Rahu on hea. Sõda on halb. Ma üritan teha mõned lihtsad asjad selgeks. Tähtsad aga lihtsad asjad. Võimalusel lihtlausetega.
Olen rahu poolt. Tean, et rahu on tänapäeval putinism. See kindlasti muudetakse varsti ära. Täna on aga rahu pooldaja inimmkonna vaenlane. Venelaste sabarakk. Raibe. Ma tean, et ma ei ole.
Vanasti olin russofoob ja nats. Tuletasin vahel põlisvaenlast hea sõnaga meelde, sellepärast. Rääkigu mis tahavad. Mõnitagu nagu jaksavad. Represseerigu. Ennegi represseeritud. Ei ole aidanud. Ikka ajan oma joru. Ei kiida massimõrva heaks. Ei luba tappa inimest töösturi kasumi nimel. Mõistan hukka.
Ütlen mõrtsukale: sa siga, äratapja, alatu roimar. Mul ei ole relvaärikate hulgas sõpru. Inimeste hulgas ka muidugi eriti ei ole. Ikkagi ei meeldi laibad, sandid ja kannatused. Tapmine on kleepuv. Tapmine on räpane. Väsitav. Laibad haisevad. Ei ole esteetiline. Soolikad igal pool laiali. Jälk. Kas tahate sõda oma tuppa, köögilauale?
Mina ei taha. Ma ei saa rahuvõitlusest isiklikku kasu. Ei karda ka oma elu pärast. Elutööd on tehtud. Mitme-setme kirjaniku elutöö. Reklaamikirjutaja ja maailmameistri elutööd. Toimetaja ja ajakirjaniku elutööd jms. Ma olen tööpõlgur. Parem oleks, kui see kõik oleks juba läbi. Normaalsed inimesed lähevad pensionile, mitte sõtta. Oled pinsil ja kõik läbi. Teeb sama välja.
Pensionile tahan, sõtta ei taha. Midagi tahan mina ka. Aga vot aurav sisikond ei maitse. Paljud on jõudnud taevariiki ka ilma sõjata. Mul pole midagi selle vastu, kui kogu see jama saab läbi. Kas või paraja pauguga. Ongi ära tüüdanud. On lausa vastik. Kõik see lastekohitsemine ja kliima. Kuidas sa selliste inimeste hulgas elad? Raske on.
Jääb veel külge. Hullus näib olevat nakkuslik. Parem on sellest surmasektist eemale hoida. Definitsiooni järgi on rahu sõjategevuse puudumine. Nii palju kui mina mäletan, on Eestis olnud rahu. Vähemalt 60 aastat. Ja keegi ei ole kurtnud. Vanaema ütles ikka: sõja ajal oli hullem. Eelmise okupatsiooni ajal polnud peldikupaberit. Jube jama.
Probleeme oli. Aga keegi ei igatsenud ega õhutanud sõda. Sõda ei peetud kommunaalprobleemide lahendamiseks. "Pikris" (kommunistlik huumoriajakiri) ilmusid sõjaõhutajaid mõnitavad naljapildid. Picasso rahutuvi siin, seal, igal pool. Olid rahuvõitlejate kongressid ja pleenumid. 1. mai oli rahupüha. Punalipuga ringi töllerdamine oli kohustuslik.
Vanemad inimesed mäletasid sõda. Sõjaga hirmutati väikeseid lapsi. Ma olin siis ikka päris väike. Kolm aastat ehk või neli. Korralikult hirmutati, kardan siiani. Olen lugenud sõdurite mälestuste raamatuid. Hirm oli suur, kusi jooksis. Tunnen sõjas käinud mehi, närvid läbi. Enamus on ennast juba surnuks joonud.
Oli tore mees, mari kunstnik, snaiper afgaanis. Püssist oli lühem, aga pudelist pikem. Rahu tema põrmule. Tean Tšernobõli mehi, kes jõid ennast surnuks. Tegelikult tean ka mehi, kes pole kuskil käinud, aga jõid ennast ikkagi surnuks. See ei ole tõesti hea näide. Aga ikkagi. Kui rahu välja ei kannata, mis teist siis veel sõjas saab?
