Nii Keskerakonna kui ka sotside valimisplatvormi on sisse kirjutatud "vaenu õhutamise" senisest karmima karistamise soov, kuid kahjuks on see mõlemal juhul niivõrd umbmääraselt sõnastatud, et jätab ohtlikult palju tõlgendusruumi nii võimalikuks sõnavabaduse piiramiseks kui ka poliitiliseks represseerimiseks, kujutades endast potentsiaalselt tõsist ohtu demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.
Keskerakonna valimisplatvormist võime kodanikuühiskonna arengu alapeatükis lugeda järgmist murettekitavat punkti:
"Reguleerime seadusandluses selgemini vaenu õhutamise keelu, et samaaegselt oleks tagatud sõnavabadus ja vähemuste õigused vaenust vabale elule. Peame oluliseks laiapõhjalist koostööd, et tõsta inimeste teadlikkust ning ennetada äärmuslust."
Seda vaagides tekib küsimus, et mida selle vaenu õhutamise keelu selgema reguleerimise (aga ka äärmusluse) all sisuliselt silmas peetakse. Ehk teisisõnu: mida soovitakse lisada karistusseadustiku paragrahvidele 151 ja 236, millega on niigi ette nähtud karistuesd sotsiaalse vaenu õhutamise ja üleskutsete eest kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu. Eriti arvestades, et sotsiaalse vaenu õhutamist käsitlev § 151 on niigi ammendav:
"Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega."
Tekib küsimus, et mis selles paragrahvis niivõrd ebaselget on, et täiendavat reguleerimist vajab.
Sarnased tõsised küsimused tõstatuvad ka sotside valimisprogrammi sirvides, kus neil on "solidaarse ühiskonna" peatüki võrdõigusliku ühiskonna edendamise alalõigus punkt, milles nad sätestavad ühe oma seisukohana, et "kuriteo toimepanemine vaenu õhutamise eesmärgil kuulub karistust raskendavate asjaolude hulka." Ehk siis soovivad sotsid lühidalt karmistada karistust vaenu õhutamise eest.
Kahjuks jääb selgusetuks nende kavatsuse täpne iseloom ning ka karmima karistuse ligikaudne määr. Mida käsitlevad nad vaenu õhutamisena? Kas karistusseadustikus sätestatut või on neil sellest veel laiem arusaam? Millisel määral soovivad nad juba praegu kehtivaid karistusi karmistada? Küsimusi on palju, vastused aga puuduvad.
Selline umbmäärasus Keskerakonna ja sotside valimisplatvormides jätab igatahes kurjakuulutavalt palju tõlgendusruumi nii võimalikuks sõnavabaduse piiramiseks (nagu seda juba mujal maailmas ohtralt näha on) kui ka oma oponentide poliitiliseks represseerimiseks, eriti kui mõlemaid erakondi peaks valimistel edu saatma ja/või kui nad valimiste järgselt koalitsiooni moodustades selles küsimuses ühisosa peaksid leidma.
Muu hulgas võib küsida, kas ka näiteks sellised provokatiivsed poliitilised loosungid nagu "kui on must, näita ust" või mõnikord meeleavaldustel välja pandav reljeefne rahvakunst kuuluksid nende nägemuses samuti vaenu õhutamise alla. Aga kuidas kvalifitseerida avaliku kõnekoosoleku segamine/kaaperdamine või meeleavaldajate fašistideks sõimamine ja lapsevankriga rammimine?
Keskseks küsimuseks jääb siiski, kuhu tõmmata piir sõnavabaduse ja vaenu õhutamise vahel. See sõltub omakorda paljuski sellest, kes on selle joone tõmbajaks. Isiklikult nõustun siinkohal Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsendi Carri Ginteri seisukohaga, et "iga samm sõnavabaduse piiramisel on oht demokraatiale" ning et "selliseid samme ei tohiks astuda olukorras, kus konkreetne küsimus ei ole ühiskonnas tõsiseks valupunktiks kujunenud."
Hetkel sellist tõsist valupunkti Eesti ühiskonnas ei eksisteeri, mida ei saaks juba olemasolevate seaduste abil reguleerida. Küll aga kujutavad sellised programmilised poliitilised hoiakud potentsiaalselt tõsist ohtu nii sõnavabadusele kui ka sellest tulenevalt demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.
Üheks selgeks märgiks, nii-öelda esimeseks pääsukeseks kirjeldatud ohtlikest tendentsidest on Tartus EKRE ridades kandideeriva Jaak Valge valimisreklaami mahavõtmine Lõunakeskuse digiekraanidelt, kuna selle peale kaebasid Facebooki grupi "Virginia Woolf sind ei karda!" äärmusfeministidest aktivistid. Nimelt leidsid nad, et Valge reklaam olevat poliitiliselt ebakorrektne. Kuigi Lõunakeskus nentis, et see (ega ka Jaak Valge poolt välja pakutud alternatiivne) reklaam pole õigusaktidega vastuolus, soovitati tal sellegi poolest muuta oma sõnum neutraalsemaks.
Olenemata sellest, kas keegi peab sellise tumeda-Valge vastandusel põhineva sõnademängu kasutamist valimisreklaamis vaimukaks või hoopis kergelt hea maitse piiri ületavaks, on äärmiselt murettekitav, kui kellegi tunded osutuvad ühtäkki ülimuslikuks põhiseaduslikust õigusest sõnavabadusele ning hakkavad dikteerima meie poliitilist diskursust ning demokraatlikke protsesse.
Veelgi murettekitavam oleks aga, kui sellised inimesed võimu juurde pääsedes oma tunded ka seadusesse raiuvad ning ülejäänud ühiskonnale karistuste ähvardusel peale sunnivad.