Ma ei taha enam midagi teada Bidenitest, Kurskist, Kamalast ja satanistlikust olümpiaorgiast. On siin midagi uut? Ei ole. On see tore? Ei ole. Saab see hästi lõppeda? Ei, kohe kindlasti ei saa. See viib katastroofini. See ongi juba katastroof. Biden oli dementne katastroof ja Kamala on debiilne katastroof. Ja meie oleme dementsuse ja debiilsuse liitlased.
Kamala Harris, uuskommunistide viimane lootus, on lõpuks ometi ületanud meediakünnise, see tähendab on esimest korda presidendikandidaadina andnud intervjuu televisioonile, aega läks 40 päeva ja nelikümmend ööd ja lõpuks oligi ta helesinisel ekraanil, saatjaks vaikiv onuke, mõnus topis, midagi meie põlluasalea taolist.
Kauaoodatud intervjuu on tänaseks täielik legend, seda kommenteeritakse, alandatakse, osatatakse ja põlastatakse küllaltki üksmeelselt, mõistagi tervemõistuslikes ringkondades, kommunist on teadagi alati kommunistist vaimustuses. Meenuvad kestvad tormilised kiiduavaldused Nõukogude Liidu kommunistide ajuvabadelt kongressidelt.
Kamala on üleöö tõusnud eesti meediastaariks, siiani on teda katnud paks tolmukiht, oli mingi tohletanud asepresident, head polnud tema kohta midagi öelda, halba aga öelda ei tohtinud, ikkagi liitlane ja oma sõnade järgi kas just pigimust aga ikkagi püsti neeger ja rõhutud vähemuse kiunuv esindaja, lõputute reparatsioonide sihtmärk.
Meediavaikus ei olnud muidugi globaalne, ameerika helgemad pead on teda kujutanud kõlupeana, salajoodikuna, lausa lollakana, naeruväärse klounina, kinnismõttelise kommunistina, valetajana ja ka hindu mütoloogiale viidates kas kuradi või naisdeemonina. Viimane väide on kindlasti sama hästi põhjendatud kui kõik teisedki, sest hindude jumal Kamala on üks Kali ilmumisest ilmarahvale ja Kali on kole küll – sinine, sarviline ja verine keel suust väljas, ikkagi surma ja kohtumõistmise ja viimsepäeva jumal.
Viimnepäev ei ole kindlasti kaugel, kui vanadusest ogar presidendipretendent vahetatakse sündinud pooletoobise vastu. Ei ole Kamala mõttetegevus vilgas, viljakas, originaalne ega ka funktsionaalne. Kõiki neid hädasid väljendas kujukalt ka tema intervjuu. Mõned faktid Kamala intervjuu kohta:
- Võttis aega kuu ja 10 päeva, et see üldse sai tehtud, karastunud poliitik ei peaks olema nii teleallergiline, aga eks eelnevad kogemused ole valusad ja hirm bidenina ämbrist ämbrisse astuda on teadagi suur ja põhjendatud.
- Kamala autokolonn olevat parkinud kommunistide telejaama ees 6 tundi, selle ajaga saadi siis tehtud 18 minutit saadet. Olgu öeldud, et tavaliselt on need intervjuud ikka tunni ringis ja Elon Musk laksas üle kahe tunni, nii läheb, kui ajus midagi toimub.
- Intervjuu eripäraks oli veel see, et see ei läinud otse eetrisse, vaid lõigati ikka enne ilusati vaatamiskõlbulikuks ja on loogiline et seda sätiti, tuuniti ja korrati nii kaua kuni enam vähem sile jutt kuidagi välja tuli. Tuli nagu tuli.
- Kõigele pingutustele vaatamata oli kuue tunnise töö tulemus napp 18 minutit, täielik ikaldus kõigele vaatamata, pealegi keeldus telejaam selle tühja jutu teksti avaldamisest, väidetavalt selleks, et totrus nii hästi välja ei paistaks ja kurjade inimeste analüüs oleks keerulisem teha.
