Indrek Hirvel seda häda ei ole, et midagi raamatusse pole panna. Puhast kulda on virnade viisi. See on üks põhjus, miks hr Hirve vaistlikult tõrjutakse – ta on ohtlik, ta on tugev, palju tugevam, ta ei halasta, kirjutab ( : )kivisildnik Hirve teost "Hingekiri II. Kogutud luuletused" vaagides.
Tähed lähevad juba varakult meie igaöiste pihtimuste eest pilvede taha peitu eks ole ju mina ka olnud osav puuduja juba kooliajast peale
Indrek Hirv on suur luuletaja, suurimaid läbi aegade. Sõna suur ei tähenda tänapäeval kuigi palju ja sõna luuletaja ei tähenda üldse midagi. Kui mina alles laps olin, siis tähendas suur eelkõige Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni ja mingit isamaasõda. Nüüd on suured allahindlused, ühel on suur sissetulek ja teisel suur pettumus, kõigile on aga tagatud suured vaktsiinikogused.
Ka Indrek Hirv on pärit teisest ajast. Kahtlustan, et veel vanemast kui teised sama põlvkonna poeedid. Ehkki oleme mõlemad sündinud eelmise okupatsiooni ajal, ei ole me stagnatsiooniajastu õhus kasvanud. Nii mulle näib. Küllap on inimene pärit ajast, kust tulevad need, kes teda on kasvatanud. Mina kasvasin vanavanemate juures ja olen relikt ja jäänuk võrreldes eakaaslastega, keda kasvatasid isa ja ema.
jah – ka su nägu on tuttav olen sind tundnud oma nelikümmend aastat olen su ema kord väga armastanud olen su tädi vihma käes suudelnud olen su vanaemaga kohvi joonud
Saurus varasest lapsepõlvest – ja saurus juba saurust tunneb. Ma ei tea hr Hirve eraelust pea ühtegi fakti, sünniaastat peast öelda ei oska. Polegi oluline – sünniaasta ei kirjuta. Kui kirjutavad abikaasad ehk armukesed, siis on Hirv nad hästi valinud. Mina kirjutan ise ja eeldan seda ka teistelt, andestage eelarvamus.
Olen luulet lugenud ja koondkogudest polegi enamasti midagi peale ees- ja tagasõnade võtta. Seda ei ole kulbiga antud. Et keegi oleks midagi valida osanud või sellegi juhusliku sõelale jäänud materjali läbi komponeerinud, seda ei ole. Pärast Suitsu uut koondkogu ei üllata mind seegi, kui leian ühe luuletuse samast raamatust kaks korda. Ootan, et saaks üht ja sama luuletust kolm korda näha.
Korralikku luuletust olen valmis lugema või kaheksa korda, aga oh jah. Oh häda. Häda on suur, raamatut ei saa kuidagi kokku ja kui ka saab, siis tuleb piinlikult õhuke köide, maht ehk veenaks – tuleb lajatada mahuargumendiga, kes see ikka viitsib lugeda. Vaatavad: ilus paks raamat. Ja mõtlevad: küllap seal midagi on. Iga kärbatanud luulepabul on vaja mitu korda uuesti ja omaette leheküljele trükkida. Kõvad kaaned annavad mahtu juurde, teadagi.
Indrek Hirvel seda häda ei ole, et midagi raamatusse pole panna, puhast kulda on virnade viisi. See on üks põhjus, miks hr Hirve vaistlikult tõrjutakse – ta on ohtlik, ta on tugev, palju tugevam, ta ei halasta.
Olen kirjutanud, et luuletamine on toore jõu küsimus. Spordialadest on poeesia võrreldav tõstmisega. Ei ole siin midagi keerulist: võta kolmsada kilo ja tõsta sirgetele kätele. See on väga raske, mitte keeruline. Kõik teavad mis on luule, Väljataga kirjutas kaheosalise essee: luule on lühikeste ridadega kirjatöö.
aga siis tuled sa mu põue nagu vaikus aga siis tulen ma su üle nagu vaikus
Lühikese rea kirjutamine ei ole raske, vaid keeruline. Hr Hirve lühikesed read on sümpaatsed. Pikk rida luules on totrus, Aavikul oli õigus, siurulased hakkasid pikki ridu kirjutama, sest ei suutnud lühikesi riimida, ei saanud hakkama, pikkade ridadega tegid ülesande endale lihtsamaks. Veel lihtsam oleks panna riimipaari esimene ots eepose algusse ja teine raamatu lõppu, nii oleks veel lihtsam. Aga kui palju meil neid riimijaid on jäänud – Erme ja Ahi kangutavad kusagil midagi ja siis?
mina hingan üleval jahedat tuult pilvede taga on alati natuke taevast
Riim visati lõpuks luulest välja nagu kivi hernesupist, aga selleks ajaks oli hambutus kujunenud traditsiooniks ning pikad read jäid kummitama, kummitavad pealegi. Selline see meie luulelugu juba on. Et seda keegi pole osanud või tahtnud üles kirjutada, on ju loomulik, kuigi piinlik.
