Immunoloogias teaduskraadi omandav Kevin Bass selgitab korporatiivse meedia kaalukas väljaandes Newsweek, kuidas teadusüldsus on eksinud pea kõiges, mis puudutab Covidit.
Meditsiiniteaduse õppijana ja teadlasena toetasin ma vankumatult kõiki rahvatervise ametkondade Covid-19 puudutavaid pingutusi. Ma uskusin, et võimud reageerivad meie aja kõige suuremale rahvatervise kriisile kaastundlikult, hoolikalt ja parimale teadusele toetuva ekspertiisiga. Ma olin nende poolt, kui nad kutsusid üles ühiskonda sulgema, inimesi ennast süstima ja neid süste võimendama.
Ma eksisin. Meie, teadlaskonna liikmed, eksisime. Meie eksimused läksid maksma elusid.
Täna ma saan aru, kuidas teadlaste kogukond, alates haiguste tõrje ja ennetamise keskusest (CDC), Maailma Terviseorganisatsioonist (WHO) kuni toidu- ja ravimiametini (FDA) ning nende esindajateni, esitasid oma väiteid järjepidevalt liialdatud kujul ja eksitasid avalikust oma vaadete ning poliitikatega. Eksimustena võib välja tuua suhtumise loomulikku ja kunstlikku immuunsusse, koolide sulgemisse ja haiguse ülekandumisse, aerosoolide levikusse, maskikohustusse ning vaktsiinide tõhususse ja turvalisusesse. Viimast eriti noorte inimeste puhul. Kõik need olid toonased teaduse vead ja see ei ole tagantjärele tarkus. See on imetlusväärne, kuidas mõned neist eksimustest levivad tänase päevani.
Teadlaste kogukonna lähenemine Covidile oli olemuslikult vigane.
Kuid pigem on võrreldes isiklike eksimustega palju olulisem tunnistada, kui olemuslikult vigane oli, ja on seda jätkuvalt, teadlaste kogukonna lähenemine. See oli vigane viisil, mis õõnestas teaduse tõhusust ja põhjustas tuhandeid kui mitte miljoneid surmasid, mida oleks saanud vältida.
Me ei arvestanud, kuidas eelistused määravad ära teaduslikku ekspertiisi kasutamise laadi ja kuidas meie eelistused võisid olla – ja seda meie soosingud ka olid – väga erinevad paljude inimeste omadest, kelle heaks me töötame. Me koostasime omale tegevuskava vastavalt meie endi eelistustele ja siis õigustasime seda otsides sinna juurde sobivaid andmeid. Seejärel kujutasime me inimesi, kes meie püüdlustele vastu hakkasid, eksituse küüsis olevate, rumalate, isekate ja kurjadena.
Me tegime teadusest meeskonnaspordi. Nii tehes ei olnud enam tegemist teadusega.
Me tegime teadusest meeskonnaspordi. Nii tehes ei olnud enam tegemist teadusega. Sellest sai meie versus nemad vastasseis ja "nemad" vastasid ainumõeldaval viisil: hakates vastu.
Me ei kaasanud poliitikate kujundamisse olulisi elanikkonnagruppe ja mõistsime hukka kriitikud. See lõi olukorra, kus me mõtlesime väga mitmekesise riigi elanikkonna tarbeks välja monoliitse lahenduse, mis omakorda lõhestas ühiskonda viisil, nagu ei kunagi varem ja võimendas pikaks ajaks tervise- ning majanduslikku ebavõrdsust.
Meie emotsioonid ja sisse juurdunud erapoolikus ei lubanud meil näha enda tegude terviklikku mõju inimestele, keda me oleks pidanud aitama. Me minimaliseerisime süstemaatiliselt enda poolt inimestele peale sunnitud lahenduste puuduseid – mille täitmine tehti kohustusklikuks inimestele, kelle käest ei küsitud nende arvamust, nõusolekut ja tunnustamist ning kes olid sunnitud seda kõike taluma. Nii tehes me sekkusime jõhkralt inimeste autonoomiasse, kellele meie tegevuskava kõige enam kahju tegi: vaesed, töölisklass, väikeettevõtjad, mustad ja latiinod ning lapsed. Nende elanikkonna gruppidega ei arvestatud, sest nad olid meie jaoks tehtud endale kõiketeadja rolli võtnud domineeriva korporatiivse meediamasina poolt nähtamatuks, mis eiras neid süstemaatiliselt.
Suurem osa meist ei öelnud midagi teistsuguste vaadete toetuseks ja paljud meist üritasid selliseid vaateid lämmatada. Kui kaalukad teadlased, nagu maailmakuulsad Stanfordi Ülikooli professorid John Ioannidis, Jay Bhattacharya ja Scott Atlas ning San Franciscos asuva California Ülikooli professorid Vinay Prasad ning Monica Gandhi helistasid haavatavate kogukondade nimel häirekella, siis seisid nad vastakuti karmi tsensuuriga, mida üritasid kehtestada teadlastest kriitikute väsimatud jõugud. Seda tehes ei arvestatud faktidega, vaid toetuti ainult enda arusaamisele "teadusest".
Kui president Donald Trump osutas sekkumise kahjudele, siis mõisteti ta tainapeana avalikult hukka. Kui Anthony Fauci hakkas Trumpile vastu ja temast sai rahvatervisetööstuse kangelane, siis me andsime talle oma toetuse öelda ja teha, mis talle iganes pähe tuli, seda isegi juhul kui ta eksis.
