I SAKSA PÕHISEADUS KEHTIB KATOLIIKLASTELE ALLES PEALE EVANGEELIUMIT
Saksamaa Liidupresidendi Christian Wulffi Saksamaa ühtsuse päeval 3. oktoobril 2010 heade intentsioonidega peetud kõne on valla päästnud ägeda kriitika. Wulff kuulutas selles, et nüüd kuulub ka islam Saksamaa juurde.
Sisulisest küljest on selle kõne vastu suunatud kriitika argumendid juba eelnevalt välja töötanud ja formuleerinud saksa õigusteadlane Karl Doehring (91) oma 23. septembril 2010 ajalehes Frankfurter Allgemeinen Zeitung ilmunud artiklis pealkirja all Niemand kann zwei Herren dienen (“Keegi ei saa teenida kahte isandat”).
Doehring on Max Plancki Instituudi juures asuva Avaliku ja Rahvusvahelise Õiguse Instituudi kunagine direktor.
Ta selgitab, et vastupidiselt kristlusele ja judaismile pole islam kuidagi ühitatav Saksa põhiseadusega.
Erinevalt Wulffist ei suuda Doehring muhameedlaste “truudust põhiseadusele” kuidagi ette kujutada.
Muhameedlaste puhul tulevad sellised põhimõtted nagu religioonivabadus, inimväärikus, sugudevahelised suhted, võrdsuse põhimõte, perekonnaõigus, omandikorraldus ja sallivuse käsk arvesse, kui üldse, siis alles peale Koraani ja šariaadiõigust.
Seeläbi satub nende õiguste ja suhete sisuline külg Saksamaa põhiseaduse väärtuspõhimõtetega raskesse ja ületamatusse vastuollu.
Islam pole ju veel neutraliseeritud
Doehringi käsitluse lugejatele tuleneb sellest loogilise järeldusena, et kui muhameedlased tahavad integreeruda ja saada põhiseadusele kuulekateks kodanikeks, peavad nad oma usust lahti ütlema.
Kui nad aga oma usule truuks jäävad, muutub nende tõotus põhiseadusele valevandeks ja nende lubadus Saksa põhiseadusele ja seadustele kuulekas olla silmakirjalikkuseks.
Doehring on arvamusel, et vastupidiselt islamile ei seisa kristlik usukuulutus põhiseadusega vastuolus.
Ta arvab küll, et ka kristliku õhtumaa riigikorraldust on kujundatud religioossest ettekujutustest.
Kuid tänu “dogmaatilistele muutustele” on saanud võimalikuks lahutada religioon ja poliitika teineteisest ja muuta “ilmalik riik” iseseisvaks tegelikkuseks.
Kaasaegne riik nõuab usust lahtiütlemist
Usklike muhameedlaste jaoks on nõudmine oma usust lahti öelda loomulikult vastuvõetamatu.
Kuid selle asemel, et esitada neile vastuvõetamatuid nõudmisi, peame meie, kristlased, esitama ka endile küsimuse, kas tõesti on kristlus Saksamaa põhiseadusega ühitatav, nagu arvab Doehring, või järgneme ka meie siin ainult ühele illusioonile?
Kas ka katoliiklaste jaoks ei kehti põhiseadus mitte alles peale Evangeeliumit, täpselt samamoodi nagu muhameedlaste jaoks peale koraani ja šaariat?
Millised kohustused ja ülesanded seab “Evangeeliumi eesõigus” igale katoliiklasest poliitikule, on juba Pius XI oma suures sotsiaalringkirjas Quadragesimio anno üksikasjalikult ette kirjutanud – see on “ühiskondliku korralduse taastamine ja lõpuleviimine Evangeeliumi päästeplaani kohaselt”.
Usudoktriini Kongregatsiooni poolt 2002. aastal välja antud “Õpetuslikes juhistes seoses mõningate katoliiklaste poliitilist tegevust ja hoiakuid puudutavate küsimustega”, selle dokumendi viimases lõigus on neidsamu ülesandeid ja kohustusi selgelt ja ühemõtteliselt rõhutatud.
Religiooni ja poliitika lahutamine pole kunagi õnnestunud
Kuidas siis on lood nende kohustuste ja Evangeeliumi ning põhiseaduse väidetava ühitatavusega?
