Tänavuses Maailma Majandusfoorumi "Üleilmses ohuülevaates" nähakse suurima ohuna "väärteavet". Euroopa valimiste eel tähendab see senisest jõhkramat tsensuuri, leiab Karol Kallas.
Järgmise kahe aasta jooksul läheb valimiskastide juurde ligi pool maailma rahvastikust ja progressiusklik nomenklatuur on pehmelt öeldes mures. Selleks on põhjust, sest ühispartei võimu savijalad pragunevad kõikjal. Läänemaailmas saadab seniste terve mõistuse minetanud, iseennast progressismi, rohepoliitikate ja sooideoloogiaga nurka värvinud üleilmastumise-pöörase ühispartei asemel edu pigem konservatiive ning rahvamehi (populiste).
"Reeglitepõhine maailmakorraldus" pole reeglitepõhine ja selle "reeglid" ei maksa enam midagi
Hegemoon Ameerika Ühendriikide tänane ogar ja saamatu valitsus ning lääneriikide nõtrus üldisemalt on loonud olukorra, kus senine progressiusule rajatud kõike ilusat ja ülevat rüvetav reeglite süsteem – mida uuskeeles nimetatakse "reeglitepõhiseks maailmakorraks" – käriseb igast otsast.
Ühispartei: kõik nõndanimetatud "liberaalsed" ja ainult nime poolest "konservatiivsed" parteid, mis on "õigel pool" poliitilist "sanitaarkordonit". Eestis kuuluvad ühisparteisse kõik riigikogus esindatud parteid peale EKRE.
Senine "reeglitepõhine maailmakord" huvitab veel ainult head uut ilma ehitavat progressiusklikku ühisparteid. Kõik mitte-porgressiusklikud ja muidu mõtlevad inimesed soovivad ammu "vana" normaalsust tagasi. Sellist, mis vähemalt tagaks väikese lootuse, et nende laste elu on pisut parem kui neil endil, mitte ees ei oota suure asendamise ja rohepöördega kaosesse paisatud kõnnumaa ahviseaduste aeg.
Inimeste südames, nii üldiselt, on alati teatud igatsus õigluse järele, ja tänase lääne "reeglitepõhise maailmakorra" õiglus – kui seda üldse on – on väga valikuline. See omakorda annab "pahadele" riikidele, nagu seda on Venemaa, Iraan ja Hiina Rahvavabariik, küllaldaselt õigustust käituda nii, nagu nad täpselt käituvad.
WEF ja EL räägivad ühte juttu
Puud tuntakse tema viljast ja viljad, mida kannavad ühispartei ning progressiusk, on ainult kurjus ning mäda. Päris progressi mõte peaks olema selles, et inimeste elu läheb paremaks, aga mida teeb majanduse ja muidu elu-oluga näiteks progressistlik rohepööre? Või suur asendamine? Tänaseks on asjad sealmaal, et paha on olla peaaegu kõigil, sealhulgas ühispartei innukamatelgi toetajatel. Kui usuhullud kliima-, soo-, igasuguste inimvääruste ja Urr teab veel mille aktivistid välja arvata. Nemad tahavadki kannatada.
Euroopa Komisjoni ülemkomissar Ursula von der Leyen esines nende jaoks, kes pisut ridade vahelt lugeda oskavad, tänavusel Maailma Majandusfoorumi kokkusaamisel Davoses rõõmusõnumiga:
"Kallis Klaus … Teie [WEF-i] igaaastane Üleilmne ohuülevaade on kainestav lugemine. Maailma ärikogukonna jaoks pole järgmise kahe aasta jooksul kõige suuremaks murekohaks mitte sõjad ega kliima. Selleks on tahtlik ja tahtmatu väärteave (disinformation & misinformation), millele astub kandadele ühiskondades leviv lõhestumine. Need ohud on tõsised, sest need takistavad meie ettevõtmisi suurte üleilmsete väljakutsete vallas: kliimamuutused ja geopoliitiline kliima; rahvastiku- ja tehnoloogiavaldkonna muutused; kontrolli alt väljuvad piirkondlikud sõjad ja üha tulisemaks muutuv geopoliitiline konkurents ning kuidas see mõjutab tarneahelaid."
