Vaevalt et keegi ärkab, aga unenäod saavad olema võikad, kirjutab Sven Sildnik.
Üle tüki aja on peenramaa niiske, on sadanud, maa ei tolma, kartul peaks kenasti kosuma, sibul on silmaga näha paras padrik. Pole vaja iga päev kasta, võib selle asemel kuulata klassikat. Kui süvariigi kaakidel oleks õnnestunud Trump mõrvata, siis oleks meid, klassika kuulajaid, ühe võrra vähem. Ei läinud õnneks, õnneks räpimanustajad tapavad ennast ise.
Trumpi mõnitatakse, alandatakse, laimatakse ja sõimatakse igal mõeldaval ja ka mõeldamatul põhjusel, ja üks tema pattudest, kindlasti mitte kõige väiksem, on ooperilembus. Viimati tõmbas sellel teemal sae käima "The Paris Review," viiekümnendatel ilmuma hakanud ingliskeelne kirjandusajakiri, mille intervuudesarja Ezra Poundi, Ernest Hemingway, T. S. Elioti, Jorge Luis Borgese, Ralph Ellisoni, William Faulkneri, Thornton Wilderi, Robert Frosti, Pablo Neruda, William Carlos Williamsi ja Vladimir Nabokoviga peetakse siiani kirjandusloo kroonijuveeliks.
Ent tänaseks on seegi väljaanne mandunud suvalise müürilehe tasemele ning väljendab seisukohti nagu oleks ooper üleüldiselt fašistlik, et Puccini looming, millest meil edaspidi seoses Trumpiga juttu tuleb, oli Mussolini lemmik jne jne. Raske lugeda, võimatu taluda. Enamus sarimõrvareid Ameeriks on kantrifännid, mis siis, ikkagi on see nürimeelne meelelahutus haiglaselt menukas. Kel huvi, eks see ise songib selles väljaheites.
Millest punareite soig? Põhjus on lihtne, Trumpi kampaania helikujunduse stammkunde Kid Rocki kõrval on seekord ka Puccini aaria "Nessun dorma" (maakeeli siis umbes "Ära lase kellelgi magada," inglises "Let no one sleep") Giacomo Puccini's ooperist "Turandot". Otsitud intriig. Kui ooperiaaria asemel kõlanuks Trumpi kampaaiaüritustel mõni Abba või Kukerpillide hitt, ei oleks kisa väiksem.
Kommunistlik kirjandusnomenklatuur võib jääda oma pedofiilsete nabokovite haipimise juurde, see on minu isiklik arvamus. See Pariisi kommuuni häälekandja lugu on tüüpiline punapropaganda kultuuriajakirjanduse võtmes ega vääriks mingit tähelepanu, kui seda sama aariat ei oleks eriti vandenõuteoreetiline, äärmuslik, antiseemiitlik jne jne ja üldse paha kristlik "Trunews" Doc Burkharti isikus hoopis üllatavama nurga alt analüüsinud.
Nüüd läheb asi põnevaks, aga enne mõned sõnad Puccini's ooperist "Turandot," ooper on muidugi klassika, kuid lugu ise ei ole millegi poolest mussoliinilik, pigem vastupidi, tegevus toimub Hiinas, nimitegelane on justkui moslemi pintsess (Turandokht (توراندخت, 'daughter of Turan') ja kõik see kokku on suht vaimuvaene ent sadistlik armuhalin. Sadistlik on mõistagi ühekülgse suhte naispool. "O sole! Vita! Eternità".
Ei mingit trumpilikku migogüüniat, lihtsalt üks järjekordne näide suurte naisjuhtide needusest, mis neile, kes prouade kallaste, leyenite ja kaljulaidide ikke all on äganud, mingit uut infot ei sisalda. Tõsi, Hiina kommunistid keelasid ooperi kiiresti ära, sest heliteos ei kujuta pilusilmi ortodoksse sotsrealismi valguses, hiljem aga leidsid, et käib küll ja panid punaväelased Puccini saatel hopakki vihuma. Ei mingeid põhimõtteid enam.
Kristliku "Trunewsi" Doc Burkhart on aga oma analüüsis läinud hoopis huvitavamat rada, nimelt väidab ta, et hämmastava kokkusattumusena kõlab Puccini aaria "Nessun dorma" mitte ainult Trumpi üritustel, vaid ka 2002 aastal valminud spioonipõneviku "Kõigi hirmude summa" lõpus. Teema algab 20.40 tuuris.