Pilk Katoliku Kiriku õpetuslikele dokumentidele võib meid selles osas õpetada.
Alustame kaasaegsele riigile väidetavalt ülitähtsa “religiooni ja poliitika, Kiriku ja riigi lahutamise põhimõttega”.
See lahutamine on “valgustusajastu” idee. Selles on politoloogid ajaloolastega ühel arvamusel.
Kirik seevastu nimetab seda arvamust hereesiaks ehk eksiõpetuseks.
Kiriku käsitlus Kiriku ja riigi suhetest kõlab “lahutamatult, kuid segamata”.
Ajalooliselt pole see lahutamine kunagi ega kuskil õnnestunud.
Ilmalik riik on fantastika valda kuuluv mõttekujutlus
Kirikuajaloolase, äsjanimetatud kardinali Walter Brandmülleri (81) artikkel Der Papst und die Wende im Osten (“Paavst ja pööre Idas”) aastast 1992 demonstreerib, millist mõju on avaldanud ja võib veel kaasajalgi avaldada religiooni ja poliitika ühendamine.
NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi hinnangu kohaselt varises Nõukogude impeerium kokku mitte võidurelvastumise või sõjaliste jõujoonte nihkumise tagajärjel, vaid see purunedes võitmatu Peetruse kalju vastu, millel sel ajal seisis paavst idablokist.
“Tõe sära” läbi, mis Roomast välja kiirgas, kaotasid ilmalik Nõukogude impeerium ja tema kommunistlik ideoloogia oma usutavuse ning moraalse külgetõmbejõu.
“Ilmalik riik”, mida Doehring kiidab, on tegelikult ebareaalne mõttekujutlus. Kaasaegne riik ei piirdu ju sugugi sellega, et kindlustada oma kodanikele korrastatud ühiselu vabaduses ja kindluses. Ta haarab märksa kaugemate eesmärkide järele.
Ta kehastab “väärtuseid”, mida ta peab vajalikuks ühiskonnas läbi suruda. Seeläbi muutub ta oma kodanikke “kulturiseerivaks riigiks”, “kasvatavaks riigiks”, “õpetavaks riigiks”, “sotsiaalriigiks” ja “õigusriigiks”.
Väärtusi puudutavate otsuste puhul pole “neutraliteet” võimalik.
Riigivõim peab näiteks otsustama, kas ta lubab, austab ja kaitseb religioosseid sümboleid, eeskirju ja tavasid avalikus elus ja kui, siis milliseid neist, milliseid aga ta keelab ja avalikust sfäärist pagendab.
Tema otsustusvõim ulatub Kirikuga sõlmitud konkordaatidest ja religioossetele ühendustele osutavast materiaalsest toetusest kuni lasteaedades ja koolides rippuvate krutsifiksideni, koolides kehtivate riietuseeskirjadeni ja haiglates kehtivate toidumenüüdeni.
II KRISTLUS NÕUAB RADIKAALSET LAHTIÜTLEMIST VALGUSTUSLIKU FILOSOOFIA JA LIBERALISMI PÕHIMÕTETEST
16. oktoobril 2010 pidi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistama, et multikultuursuse kontseptsioon on “täielikult läbi kukkunud”.
Selles tunnistuses väljendub asjaolu, et riik ei suuda toime tulla erinevate paralleelsete ühiskondadega.
Mitte igat laadi ühiskond pole valitsevast kultuurist kujundatud normidesüsteemiga ühitatav.
Nii on ka Saksa riik sunnitud diskrimineerima, kui ta tahab hoida ja toetada oma kristlusest kujundatud juhtkultuuri.
Riiklikult kindlustatud religioonivabadust ei tohi segi ajada riigi vabadusega religioonist, tolerantsi ei tohi segi ajada religioosse ükskõiksusega.
Mitte lihtsalt ilmalik, vaid hoopis püha
3. juulil 2004 ilmus ajalehes Frankfurter Allgemeinen Zeitung Saksa Konstitutsioonikohtu (Bundesverfassungsgericht) kunagise liikme Paul Kirkhofi (67) sulest põhjapaneva sisuga artikkel pealkirja all Die postsäkulare Gesellschaft („Postilmalik ühiskond”).
