Saksamaa olukorda võib võrrelda suruõhukatlaga, millel puudub ventiil. Inimesed ei julge enam avalikult välja öelda, mida nad mõtlevad, ent see ei ole muidugi mingisugune lahendus mitte millelegi, tõdeb emeriitprofessor, kirjanik ja ajaloolane Timo Vihavainen.
Der Spiegeli viimases numbris räägitakse nii narrist teemast kui kõnepiiridest, ehk siis sellest, millest üleüldse on paslik rääkida. Seega – Grenzen des Sagbaren (arvamuspiiridest, tlk). Wittgensteini (Ludwig Wittgenstein, Austria päritolu filosoof, huvitus eriti keele piiridest, tlk), muide, ei mainita.
Nagu Ameerikas, nii ka Saksamaal on „murelikud" tulevased geeniused üritanud tõkestada selliste õpetajate tegevuse, kellel on nende arvates väärad seisukohad. Nii näiteks prooviti Hamburgi ülikoolis takistada AfD-le (Alternative für Deutschland, tlk) sümpatiseeriva professori makromajanduse alast loengut…
Ka endise siseministri Thomas de Maizièri loengule pandi Göttingenis käsi ette.
Tuntud stalinismi uurija Jörg Baberowski on sildistatud paremäärmuslaseks, sest julges kritiseerida Merkeli pagulaspoliitikat. Tegelikult põhineb tema uus maine julgusel võrrelda stalinismi Hitleri süsteemiga.
Sellise kuriteo nimi on Saksamaal Relativisierung (suhteliseks muutmine, tlk). Sealsed geeniused mõistavad oma maa ajalugu parimal moel selliselt, et ei võrdle seda millegagi. Vahel on kummaline mõelda, et sellised inimesed kulutavad oma aega ülikoolis, kuna oskavad juba õpetajatelegi tõtt näkku öelda. Muide, veel mõni aasta tagasi oli täiesti moodne mitte anda hinnanguid mitte millelegi. Nüüd on selline relativism taandunud teatud valgustumise eest.
Erinevate uuringute kohaselt on sakslaste suur enamus seda meelt, et teatud asjadest ei sobi oma arvamust avalikult välja öelda. Enam kui pooled on ka seda meelt, et valitsus ei räägi rahvale tõtt. Elukutselistest kirjutajatest on kolm neljandikku mures arvamusvabaduse olukorra pärast Saksamaal.
Lollimat veerandit olukord ei morjenda. Siit võib järeldada ja üldise elukogemuse alusel on põhjust kahtlustada, et tegemist on sellise ollusega, kes innukaimalt edendavad maal tsensuuri selle eripalgelistes vormides.
Üks neist on netiviha vastast tegevust korrigeeriv seadus, millega tsensuur antakse allhankena amatööridele. See tee on äärmiselt kahtlane ja meenutab neid eriolukordi, mil riik on osutunud võimetuks oma ülesannete täitmisel kuni vägivallamonopoli kaotamiseni, ja kodanikud on tõusnud üles tegema, mida tahavad.
Saksamaa olukorda võrdleb keegi vaatleja suruõhukatlaga, millel puudub ülerõhuventiil. Inimesed ei julge enam avalikult välja öelda, mida nad mõtlevad, ent see ei ole muidugi mingisugune lahendus mitte millelegi. „Vihakõne" tagakiusamine võib lühinägelikele lollpeadele tunduda väga vahva asjana, ent demokraatliku ühiskonna normaalse toimimise seisukohast on see äärmiselt kahtlane tee. See, muidugi, on sama vapustavalt uudne teave kui see, et vesi on märg.
Ida-Euroopa murdeliste aegade mainekas kroonikakirjutaja ja ajaloolane Timothy Garton Ash on esitanud oma nägemuse sellest uuest ilmingust, mida veel hiljuti oleks olnud raske tõena võtta. Maailmast ei olegi saanud küla, tõdeb Ash, vaid suurlinn, kosmopolis.
