabanud jube ohtlik viirus ja seninägematu ulatusega pandeemia. Miljardid inimesed hakkasid kartma oma elu pärast ja meedia kujutas tavalist külmetushaigust ohuna, mida paljud inimesed tajusid inimkonna väljasuremist põhjustava sündmusena. Maske kandvad elavad surnud tuletasid seda omakorda igapäevaselt neile meelde (mis oli ka maskisunni peamine tagamõte).
Oluline on mõista, et Hiina Rahvavabariigist – kus kommunistlik partei korraldas etendusi, kuidas inimesed tänavatel hirmust värisevad – alguse saanud psühholoogilisele operatsioonile rahulikult ja meelekindlalt reageerimise asemel hakkas meedia hoopis õhutama hirmu ning paanikat. Hirmu ja paanika külvamine on täpselt vastupidine lahendus meetmetele, mida on vaja pandeemia maandamiseks. Nii sai kuni 2020. aastani pandeemiate haldamisest aru ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Paanika tõi kaasa inimeste organismis kortisooli (stressihormoon) taseme tõusu, mis põhjustas kehas ohtralt põletikuprotsesse ja kiiremini saabuvat surma. Viimast eriti füüsiliselt hädisemate inimeste puhul.
Kuigi Covid-19 kirjeldatakse tihti biorelvana (minu arust arutelud viiruse võimendamise uuringute ja laborist lekkimise teemal teenivad ainult tähelepanu kõrvale juhtimise eesmärki), siis olematu liigsurmade hulk Aafrika riikides, kus suurem hulk inimestest Covidist midagi ei teadnud, muudab sellise võimaluse suhteliselt olematuks. Meie valitsused kasutavad siiski meie vastu teisi biorelvi, mis kahjustavad meie tervist, milleks on transrasvad ja süsivesikutest küllastunud menüü. Samal ajal eiratakse D-vitamiini ja füüsilise aktiivsuse tähtsust. Hirmufooni hoitakse ülal kummaliste haiguse testimise meetoditega (test ise teeb inimestele kahju ja Christian Drosten teadis seda täpselt, kui nimetatud Covidi PCR-protokolli välja mõtles) ning järjest uute "surmavate" tüvede ilmumisega.
Inimesi tappis tegelikult reaktsioon pandeemiale (!!!), mis eiras toimivaid lahendusi, milleks olid inimeste rahustamine ja positiivsete tervisemeetmete rakendamine. Tervisekäitumise ja kahjulike ainete piiramise asemel kehtestati karmid liikumispiirangud, kohustuslik geeniteraapia ning meedias külvati hirmu. Hirm tapab. Need inimesed, kes külvasid hirmu ja tekitasid kogu plandeemia (planned pandemic; plaanipäraselt kavandatud pandeemia), põhjustasid lõpuks miljonite inimeste surma ja nad tuleb võtta vastutusele.
Viimane aeg on mõista, et ohuks meie tervisele pole mitte Covidi viirus, vaid tervist kahjustavad sunnivahendid, mida valitsused, mõjuvõimsad organisatsioonid ja üksikisikud (@gatesfoundation, @wef, @wellcometrust) inimestele peale suruvad. Kontroll oma tervise üle tuleb nende käest tagasi võita ja seda saab teha teadlike valikute kaudu ainete kohta, mida me oma kehasse sisestame, sisestada lubame ning kuidas enda eest hoolt kanname. Ainult nii on võimalik sellest kriisist väljuda ja teha seda tugevamana ning tervemana kui kunagi varem.
Seda plandeemiat ei põhjustanud konkreetne külmetushaigus, vaid sihikindel kava külvata hirmu ja suunata maailma rahvad Suure Lähtestamise lõksu, mida tuntakse ka Neljanda Tööstusrevolutsiooni nime all. Kui keegi peab mind vandenõuteoreetikuks, siis tuleme selle teema juurde kahe-kolme aasta pärast tagasi ja vaatame, kellel oli õigus.
Toimetas Karol Kallas