Su pehmed huuled avanevad viimaks ja lasevad välja su suure saladuse su väikese ohke
Mõistan, et luuletus ei tule välja, see on toore jõu küsimus ja paljud on nõrgast ahvist arenenud. Geene ei saa valida, osta ega liisida. Eks sellepärast meie poeedid ennast eksperimentaalsete genofondi muutvate mürkidega süstivadki, lootes, et Bill Gates on toimiva asja valmis saanud.
Taevas näeb täna väga üksildane välja mul on ta pärast mure ta on läinud ära pilvede taha istub seal nagu pimedas keldris taevas mina olen ka vahel tume – tume ja tühjust täis
Jõuame kõige põhilisema luuleküsimuseni üldse. See kõlab nii: kuidas on võimalik pärast Jaan Oksa ja mil kombel Indrek Hirve ajal, et toimib jõledus, mis meie luules toimub?
Miks just Jaan Oks? Oks on esimene tõeliselt suur eesti kirjanik. Algharidus annab teadmised Juhan Liivist, Oksa aga ei tunta üldse ning see põhjustab ebamugavust. Suur kirjandus peabki põhjustama ebamugavusi nii lugejas, nurjunud kirjanikes kui ka kirjanike raha õgivates parasiitides ja bürokraatides. Oks on surematu etteheide, hr Hirv elav etteheide.
Tõde on vist minu eesõigus ja monopol nagu eesti kirjandus minu eraomand. Fakt. Räägin ka sellepärast, et kirjastasin esimese hr Hirve raamatu ajaloolisel kodumaal.
„Uneraev" ei tule arvesse, sest see on ajakiri. „Pimetrükk" ilmus Soomes. On tehtud kirjanduse ajalugu ja mitte vähe. Konkreetne ajalooline fakt valmis koos Kauksi Üllega. Ajaloo tegijal on vahel harva sõna sekka öelda.
Hirve luule ignoreerimine on osa ebanormaalsusest, Kulka parima luuleraamatu kuue nominendi hulgas hr Hirve „Ratsuritähte" ei olnud. Kulka aastapreemia parima luuleraamatu eest on nagu Alveri debüüdiauhinna teine ring, varakult läbipõrunute lohutusauhind või nooremate vanusegrupi invaolümpia. See vaid vihjab ühiskonna roiskumisprotsessidele.
Lihtsate inimeste suust peab tõde kuulma, literaatide lõugade vahelt tuleb paranoilist urinat. Ma ei pea siinkohal silmas hr Hirve loomingut, kus paranoiat ei leia. Ehk ongi selles probleem. Midagi peale vaimuhaiguse enam ei otsita, hinnata ega naudita. See ei saa olla maitse küsimus, kuna paha nahkhiirehaigus pidi lõhna- ja maitsemeele üldse ära võtma.
Loodan südamest, et lähenevad keerulised ajad, milleks meil tuleb valmistuda, nagu väljendus väga austatud president, piirduvad mõõdukate tapatalgutega. Eks eesti nii-öelda kirjanik ja ta lugeja muretsevad paranoiliselt eesti metsa ja vaktsineerimata tervete ohtlikkuse pärast. Hirmul põhinev kirjandus on paranoiaühiskonna osa. Indrek Hirv ei ole selle ühiskonna osa. See on tema õnnetus, aga ta lugejate õnn.
sinust jääb maha tühi kohvitass ja tool teispool lauda toolis on ehk isegi midagi huvitavat
Luuletus, millest katkend pärineb, räägib tüdrukust, kes läheb kohvikust minema. Ent kvaliteetne kunst on rakendatav ka teises kontekstis. Kui politseiriik hakkab tüdrukuid ära lohistama, loeme luuletust hoopis küünilisema pilguga. Kui meid ennast paigutatakse ümber NETSis mainitud „viibimiskohta" – olgu see vangla, sundraviasutuse, piinakambri või hukkamiskeskkonna eufemism –, võib siit välja lugeda traagikat ja prohvetlikkust. Inimesed ei vaata enam telekat, ei loe lehti, ei kirjuta sotsiaalmeedias. Ei loe seda needki, kellele sotsiaalmeedia oli eneseväljenduse A ja O. Ajakirjandus on muutunud loetamatuks jäleduseks, sotsiaalmeedia meenutab hullumaja puhvetit. Sama võib öelda kirjanduse kohta. Kirjandus mandus ja loobus lugejatest esimesena – teedrajav saavutus.