Teiste sõnadega ütleb Leyen, et pööbel on ära keeranud ja ei luba targal nomenklatuuril enam üleilmastumisega maailma kliima käest ära päästa ning süüdi on selles paha teave.
Valimised on tähtsamad kui kliimamuutused
Hädaldav ülemkomissar on vaatamiseks kaunis pilt. Euroopa Liidust riikidevahelise ausa koostöö ideena ilmselt ole vaja lahti saada, aga selle tänasel kujul on tegemist pea puhta kurjusega. Leyeni ametiaeg on olnud ainult üks äpardus ja katastroof teise otsa, aga see vist on eesmärgiks, milleks nimetati ametisse mitte just kõige teravam pliiats. Rohepööre, mis on Leyeni tegevuskavas esimesel kohal, on üdini kõike ilusat hävitav hullumeelsus, ergo see on rumal.
WEF-i eksperdid kirjutavad oma murede kohta (punkt 1.3):
- "Tahtlik ja tahtmatu väärteave võivad paljudes riikides järgmise kahe aasta jooksul äärmuslikult mõjutada valimisprotsessi.
- Kasvav usaldamatus [ametliku?] teabe, nagu ka [korporatiivse] meedia ja valitsuse allikate vastu süvendab lahknevaid vaateid. See on kurjakuulutav tsükkel, mis võib kaasa tuua rahvarahutused ja võimalik, et ka vastasseisu.
- Kui võimud hakkavad valeteabe levikut maha suruma, siis tekitab see rõhumise ja isikuvabaduste rikkumise ohu. Ohtlik on samuti tegevusetus.
Tahtlik ja tahtmatu väärteave on kümnest maailma jõulisemalt ähvardavast ohust tänavu esikohal. WEF-i jaoks paistab olevat suurimaks mureks, et suurte tehisaru mudelite kasutajaliidesed on muutunud nii hõlpsasti käsitletavateks, et see on tänaseks põhjustanud võltsitud sisu ja nõndanimetatud "sünteetilise" väärteabe plahvatuse. Alates keerukamast inimeste hääle kloonimisest kuni võltsitud ilmavõrgulehtedeni.
WEF leiab tehisaru arengute peale, et valitsus võib tormata seda reguleerima, kuid ilmselt pole sellest suuremat kasu.
"Sünteetiline sisu mõjutab inimesi, kahjustab majandusi ja killustab ühiskondi järgmise kahe aasta jooksul erinevatel viisidel. Võltsitud teavet saab kasutada erinevate eesmärkide saavutamiseks, alates kliimaaktivismist kuni vastasseisude võimendamiseni."
Väärteabega on WEF-laste hinnangul seotud lisaks kasvav usaldamatus valimiste vastu:
"Järgneva kahe aasta jooksul lähevad mitmetes riikides valimiskastide juurde ligi kolm miljardit inimest: sealhulgas Ameerika Ühendriikides, Indias, Ühendkuningriigis, Mehhikos ja Indoneesias. Tahtmatu ja tahtliku väärteabe esinemine neis valimisprotsessides võib tõsiselt ohustada vastselt ametisse saanud valitsuse tegelikku ja tajutavat õiguspärasust. See võib kaasa tuua poliitilised rahutused, vägivalla ja terrorismi ning pikema aja jooksul demokraatlike protsesside õõnestamise."
WEF-i ohtude ülevaate alapeatükis "Mis on tõde" leitakse, et "kodumaised aegendid" võivad kasutada väärteavet oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Tuntakse muret, et teabe levitamise ja kontrollimise tööriistad muutuvad üha võimekamaks. Samuti nimetatakse nõrkusena jõulise uuriva meedia puudumist.
