Liisa Pakosta. Foto: Illimar Toomet

Kes kartis valimiskampaanias samasooliste abielu oma lipukirjaks teha? Kes kartis rahvahääletust abielu küsimuses? Krooniline ja küüniline valetamine ning valijatel naha üle kõrvade tõmbamine on kujunenud „liberaalse frondi" kaubamärgiks, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.

Eesti 200 fraktsiooni liige Liisa Pakosta leiab, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tunneb loomuliku perekonna teemal arutlemise ees kabuhirmu. Sellisele järeldusele jõudis Pakosta seetõttu, et traditsioonilise abielu ja perekonna toetusrühm riigikogus arvas ta „homoabielu" toetamise pärast enda hulgast välja.

Pehmelt öeldes imelikku juttu on Liisa Pakosta varemgi ajanud. Näiteks 2019. aastal rääkis ta soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna ETV-s, et „homoabielu" seadustamist soovivad eriti maapiirkondades elavad vanemad inimesed:

„Vaadates kogu seda ühiskondlikku traumat, mis selle ümber on olnud, oleks minu arust väga mõistlik muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi, ja seda on tegelikult öelnud ja palunud vanemad inimesed maapiirkondades, kellega ma olen kohtunud, et nad on väsind sellest ründamisest ja sellest teemast, et noh, kui teha siis muutus ära juba – et teeme ühe lihtsa muutuse perekonnaseaduse esimeses paragrahvis, kus praegu on öeldud, et abielu on mehe ja naise vahel, on siis, et abielu on kahe inimese vahel. Siis poleks neid rakendusakte ja muid asju vaja."

Et „homoabielu" pooldavad eriti maal elavad vanemad inimesed, see on sama veenev „tõsiasi" kui üheksakümnendates eluaastates hooldekodude asukad, kes valivad innukalt Reformierakonda.

Aga tuleme tagasi küsimuse juurde, kes ikkagi hirmu tunneb.

Praegune koalitsioon, mis soovib seadustada nii kooseluseaduse rakendusaktid (Reformierakonna valimislubadus) kui ka samasooliste „abielu" (Eesti 200 ja sotside lubadus), saab väga hästi aru, et nad lähevad ühiskonnalt varastama abielu traditsioonilist tähendust. Valijad ei ole neile selleks mandaati andnud. Sellest ka Pakosta demagoogiline udutamine.

Kas Eesti 200 võttis valimiskampaanias samasooliste abielu teema üles? Aga sotsid? Nende parteide veebilehel avaldatud valimisprogrammis – jah; aga sisuliselt, põhjaliku ühiskondliku aruteluna – ei. Traditsioonilise abielu muutmist rahvaga ei arutatud. Miks siis? Pakun, et kartusest hääli kaotada ja teha võimalikuks EKRE valitsusse pääsemine.

Aga mida kartsid progressiivsed erakonnad aastatel 2020–2021, kui päevakorral oli rahvahääletuse korraldamine abielu küsimuses? Raevukus, millega sõditi „ühiskonda lõhestava" referendumi vastu, oli märkimisväärne. Kas nad kahtlesid eesti rahva edumeelsuses? Et rahva enamus ütleb nende plaanile abielu perverteerida kindla „ei"?

Rahvahääletus oleks olnud igati aus ja demokraatlik viis välja selgitada, mida Eesti ühiskond sellest asjast arvab – seda enam, et abielu mõiste ja tähenduse muutmine ei saa olla mingi kitsa huvigrupi asi. Konservatiivid ei kartnud, et rahvas võiks teha neile mitte meelepärase otsuse.

Nüüd, kui progressiivid on võimul ja ei pea konservatiividega arvestama, tahetakse oma tahe teerulliga peale suruda. Kaalutlus on lihtne – me teeme selle ära, sest me saame. Mida rahvas arvab, ei huvita; küll nad ära harjuvad. Võib-olla reiting kannatab mõneks ajaks, aga järgmistel valimistel on esil hoopis uued teemad ja keegi ei mäletagi enam seda va homoabielu-asja. Aga kohtumistel liitlastega saame endale vastu rinda lüüa: tegime ära! Näitasime, et Eesti astub koos progressiivse inimkonnaga vääramatult ühte jalga!

Krooniline ja küüniline valetamine ning valijatel naha üle kõrvade tõmbamine on kujunenud „liberaalse frondi" kaubamärgiks. Nende poolt hääletamine on sama, kui anda lihtsameelsusest oma hääl rahu ja leiba lubavatele bolševikele, kes võimu võttes hakkavad ellu viima hoopis oma laastavat maailmarevolutsiooni.

Bolševikel polnud vähimatki kavatsust arutleda koos rahvaga ühiskonnaelu põletavate küsimuste teemal. Bolševike partei oli varustatud ilmeksimatu õpetuse ja fanaatiliste eestvedajatega, kes teadsid kõige paremini, mis on õige. Nad kasutasid oma võimaluse kõhklematult ära ja pöörasid ühiskonna pahupidi. 2023. aastal Eestis võimule upitatud revolutsionääride seltskond käib nende jälgedes.