Mandumise põhjus on väärikuse defitsiit. Au jäi minevikku, eelmise okupatsiooni hämarusse. Au ei ole lihtsalt ilus sõna, mida luuletajad kõla pärast kasutavad. Nad ei kasutagi seda sõna.
Milles seisneb proosakirjaniku au? Kirjutatakse raamatuid ja loetakse neid. Üritatakse kirjutada vähemalt sama hästi, kui on kirjutanud suured meistrid. Kui kirjutad halvemini kui Unt või Tammsaare, siis mine tööle või hakka hr Hirve suguste kirjanike heaks projekte kirjutama, tee midagi kirjanduse heaks. Käi mõne vana ja väärika kirjaniku juures abiks koristamas, vii taara ära.
Üht Luuleraadio saadet ette valmistades sattus mulle kätte Pedro Krusteni lühivormide raamat „Hullumajast möödumisel", mille esikaane pöördel asuv kuusnurkne tempel andis tunnistust, et see leebe teos oli olnud suletud erifondi kirjanduslikku vanglasse, kus seda said lugeda volitatud isikud või minusugused jultunud avantüristid.
Kommunistlikud tsensorid ja politrukid olid kirjandusest välja rookinud palju väärtuslikku. Kõigel keelatul oli justkui kvaliteedimärk. Samas hoiti kirjandusest eemal pooletoobiste armee, mis kompromiteeris ennast täielikult 1990. aastate alguses, kui kõik Eesti Raamatus ja Loomingus represseeritud autorid andsid välja oma haledad värsivihikud. Ilmus sadu koledaid, rumalaid ja nurjunud teoseid. Luule rängast hoobist ei toibunud. Poeesia devalveerus, väärikus kadus, lugejad pettusid ja harrastajad läksid lõhki minekuni õhku täis.
Indrek Hirve suguseid on lihtne üle lameda kirjandusilma ääre lükata. Nad ei viitsigi administreerida ega projekt kirjutada, veel vähem kirjandusliku kojamehe või suvaautorite õhtute korraldaja ametit pidada. Aga kui sul pole ametit, siis pole sul teiste ametnikega midagi kaubelda: sina mulle, mina sulle – kirjanduses puudub sul igasugune väärtus, sina ei jaga võõraid vahendeid, sina, lihtsameelne, luuletad.
puud on juba neli kuud oma hõredaid oksi taeva poole sirutanud täna murtakse nende enesekindlus tänasest algab taas vaidlus musta ja valge vahel
Mul on hea meel, et Indrek Hirv on olemas, üksi oleks kuidagi kõle suur kirjanik olla. Aitäh seltskonna eest, tuhat üks tänu oivalise raamatu eest.
Et see parasiitidele kurku kinni jääks.
Et nad lämbuksid.
Lõpuks räägin kaks lugu. Esimene on Indrek Hirvest. Esinesin kunagi koos Indrekuga kirjanike tuuril. Olin ilmselt asendusesineja – kes siis mind rahva ette laseb, ainult viimases hädas, et saaks nii ja nii mitu literaati kirja, oli ju lubatud neli tükki. Kogu see pull oli nii haigelt organiseeritud, et esinejad ei teadnud millestki midagi ja paistis, et ka raamatukogudele tuli toimuv üllatusena, ühesõnaga täielik kaos.
Indrek esines, nagu kirjanik peab esinema – luges Pärnu keskraamatukogus luuletusi, vastas küsimustele – normaalne, asjalik. Mina peksin segast, muidugi rääkisin nii, nagu asi ka tegelikult oli ja asi oli unenägudes.
Sel perioodil ärkasin sageli öösel iseenda kisendamise peale, nägin prohvetlikke unenägusid lähenevast õudusest. Vaevalt keegi minu apokalüptilisi sonimisi tõsiselt võttis. Imestasin, et hr Hirv ei muutunud üleolevaks ega kaastundlikuks. Enamusel meie literaatidest on alati üleolev ja põlglik irvitus näol, eriti kui puututakse kokku suure kirjanikuga. Ühelt poolt on see enesekaitse, teisalt enesepettus ja väärikuse protees. Kui ei ole teeneid ega võimeid, siis vähemalt tehakse sellist nägu.