Meie lähenemine võõrandas väga suured ühiskonna osad sellest, mis oleks pidanud olema riiklik koostööprojekt.
Trump ei olnud mitte kuidagi kõiges täiuslik, seda ei olnud ka üksmeelepoliitika teadlastest kriitikud. Kuid see mõnitamine, mis neile osaks sai, osutus pandeemiale reageerimise puhul avaliku usalduse katastroofiks. Meie lähenemine võõrandas väga suured osad ühiskonnad sellest, mis oleks pidanud olema riiklik koostööprojekt.
Me maksime selle eest kallist hinda. Ekspertide klassi poolt alavääristatud inimeste viha valgus sotsiaalmeediasse, kus see sai valitsevaks lähenemiseks. Kuna paljudel inimestel puudus oma lahkarvamuste väljendamiseks teaduslik sõnavara, siis paljud dissidendid pöördusid vandenõuteooriate ja teaduse väänajate poole, et põhjendada oma vastuseisu pandeemia peavoolus võimutsenud ekspertide klassi ühemeelsusele. Sildistades sellised arvamused "väärteabeks" ja nähes selle taga "teadusliku kirjaoskamatuse" ja "rumaluse" süüd, korraldas valitsus koos suurte tehnoloogiaettevõtetega vandenõu, mille abil teistsuguste arvamuste levikut agressiivselt piirati. Koos säherduse lähenemisega kustutati igati asjakohased opositsiooni poliitilised murekohad.
See on mõistusevastane, kui suur osa meie juhtidest eirasid selliseid lihtsate inimeste läbi elatud kogemusi ja ei arvestanud klassierinevustega.
Seda kõike tehti hoolimata asjaolust, et pandeemiale reageerimise meetmed mõeldi välja üliõhukese Ameerika Ühendriikide ühiskonnakihi poolt, kes pühitsesid ennast ise töölisklassi valitsejateks. Sinna habemenoa tera paksusega ühiskonnagruppi kuulusid teadlaskond, valitsus, meditsiin, ajakirjandus, tehnoloogiasektor ja rahvatervis, kelle liikmed on kõrgelt haritud ja privilegeeritud. Enda eelisõiguste mugavustsoonis elades hindab see nomenklatuur kõrgelt riiklikku eestkostet. Vastandina peab keskmine ameeriklane väärtuslikuks ise endaga hakkama saamist, mis tähendab igapäevast riskidega arvestamist. See on mõistusevastane, kui suur osa meie juhtidest eirasid selliseid lihtsate inimeste läbi elatud kogemusi ja ei arvestanud klassierinevustega.
Kuna meie vahel on klassierinevused, siis me ei saanud tavaliste inimeste muredest aru ja mõistsime karmilt hukka sulgemiste kritiseerijad, pidades neid laiskadeks, vanameelseteks ja isegi kurjuse kehastuseks. Me pidasime neid, kes seisid enese huvide eest, petturiteks. Me uskusime, et rumalate inimeste tegude taga on "väärteave" ja me ei olnud valmis tunnistama, et selliste inimeste vaated olid lihtsalt erinevad ning kõigest hoolimata põhjendatud.
Me mõtlesime inimeste jaoks välja poliitika ilma nendega selle teemal aru pidamata. Kui meie rahvatervise valdkonna juhid oleks tegutsenud vähem kõrgilt, oleks pandeemia tulemused Ameerika Ühendriikides võinud olla tänasest väga erinevad ja palju vähem inimesi oleks kaotanud elu.
Selle asemel me näeme täna, kuidas Ameerika Ühendriikides sureb jätkuvalt meeletus koguses inimesi, kuna ei usaldata vaktsiine ja tervishoiusüsteemi; kuidas niigi kõige rikkamate inimeste kätte koondus veelgi enam vara; kuidas kasvas enesetappude ja relvavägivalla ohvrite arv ning seda eriti vaesemate inimeste seas, kuidas pea kahekordistus depressiooni ja ängi häirete käes kannatajate hulk ning seda eriti nooremate inimeste hulgas; kuidas katastroofiliselt käisid alla haridusvaldkonna tulemused ja seda eriti niigi haavatavate laste puhul; kuidas kukkus usaldus tervishoiu, teaduse ja teadusvaldkonna juhtide ning poliitilise nomenklatuuri vastu üldisemalt.
Minu ajend sellise loo kirjutamiseks on lihtne: minu jaoks on selge, et kui tahetakse taastada usaldus teaduse vastu, peavad teadlased avalikult andma aru, mida pandeemia ajal tehti õigesti ja mida valesti ning mida oleks saanud paremini korraldada.
Eksimine on inimlik ja pole mitte midagi valet selles kui oma eksimusi tunnistatakse ning neist õpitakse. See on üks põhimõttelisemaid viise, kuidas teadus toimib. Paraku ma pelgan, et paljud on kaevunud grupimõtlemisse – kardavad võtta avalikkuse ees vastutust – ja ei suuda tunnistada oma eksimusi.
Osutatud probleemide lahendamine, et neid pikemal ajajoonel enam ei esineks, nõuab pühendumist kõigi häälte ära kuulamisele ja meie institutsioonid peavad muutuma hulga sallivamaks ning kindlasti tuleb arvestada kriitiliste ja ebapopulaarsete arvamustega.
Intellektuaalne elitism, ainult inimeste teaduskraadide (credentialism) ja klassikuuluvusega (classism) arvestamine peab lõppema. Sellest sõltuvad inimeste tervis ja meie demokraatia.
Toimetas Karol Kallas