Külad on väiksed ja homogeensed, ent suurlinnades on mitmeid, üksteisest täiesti erinevaid rühmitusi ja sellisteks nad võiksid jäädagi. Sellised püsivad erinevused eeldavad toimetulekuks sallivust, ent mitte sellist patenteeritud sallivust, mida nüüd ainuõige õpetusena meile jutlustatakse. Uues olukorras on inimestel just nimelt vaja õppida välja kannatama erinevaid maailmavaateid ja arvamusi, ning mitte üritada toppida kõike poliitilise korrektsuse vormi.
Nagu Der Spiegel räägib, soovib Ash kõrvaldada karistused niinimetatud vihakõne eest. Inimesed ja inimrühmad solvuvad alati paljude erinevate arvamuste peale, aga mis siis sellest? Selle asemel, et hakata üha õrnahingelisemaks ja otsida hullematest hullemaid põhjusi solvumiseks, on meil ja kõigil teistel põhjust kasvatada üha paksem nahk. Terve mõistus ütleb, et keegi ei peaks sundima teisi kõiki solvumisteemasid läbi lugema, veel vähem sõna sõnalt neid läbi nuuskima.
Tuleb meelde, et sel ajal kui veel külaühiskond oli täies jõus, olid auhaavamisjuhtumid kohtuprotsesside tavalisim põhjus. Täiesti tühistel – vähemalt meie urbanistlikust seisukohast vaadates – põhjustel istuti päevade kaupa kohtuistungitel ning kulutati head tööaega ja raha jonnimisele. Oleks tõeline ajaloo iroonia kui „maailmakülas" tuldaks taas selle meeletuse juurde, mida juba oma aja inimesed täiesti põhjendatult kritiseerisid.
Samas numbris intervjueerib Spiegel Mathias Döpfnerit, Springer-kirjastuse juhti. Tema arvates on „poliitiline korrektsus" puhas argus ja sellele alistumine tekitab olukorra, milles sõnad ja teod hakkavad üksteisest erinema. Just see valskus toidab ksenofoobiat, rassismi ja muud seesugust.
Ei ole mõistuspärane, kui meie arvamus erineb liiga palju rahva arvamusest. Sellele aitab siiski kaasa ajakirjanike eriline poliitiline taust, mis on tavaliselt punaroheline, ehk äärmuslikult vasakpoolne.
Döpfner tõdeb, et meedial on tänapäeval soodumus mõista teiste sõnavõtte valesti ja tõlgendada neid pahatahtlikult. Õrnatundelisust peaks kasvatama nimelt selles suunas, et mõistetaks vastaspoole mõttekäike õigesti. Siia võiks lisaks veel kommenteerida, et katsed tõlgendada valesti erinevaid väljaütlemisi on tavaliselt enam või vähem läbinähtavad. Kui oma kvaliteediga kelkivad meediaväljaanded alanduvad selleni, kaotavad nad peagi kogu õigustuse olemasoluks oma klientide silmis.
Arvan, et Döpfneril oleks üht-teist õpetada ka meie meediale: toimuvat on põhjust esitada võimalikult mahlakalt ja ehedalt, poliitilisest korrektsusest välja tegemata. Kirjutiste eest peab muidu ka vastutama ja see tähendab omaenda nime all tekstide avaldamist.
Sellistel aegadel kui meedial on täbarad ajad võistlejaks tõusnud interneti tõttu, vajab ta enda päästmiseks varasemast kõrgema tasemega žurnalismi, mis võib muidugi leida avaldamist ka võrguväljaannetes. Pealegi mitte kõik inimesed ei kasuta netti.
Või kuidas tõlgiksite, lugupeetud lugeja, selle naljaka lause: Nicht jeder kann ins Internet hineinpinkeln… (Mitte igaüks ei suuda internetis (teistele) peale pissida, tlk)
Timo Vihavaineni blogist tõlkinud Roland Tõnisson