Selles juhtis ta tähelepanu riigil lasuvale hädavajadusele eristada ja diskrimineerida religioosseid ühendusi.
Teesi, et riik peab religioonivabadusest lähtudes kohtlema kõiki religioosseid väljendusavaldusi ja institutsioone võrdselt, nimetas ta ekslikuks.
Kristlikust juhtkultuurist kujundatud riigis ei saa väärtused, õigussüsteem ja seadused olla ei omavoli, konsensuse, domineeriva meelsuse või valgustusliku tegevuse tulemuseks.
Seetõttu pole nad kunagi ilmalikud, vaid pühad – täpselt selles mõttes, millises saksa filosoof Immanuel Kant († 1804) seda sõna kasutas. Nad “toituvad” “jumalikust”.
Katoliku õpetuse kohaselt on nad kas jumaliku õigusena (ius divinum) Jumalast ilmutatud või on nad loomuliku õigusena väljendus sellest loomuõigusest (ius naturale), mille Jumal loomisel inimeste südameisse kirjutas.
Pole olemas katoliiklikku riiki ilma Kristuseta
Viinis hoitava keisrikrooni Maiestas-Domini-plaadil võib Kristus-Pantokraatori kohal lugeda sententsi Per me reges regant – “Minu läbi valitsevad kuningad”.
See pole mingi suvaline lausung. See pärineb Õpetussõnade raamatu 8. peatükist: “Minu läbi valitsevad kuningad … ja võimukandjad korraldavad õiglust.”
See sentents väljendab selgelt tänase päevani kehtivat katoliiklikku käsitlust riigikorraldusest: Aut Christus aut nihil – kas Kristus või ei miski.
Igal aastal Kristus-Kuninga suurpüha pühitsedes väljendab Kirik kõike olemuslikku sellest katoliiklikust käsitlusest riigikorralduse kohta. Selles pole ka niinimetatud “valgustusajastu” midagi muutnud.
Kirik ei saa tunnistada liberaalset ideoloogiat
Hiljuti heitis evangeelne teoloog Friedrich W. Graf ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung paavstile ette, et tema kõne “relativismi diktatuurist” väljendab “radikaalset lahtiütlemist valgustuse ja liberalismi põhimõtetest”.
See on tõsi. Piisab, kui sellele lisada paavst Paulus VI († 1978) tsitaat tema apostellikust ringkirjast Octogesima adveniens (14.5.1971):
Hästikorraldatud ühiskonna väärtus sõltub Katoliku õpetuse kohaselt sellest, kuivõrd see on teoks teinud jumalariiki maa peal.
Jumalariigi idee on katoliiklik
Võitluse kristliku jumalariigi, Civitas Dei eest, mida peetakse lihtsalt ilmaliku riigi Civitas terrena vastu, kuulutas püha Augustinus († 430) kõikide kristlaste, olgu vaimulike, poliitikute või ilmikute kohuseks.
Sellest peab Katoliku Kirik tänapäevani kinni – kõikide väidetavate “dogmaatiliste muutuste” kiuste.
Ta ei tunne mingeid ainuüksi “ilmalikke”, “profaanseid” või “autonoomseid” ühiskondliku elu tegevusvaldkondi.
Nagu kinnitab Paulus VI oma apostellikus ringkirjas Evangelii nuntiandi (8. XII 1975), on ka “poliitika, kultuuri, majanduse ja sostiaalu keeruline maailm” oma transtsendentaalse mõõtme kaudu Jumalale suunatud ning see kujutab endast “ehituskive jumalariigi jaoks”.
Jumalariigi idee on katoliiklikule religioonile ühine nii islami kui isegi sionistliku judaismiga.
Kaasaegne sionistlik Iisrael määratleb ennast “juutide riigina” ja seega Vanast Testamendist lähtuvana.
Ükski kõrgreligioon ei saa loobuda ühiskondliku, poliitilise ja riikliku elu mõjutamisest, läbiimmutamisest ja kujundamisest väärtuste, inimõiguste ja seadustega, mida ta tuletab sakraalsest valdkonnast. Sellise ühiskonna “läbiimmutamise” läbi kujundavad kõrgreligioonid neile eriomased kultuurid.