Sõnad võtavad palju ruumi hoiame teineteisest kinni sõnade vahel sõnadel on palju jõudu vaatame teineteisele otsa sõnade vahel Ja nüüd teine lugu. Lugeja on ilmselt juba rahutuks muutunud. Siseringi kuuluvad isikud ilmselt teavad, et olen kahekordne maailmameister mitte feministlikus hammaste kiristamises, vaid ühel strateegilisel alal. Sellest johtuvalt olen elus päris palju mänginud vahel ka kõrgetele panustele, kasiinos küll pigem keskmistele panustele. Kes teab millistel üheksakümnendatel ja millisel Maarjamaa äärel, aga juhtus nii, et mängisin ühe teise suure luuletajaga midagi. Ehk minigolfi? Minigolf oli uus asi ja ikka tuli ära proovida. Ka sellised elus nii tähtsa momendi detailid on ajapikku mälus tuhmunud. Kumbki meist ei olnud varem golfikeppi käes hoidnud – kui minigolfi üldse mängitakse golfikeppidega. Käisin just pakimasinas ja mõtlesin mõtteid, mida ma ikka mõtlen raamatupaki järele minnes. Kas arvel on piisavalt raha, et pakk kätte saada. Oli. Järelsõna hakkab valmis saama ja mõtted on juba honorari läbilöömise juures. Õhtul tegin oksjonil helded pakkumised ära, kindel raha on tulemas. Ma lihtsalt armastan pööraselt klassikute esmatrükke, uhkeid antiikköiteid ja kõike seda. Tuli sõbraga mõne päeva eest jutuks, et ostsin just Jakobsoni „Vaeste patuse alevi" originaali, mõlemad osad kenasti kokku köidetud, meister sama, kes mu „Toomas Nipernaadil" lemmikväljaandel. Mainis veel mõnda muistist, mis mu südant soojendab, veenva kiimalise kommunisti kuju kiitsin, ikka mu tavaline jutt. „Mis sa teed nende raamatutega?" küsis kamraad (mu sõbrad on vandenõuteoreetikud ja prepparid, varuvad laskemoona, alkoholi, tööriistu, konserve, traktoreid jne). Ütlesin, et loen – vanasti ma ei kannatanud Jakobsoni silmaotsaski, isegi ta novellid tundusid puised, no olgu, „Vana kaardivägi" läks tingimisi eksootika ette. Nüüd pole enam mingit tingimist, tänane proosa on nii hirmus, et vana hea Jakobson on omandanud täiesti arvestatava tarbimisväärtuse. Oksaga ei võrdle, aga Krossiga küll, Mudlum ja Pärnits ei jää aga rängas olelusvõitluses ellu. Häving.
Päevad veerevad nagu sendid mööda põrandat mis mõtet on neid korjata üles kui sind ei ole
Aga lubatud lugu ja tema lõpp? Mängisime siis minigolfi – see oli igav, nürimeelne tegevus, võin seda kinnitada, olen igasuguseid mänge mänginud, enne juba doomino. Mille peale mängime? Et oleks elevust? Muidugi tekkis minul väga rumal idee – mängida elu peale. Mängisime.
Elu peale mängides muutub ka minigolf täielikuks lummuseks. Iga löök, põrge, mügerik maas on eluliselt tähtis sõna otseses mõttes. See on puhas adrenaliin. Ärge seda kunagi järele tehke. Ei hakka pikalt kirjeldama, põnevus on niikuinii kadunud. Kui järelsõna kirjutan, võib loogiliselt järeldada, et ma ka võitsin. Kinnitan, et ei teinud sohki, oli aus mäng läbi ja läbi.
Kirjanikud tulevad ja lähevad, ka suured kirjanikud. Võibolla kunagi kirjutan sellest pikemalt – see on rohkem romaani materjal. Antud tähemärgid hakkavad otsa saama. Aga sõnum jõuab ehk ka romaani lugemata kohale – suurt kirjandust tehakse alati ainult ühtmoodi, midagi tuleb mängu panna ja peavõidu saab see, kes mängib elu peale.
Täpsustan. Kes mängib elu peale ja võidab. Kaotajad ei tee isegi keskmist kirjandust. Ma ei mainiks selles kontekstis sõna surm, mitte et surma ei oleks, aga see ei tähenda midagi. Närune nurjumine kirjanduses on hullem kui surm. Palju hullem ja häbiväärne, autu.
Jõuan nüüd jutuga siia, kuhu algusest peale olen tüürinud.
Indrek Hirv ei nurjunud. Tähendab on võimalik mitte nurjuda, mitte lömastuda, mitte loomastuda. Kuidas Indrek seda teeb, küsige ta enda käest. Küsige, kuidas ta elu mängu pani ja võitis. Küsige talt, mis on elu. Mina seda seletama ei hakka, pole minu raamatu järelsõna. Aga üht ma ütlen, ärge seda kunagi proovige. Te ei ela ellujäämist üle, ei ela suurt kirjandust üle – see on ränk.
Täna on meie vahel lõhe nii suur et taevas on sinna pilved pannud
P.S. Jätku lõhet, adrenaliini ja õnne isiklikus elus.
Sellega on mõistlik kiirustada.
Ja kui te midagi kirjutate, on mõistlik kiri pudelisse panna.
Igaks juhuks.
(:) Kivisildnik
6. mail 2021 Pärnus