Süvariik asja nii ei jäta
Mõeldes tagasi riigikogu valimistele, siis kes valetasid? Need ei olnud EKRE saadikud, vaid "sõjaprintsessid", E200-lised ja viimase ridades riigikokku saanud stratkommarid. See on ajalooliselt kuidagi nii tavaline, et progressiusklikud süüdistavad jõledustes, mida nad ise korda saadavad, oma poliitilisi vastaseid.
Üks endine, valimistel tuhandeid hääli kogunud E200-line aitas tõenäoliselt – kohtuotsust ju ei ole – Eesti inimeste tagant varastada miljoneid eurosid Ukraina abiraha, aga EKRE tegi "koostööd Wagneriga". Reformierakonna ministrid määravad ennast ise Euroopasse kõrge palga peale ja prokuratuuri jaoks on kõik "JOKK". Peale Covidi-süstimist on Eestit tabanud viie tuhande inimeseni küündiv liigsurmade laine, aga kedagi selle põhjused ei huvita. Covidi ajal inimesi piinanud ühisparteilased võidavad e-häältega valimisi.
Kuid ei tohi ära unustada, et kõige suuremaks ohuks Eesti demokraatiale on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Eesti kohtusüsteem leiab, et rahvusvaheliste institutsioonide arvamused on tähtsamad kui kodanike põhiõigused.
Mõtlemisvõime säilitanud inimesed võiksid nüüd sügavalt sisse hingata ja valmistuda ajaks, kui Eestis Euroopa Parlamendi valimiste eel väärteabega senisest märksa agressiivsemalt sõdima hakatakse. Eesti poliitilisel nomenklatuuril pole samas suurt midagi karta, sest siinmail on paberil hääletamisega nii ühetaoline e-hääletamine ja ärgu keegi imestagu, kui e-häälte varal saavutatakse seekord Euroopa Parlamendi valimiste osalusrekord. Oleks ime kui mõni EKRE saadik üldse "Euroopasse" pääseb. Samuti poleks imekspandav, kui Euroopa Parlamenti lähevad ainult valitsuskoalitsiooni saadikud.
E-hääletamine on omamoodi näide, et Eestis pole enam võimude lahusust, või kui natukene lootusrikkamalt asja vaadata, siis on, aga see on märkimisväärselt katkendlik.
E-hääletamise samasus päris hääletamisega on 1984-lik süsteemi apoteoos: inimesed peavad uskuma Parteid/kohust, mitte oma silmi ja funktsionaalset lugemisoskust.
Riigikohtu otsus, milles leiti, et e-valimised ja valimispäeval paberil hääletamine on ühetaolised ning ühtemoodi turvalised, näitab George Orwelli "1984" maailmapildi lekkimist päris ellu. "1984" Partei suurimaks saavutuseks hinnati olukord, kus inimesed uskusid oma silmade asemel Partei räägitut.
Riigikohus ütles e-hääletamise õigeks kuulutamisega, et inimesed võivad oma (põhiseaduse) funktsionaalse lugemisoskusega teha, mida neile parasjagu meeldib, aga õiguses sellest kasu pole. Loeb see, mida räägib ühispartei ja tolle kohus. Lisaks e-hääletamisele näitavad tänaseks Covidi aega ja selle inimsuse vastaseid kuritegusid puudutavad kohtuasjad, et inimeste põhiõigused ning nende kaitse on ainult miraaž.
Järgnev rahvusvahelise õiguse üks olulisemaid sätteid on Eesti kohtute jaoks, kui siinkohal lubatakse uskuda oma silmi, suuresti naljanumber: "Pidades silmas, et inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus…" Võõrandamatuid õiguseid Eesti inimestel ei ole ja üldist rahu, nagu näha, siinmail ei soovita.