"Kõigi hirmude summa" ("The Sum of All Fears") lavastas Phil Alden Robinson Tom Clancy samanimelise romaani põhjal, Jack Ryani sarja raamat ilmus 1991 ja kahjuks ei ole ma seda eestikeelses tõlkes märganud. Filmi teema on erinevalt ooperist nii ajakohane kui üldse olla saab, maailm on tuumasõja äärel ja vahva nuhk ja õilis neegerpresident on omadega korralikult kimpus, vastavalt siis Pearl Harborist (2001) tuttav Ben Affleck ja tuhandete lemmik Morgan Freeman.
Kuigi meie presidendil ei näi olevat head mõtet, kuidas Venemaa põlvili suruda, siis filmis leiab grupp viltuste lõustadega Austria natse lihtsa ent tõhusa lahenduse, nad ostavad mustalt turult juutide tuumapommi, mis on väidetavalt Yom Kippuri sõjas vasakule toimetatud ja lasevad selle Ühendriikides õhku, pealegi nii kavalalt, et kõigile on selge, et massimõrva taga on alatud ja verejänulised tiblad.
Austria isamaalaste plaan on isegi parem kui meie va Karisel, sest valelipu rünnaku järel peaks algama totaalne tuumasõda ja lendama maoli nii Ameerika kui ka Venemaa. Ja kuna natsidel on ohtralt mõttekaaslasi nii Valges Majas kui Pentagonis, läheb kõik esialgu päris ladusalt. Pommitajad on juba teel ning on otsustatud, et kuna liitlasel pole piisavalt pomme vantide sõjaliste objektide hävitamiseks, siis tambitakse ilmarahva rõõmuks ainult slaavlaste (muuhulgas ka ukrainlaste) suurlinnad lapikuks.
Täieliku katarsiseni jääb veel 30 sekundit, kui see neetud Affleck kõik kihva keerab. Moskoviidid raudsed mehed ei karastugi tules. Pommitajad kutsutakse tagasi ja ka vantide president räägitakse pehmeks. Midagi ei juhtu. Film on sellega täielikult läbi kukkunud, ent mitte lõppenud.
Kõlavad Puccini aaria meeliülendavad helid ja nende saatel lõigatakse nuhkide keskagenuuri vana kombe kohaselt ühel sõjaõhutajal pea otsast, teine sõjahull saab kuusikus kaks pidemetäit kuule keresse ja kolmas lendab millegipärast autoga õhku. Põmm. Üks neist oli Olson, teine Dressler, kolmanda nime hetkel ei meenu, oli ta siis mõni saks-taro või kalmus-kallas, kes teab. Midagi sarnast igal juhul.
Loodan, et mul õnnestus Doc Burkharti mõttekäik enam vähem edasi anda, ehk on see Trumpi sõnum või tegevusplaan? Vaevalt et tegu on juhuslike kokkusattumuste jadaga. Aga alati tuleb ise vaadata, kuulata ja lugeda, viskasin vabal hetkel ka Clancy romaanile pilgu peale, tundus isegi veel parem kui film, nagu ikka.
Viimasel ajal on eriti vandenõuliste tegelaste suust kuulda olnud, et globalistid plaanitsevad samasugust valelipu rünnaku stsenaariumit, aga mitte päris õige tuumapommi, vaid räpase pommiga ja seekord siis kusagil Euroopas, sest eurooplastest ei ole kellelgi kahju ja neid on vaja rohkem sõtta tõmmata, nad on ju armetud patsifistid. Eriti sakslased, seega võiks neid kõrvetada, aga fritsudel pole tanke, siis jääb ikkagi Poola. Elame-näeme, aga teema üle on tore mõelda ja et mõttetegevus oleks vilkam, soovitan uut okupeeritud Euroopa hümni – selleks saagu Puccini ja "Nessun dorma".
Vaevalt et keegi ärkab, aga unenäod saavad olema võikad.
***
Ooperi tegevus toimub Hiinas ja järgneb prints Calafile, kes armub külma printsess Turandot'sse.[3] Oma käe võitmiseks peab kosilane lahendama kolm mõistatust, mille vale vastus toob kaasa tema hukkamise. Calaf läbib testi, kuid Turandot keeldub temaga abiellumast. Ta pakub talle väljapääsu: kui naine suudab enne järgmise päeva koitu tema nime ära arvata, lepib ta surmaga.