III RAHVAS POLE KUNAGI MINGIL VIISIL VALITSENUD
Kiriku lahtiütlemine modernistlikust valgustusest (ingl. k. Enlightenment, pr. k. Illumination) on põhjustatud valgustusfilosoofia religioonikriitilisest, inimesekssaanud Jumala eksistentsi relativeerivast ja lõpuks eitavast hoiakust.
Kiriku käsitleb niinimetatud Valgustust inimese Jumalast lahutamise või “emantsipatsiooni” projektina ja lõppkokkuvõttes vabastamisena igasugusest, nii isalikust, kiriklikust kui ka riiklikust autoriteedist, põhjendades seda üksikisiku mõistuse autonoomiaga.
Selle lahutamise läbi viib niinimetatud “Valgustuse” projekt katoliikliku arusaama kohaselt iseenese poolt põhjustatud infantiilsuse seisundini, milles ei olda enam võimeline tegema vahet hea ja kurja vahel.
Riik muutub sigade riigiks
Inimene, kes lahutab end Jumalast, muutub Johannese evangeeliumi 8. peatüki kohaselt “patu orjaks”.
Südametunnistuse hääl temas on vaikima sunnitud. Ta järgneb kammitsemata ihadele ja kalduvustele, teda närib ahnus ja võimuiha. “Väärtused”, mida ta lõpuks hindab, on “lõbu, seks ja raha”.
Riik, mis püüab oma kodanikke “ära osta” üksnes materiaalse heaolu ja sissetulekute kasvuga, muutub – nagu seda nimetas kreeka filosoof Platon – “sigade riigiks”.
Oma ideoloogiast läbiimbunud pseudoväärtustega areneb see, nagu Johannes Paulus II teadis ja ise koges – “avalikuks või varjatud totalitarismiks”. See jõuab lõpuks vältimatult “surmakultuurini”.
Kultuuride võitluses pole ilmalikul riigil mingit ellujäämise šanssi. Ta “hävitab ennast ise” (Thilo Sarrazin). Tema põhiseadus ei paku selle vastu mingit kaitset.
Seadus ei lähtu rahvast
“Demokraatlik põhimõtte” leiab oma selgeima väljenduse Austria põhiseaduse 1. artiklis: “Seadus lähtub rahvast” – niisamuti nagu Saksamaa põhiseaduse 20. artiklis.
Usklikele kristlastele on see väide niisama vastuvõetamatu kui usklikele muhameedlastele.
Nad kinnitavad hoopis, et “igasugune seadus tuleneb Jumalast” kui kõikide seaduste ja kohustuste esmaallikast.
Ka enda jaoks pole Kirik kunagi demokraatlikke põhimõtteid aktsepteerinud.
Ta käsitleb ennast täiusliku ühiskonnana (societas perfecta) ja põhineb (nii nagu iga riiklik või ühiskondlik institutsioon, mille eesmärgiks on midagi saavutada) autoriteedil ja hierarhial.
Kiriku jaoks on vaimulik ja ilmalik autoriteet või võim legitiimsed siis, kui nad põhinevad vaimsel jõusolekul ja hädavajalike seaduspärasuste mõistmisel.
Legitiimne autoriteet seondub ajaloos alati “avaliku heaoluga” või “ühise hüvega” ja see omakorda seondub jumalariigiga, mille poole on kohustatud juhtima inimesi kõik vaimuliku või ilmaliku hierarhia liikmed või võimukandjad.
Nagu igasugune võim, nii lähtub neile usaldatud võim mitte rahvast, vaid Jumalast, nagu seda meile õpetab püha apostel Paulus oma kirjas Roomlastele (Rm 13:1-7).
Selles on muhameedlased ühel meelel koos kristlaste ja juutidega. Seetõttu on nad kõik vastuolus “demokraatliku põhimõttega”, olgu see siis Saksamaa põhiseaduse artikli 20 2. lõigu või siis Austria põhiseaduse artikli 1 kohaselt.
Mitte elada koos valega
Meie ajastu eksiarusaamade hulka kuulub demokraatia samastamine rahvavõimuga.