Üht sõjafilmi olen vaadanud rohkem kui 30 korda. Lühemaid variante, pikemaid variante, prantslastega ja ilma. "Apocalypse Now". Coppola 1979. Vaatasin veel korra üle. Coppola on putinist. Martin Sheen on putinist. Marlon Brando on putinistide pealik. Aga Dennis Hopper ei ole putinist. Hopper on 100% Kaja Kallas ja Rainer Saks. Soovitan vaadata. Kindlasti tuleb anda Valgetähe rist.
"Sõda ja rahu" on putinism. "Kellele lüüakse hingekella" on putinism. "Läänerindel muutuseta" on putinism. "Verimust" on putinism. "Punane ja valge" on ka putinism. "Kui meri mõõnab" on putinism. "Catch-22" on putinism. "Kangelassurm" on putinism. Kui järele mõelda, siis oli ka strateegia isa Sun Tsu putinist.
Lubage üldistada – maailmakirjandus on putinism. Samas "Faust" on pesuehtne satanism ja seda võib rahuliku südamega lugeda, abiks ikka. Julgen soovitada ka de Sade "120 päeva Soodomas," aitab mõista Ukraina sõja olemust ja selle nüansse nautida. Veriste kätega kommunisti Isaak Emmanuilovits Babeli "Odessa jutud" veel sinna otsa ja kirjanduse maine ongi päästetud.
Kokkuvõte kirjandusloost: maailmakirjandus on sõja vastu, poolt on mõned kiiksuga sadistid ja kommunistid. Võta või jäta. Kaljo Kiisa filmis "Hullumeelsus" küsib üks vaimuhaige teiselt: "Kas inimest võib tappa?" "Võib, aga ei ole ilus," vastab teine patsient, palati autoriteet. Hulle on igasuguseid. Aga neid teistsuguseid on tänapäeval väga raske leida.
Suured kirjanikud ja kunstnikud on sageli olnud sõja ja tapmise vastu. Mina olen kirjanik. Äraandjad, nuhid ja reeturid on alati sõda pooldanud. Ka perverdid ja muud hälvikud. Pärast sõda püütakse kaotaja poole stratkommarid ja propagandistid kinni ning tehakse vagaseks. Lojustel pole halastust loota.
Muidugi on see julm. Aga mida teha, kui sind vaevavad mõrvarlikud kired? Ehk saab sõjasõltuvust millegagi asendada? Saab ikka. Soovitan kodanikel oma verejanu kustutada verikäki praadimise teel. Käkk on legaalne. Pole inimohvreid. Lojus tõurastatakse vastavalt euroliidu ettekirjutustele. Söö ja rahune, sinul pole mingit süüd.
Korralikust inimesest ei saa sõjardit. Ei saa ka sarimõrvarit. Ta leiab tee hokimeeskonda või poksiklubisse. Olümpia pakub võimalusi ka naistepeksuks ja tibide luude murdmiseks. Ütle lihtsalt, et sa oled mingi eit ja vajuta. Sea tapmiseks ei ole sõda tarvis, ütleb klassik.
Kõike seda, mida pakub sõda: lollust, inimlikku kannatust, vägivalda, surma ja absurdi pakuvad ka sport ja meditsiin. Tahad surra, süsti. Tahad kellelegi kallale minna, poksi ehk võitle Stockmanni hulludel päevadel peaauhinna nimel. Vägivald on inimlik, sõda aga kuritegelik.
Mulle meeldib ka inimeste elu kallale kippuda.
Teen seda iga päev neist toslemitest paremini kirjutades. Hävitan karjääre, purustan südamied, hullutan naisi ja noori. Toore sõnajõuga. Olles õilsam ja moraalselt surematu. Milleks mulle pomm? Mis on see, mida ma ilma miinipildujata teha ei saa? Ülekaal on niigi totaalne. Headuse jõud pidurdamatu. Inimlikkus kui napalm, valge fosfori ülemvõim.
Üksi kõigi nende rikaste, kuulsate, pestud, kustud, lakutud ja hambuni relvastatud ning verd joovate mõrtsukate vastu. Kõigi deemonitest, vaimust ja stratkommist vaevatud kliimakottide vastu, kelle nimi on helesinise ekraani leegion. See on väärikas väljakutse. Selle ma võtan.
Vaadake, ega ei ole õlgadest kitsas?