Käsitsi kirjutamine tundub sageli vaevalisem klaviatuuril tippimisest, kuid käsitsi kirjutamisel on palju eeliseid, eriti lapse arengus. Uurijad osutavad, et käsitsi kirjutamine stimuleerib aju positiivselt.
Kunagi kirjutasid ainult arstid arusaamatult, praegu aga on see ka mujal aina levinum, kirjutab Die Welt. Oskus akuraatselt käsitsi kirjutada hakkab tasapisi kaduma või siis ei õpi seda lapsed enam peaaegu üldse.
Uurijad on selle teemaga hakanud aktiivsemalt tegelema. Küsimus pole ainult õigekirjas, vaid lapsed märkavad, kuidas ka lapsevanemad omavahel nn kiirkeeles chatis suhtlevad. See kõik mõjub ka näiteks mälule. Liiga vähe teevad lapsed koolis õppetükke käsikirjaliselt, liiga vara minnakse kohe üle arvutile või tahvelarvutile. Samas näitavad uuringud, et õppimine raamatust ja käsitsi kirjutamine mõjub ajule väga positiivselt.
Norra teadlased näitavad oma uuringu tulemustes selgelt, et aju sünapsid (rakkudevahelised närviühendused) on käsitsi kirjutamisel ka täiskasvanute puhul palju keerukamad võrreldes nendega, kes armastavad arvutit kirjutamisel kasutada. „Selline kõikehõlmav ajuühenduvus (sünapsite struktuur) on mälu arenguks ja uue informatsiooni töötlemiseks otsustava tähendusega ja see toetab ka õppimist," märkis Norra Tehnika- ja Loodusteaduste Ülikooli aju-uurija Audrey van der Meer, kes on ühtlasi uurimuse kaasautor.
Uuringus osales 36 üliõpilast, kes pidid kirjutama hulgaliselt sõnu kas siis käsitsi digitaalse pliiatsiga või kasutama klaviatuuri. Ajusignaalide andmete kogumiseks kandsid nad arvukatest sensoritest koosnevat nn mütsi. Iga viie minuti tagant mõõdeti elektroentsefalograafiga aju elektrilist aktiivsust.
Kui üliõpilased kirjutasid käsitsi, siis ühendused erinevate ajupiirkondade vahel kasvasid. Klaviatuuri kasutamisel seda ei toimunud. Uurijad hindavad, et liigutused ja tähtede hoolikas väljakirjutamine on tegur, mis ajuühendusi stimuleerib ja siin ei olnud vahet, kas kirjutatakse trüki- või kirjatähtedega.
Lihtne liigutus, kus samade sõrmedega klahve vajutatakse, on aju jaoks palju vähem stimuleerivam. See seletab ka seda, miks lastel, kes õpivad kirjutamist ja lugemist tahvelarvutiga, on tihti raskem eristada tähti „d" ja „b", mis on peegelpildis samasugused.
„Nad ei ole otseses mõttes oma füüsisega tundnud, kuidas neid tähti kirjutatakse," ütles van der Meer. Seetõttu on tundidel, kus harjutatakse ilukirja, ka ajule ja keeleoskusele suur tähendus.
Paljud täiskasvanud tajuvad käsitsi kirjapandu teistsugust jõudu. See, kes kirjutab näiteks oma ettekandeid või märkmeid käsitsi, mäletab selle sisu paremini ja pikemalt. Ka varasemad uuringud on näidanud, et juba lasteaias mingite asjade käsitsi ülestähendamine aitab neid asju mälus pikemalt ja paremini hoida.
Mõned aastad tagasi tehtud katsed näitasid, et õpilased, kes konspekteerivad tunnis käekirjaliselt, mäletavad tunni sisu paremini võrreldes nendega, kes tegid märkmeid arvutisse.
Uurijad tõdevad, et kooliõppe suurel digitaliseerimisel on suured puudused, isegi kui klaviatuuril tippimine on lihtsam ja tahvli kasutamine mugavam. Norra teadlased peavad kooli ajal teatud minimaalseski mahus käsitsi kirjutamist hädavajalikuks.
USA-s on mõnes osariigis hakatud taastama käsitsi kirjutamise tunde. Niisamuti ka Rootsi haridussüsteemis, mis on olnud õppetöö digitaliseerimise üks pioneere. Karolinska ülikool soovitab õppetööd digitaliseerimise asemel taas „analogiseerida". Alles hiljuti teatas ülikool, et digitaalsed vahendid „pigem piiravad kui soodustavad õpilaste õppetööd", osutades „selgetele teaduslikele tõenditele". Rootsi haridusminister on nentinud: „On ilmne, et ekraanid on suureks takistuseks väiksematele lastele. Ekraanid segavad õppimist ning keele ja kõne arengut."
Toimetas René Allik