“Rahvas pole kunagi veel mingis mõttes valitsenud”, kirjutab Austria-briti teadusteoretik ja ühiskonnafilosoof Karl Popper ((† 1994), keda kindlasti ei saa süüdistada paremäärmuslikes vaadetes.
Et demokraatia võrdub rahvavõimuga, on juba mõiste tasandil “suur vale”.
“Ärgem elagem koos valega”, kirjutas kord vene Nobeli preemia laureaat Aleksander Solženitsõn († 2008) Nõukogude juhtkonnale.
Muhameedlastelt ja kristlastelt aga nõutakse just nimelt elamist selle demokraatliku valega.
Kuid see vale põrkub üha laiemale vastupanule.
Lissaboni leping, osalemine Afganistani missioonis, garantiid Kreekale ja eurole, migratsioon, Stuttgart 21, tuumajaamade tegevusaja pikendamine – kõike seda ei võeta rahva poolt lihtsalt vastu, vaid seda surutakse hoopis agressiivselt peale.
Rahvas ei pea enam end esindatuks ei valitud rahvaesindajate ega poliitiliste parteide poolt.
Raevukalt tõstatatakse ja selgitatakse küsimusi selle kohta, kes, kelle huvides ja millistel eesmärkidel riigis siis tegelikult valitseb.
Kirik on demokraatia fassaadi läbi näinud
Bayeri Liidumaa ministerpresident ja CSU president Horst Seehofer on märkinud, et “need, kes otsustavad, pole kellegi poolt valitud ja neil, kes on valitud, pole midagi otsustada”.
See tõdemus on lahti rebinud vale eesriide, mille taha parlamentaarne demokraatia varjab tõde.
Nüüd hakkab ka lihtsameelsetele selgeks saama, et “demokraatia” all on ülistatud ebajumalat, nagu kirjutab ligi paarkümmend aastat Ameerikas õpetav majandusteadlane Hans-Hermann Hoppe oma raamatus Democracy: The God that Failed (“Demokraatia – läbikukkunud jumal”, 2001).
“Demokraatlik tõde” on peidetud “ilusa näivuse” taha, kinnitab saksa konstitutsiooniõiguse spetsialist Hans Herbert von Arnim (70) oma raamatus Vom schönen Schein der Demokratie (“Demokraatia ilusast näivusest”, 2000).
Kiriku, kuid ka islami autoriteedid on seda “ilusat näivust” alati läbi näinud.
Nõuda neilt ja nende pooldajatelt tõotust “demokraatlikule põhimõttele”, viib vältimatult demokraatlik-jakobiinliku, punase või pruuni terrorini, Kiriku jälitamise, preestrite tapmise ja genotsiidini.
Religioonist sõltub riigi heaolu
Selliste selgituste järel tuleb vältimatult esitada küsimus: Mis edasi?
Ühel Kiriku poolt korraldatud debatil poliitiliste parteidega andis üks nimekas ja kahjuks liialt vara surnud Austria poliitik sellele küsimusele sisu poolest ootamatu vastuse: “Re-evangelisatsioon on tähtsaimaks poliitiliseks ülesandeks Euroopas”.
Kes sellise vastuse annab, on ohus teha ennast naeruväärseks ja avaliku mõnitamise objektiks, nagu sellele viitas paavst Benedictus XVI oma Inglismaa visiidi ajal.
Kuid üha enam kodanikke saab teadlikuks sellest, kui pehkinud alustel seisab meie riigikorraldus.
Nad muretsevad enda ja oma laste eksistentsi pärast riigis, mis laguneb ja mille poliitiline klass ei juhindu enam ühise hüve põhimõttest.
“Religioonist, mille läbi austatakse Jumalat, sõltub terve riigi ja ühiskonna heaolu”. Poliitikuid, kes seda lauset Leo XIII ringkirjast Immortale Dei (1885) kogu oma ulatuses mõistavad ja selle alusel tegutsevad, tuleb neil veel kaua oodata.
Dr Friedrich Romig on õpetanud poliitilist ökonoomiat Viinis, Grazis ja Aachenis. Ta on olnud Austria Piiskoppide Konverentsi Euroopa Komisjoni liige.