- Väidetavalt populaarse poliitiku esinemine võiks olla ladus, igapäevane ja vastama vähemalt kommunistlikele madalatele standartitele. Ei. ainult probleemid, ainult takistused, ainult mingi jama ja ägamine nii sisus kui vormis. Süüdi on teadagi valged mehed ja üldse valgete ülemvõim – süsteemne diskrimineerimine, mingi arusaamatuse tõttu oli sel vastutusrikkal hetkel intervjueerijaks mingi pleegitatud emakrokodill.
Eelnev on ilmselgelt üks paljudest viidetest sellele, et kui keegi naiskurat ei saa hakkama igati soodsates tingimustes suht lihtsa teleintervjuu andmisega, sellise pingutuste tulemus võiks ikkagi olla märgatav, ei ole, kuidagi ei ole, siis riigi juhtimise lootusi hellitada on ilmselgelt alusetu. Sealt ei tule midagi. Kõlblik ainult piiride avamiseks.
Millised on meie iseseisvuse ja vabaduse garandi arengud? Millised on meie suure ja võimsa homoliitlase tulevikuväljavaated? Vietnami järel tuli Afganistaan ja käsil on väga määrava tähtsusega ja süsteemsed kurskid ja donetskid. Kas Vietnam, Afghanistan, Bideni-Trumpi debatt ja Kamala intervjuu erinevad või hoopis sarnanevad?
Mina ütlen et sarnanevad, on üks liha ja üks veri ja see ollus on mandunud. Ameerika ei ole mitte Maa sool, vaid planeedi sooda, ja ta ei ole mitte ainult tuimaks jäänud vaid, on ise ennast oma karvaste ja kerges pohmellis värisevate kätega kohitsenud. See projekt on lõpetatud ja loll, kes seda lihtsat asja ei mõika.
Vaadake naiskurat Kamalale näkku! Tühjadest silmadest vaatab vastu Eesti tulevik. Meid ootab ees hindu mütoloogiast tuttav surm, kohtumõistmine ja viimnepäev. Võtta ümber valge lina ja panna ka väike tina. Enne kui hilja. Enne kui homolipu ja tuulikutiivaga pähe saanud debiilsete kommunistide seltskond tõmbab meile kaela ka tuumapommi. Ega mine tea, millised vägede kogunemised kuhu ja millal planeeritud on.
Ma ei taha enam midagi teada Bidenitest, Kurskist, Kamalast ja satanistlikust olümpiaorgiast. On siin midagi uut? Ei ole. On see tore? Ei ole. Saab see hästi lõppeda? Ei, kohe kindlasti ei saa. See viib katastroofini. See ongi juba katastroof. Biden oli dementne katastroof ja Kamala on debiilne katastroof. Ja meie oleme dementsuse ja debiilsuse liitlased. Jõudu, külahullud.
Ja kõik, mida debiilsed ja dementsed globalistid ette võtavad on katastroof. Homokatastroof, sõjakatastroof, kliimapettuse katastroof, süstlahunta katastroof, iibekatastroof. Muide, ka viimane Mad Max, see labane ja eidelik Furiosa oli totaalne katastroof. Kõik on kokku katastroof. Kuidas saab üks maailmakord, mis on üdini loll ja nõme, kestma jääda, olgu siis põhiseaduses kirjas mis iganes. Ei ole võimalik. Lollid ja nõrgad peavad surema.
See ei ole minu õelus ega soovunelm, kaugeltki mitte. See on asjade loomulik käik, selline on loodussedus, vigased pistetakse pintslisse. Ja euroliit on üks kena kandik, millel serveeritakse kerge ja raske puudega suupisteid. Ühest kandiku servast teise saab liikuda viisavabalt ja sageli ei ole vaja ka raha vahetada, kas pole tore see?
Eriti nilbe asjaolu on see, et isegi kommunistide roojane tõug ei ole alati olnud nii hale, kunagi olid neil ikkagi Trotski, Mao ja Pol Pot. Nüüd pole muud kui Biden, Kamala, Võrklaev ja pööraselt menukas muumimamma, kelle nimi hetkel ei meenu.
Kui nii, siis nii. Mul ei ole sellele porukale mitte midagi lisada, Kamala on oma intervjuus kõik öelnud. Ei pea lugema, ei pea vaatama, ei pea isegi teadma, kõik on niigi selge.