Väga tõenäoline on ka hüpotees, et asjaosalised ise ei saa üldse aru, mida nad teevad, kus nad on ja mis toimub. Sellises olukorras on paljud ka meie endi hulgast siin Maarjamaal. Vaatad telekat, sulle valetatakse mõõdutundetult ja lõpuks ei mõika sa enam mõhkugi, ei sugudest, kliimast, ööst ega mütsist, kirjutab Sven Sildnik.
Progressiivset inimkonda on viimastel päevadel tabanud rasked kaotused. Esiteks põletas FBI salaja ära Trumpi tappa üritanud harrastus-salamõrvari T. M. Crooksi laiba, mis nagu me väga hästi teame, oli kliimakommunistide viimne reliikvia. Reliikvia läks. Kurjad inimesed muidugi jõuravad, et tegu on jälle mingi kinnimätsimise, asitõendite hävitamise ja metoodilise valetamisega. Seekord tuleb kurjade inimestega igas punktis nõustuda.
Tartus lammutati algosakesteks europiidide vikerlipp. Ei teagi kuidas see homoasi seal nüüd edeneda saab, kas jääb päris soiku või tuuakse lumivalged nato väed mõnelt harjutusväljakult korda looma, kombeid õpetama ja eeskuju näitama. Kes teab. Igal juhul rahumeelset lahendust ei paista kuskilt. Meie peaminister on suvaline ja sõjavägi hambutu. Heterod on väljunud kontrolli alt.
Samas tuleb ka häid uudiseid. Mugavuslipu lahingud Kurski vikerkaarel ei näita vaibumise märke. Peavoolu meedia jutlustab Venemaa hävitamist ja Putini lüüasaamist ning Ukraina fenomenaalset edulugu. See sõda läks ikka lõpuks korda ka meil, juhuuuu! Kui jätta kõrvale nurjumised Donetski surmaväljadel, siis on edu tõesti märgatav, 70 küla olevat vallutatud ja kohalikud talupojad saavad ka korralikult kere peale.
Selle peale võtame. Ja võtame kiiresti, sest võib arvata, et vant hakkab kohe Kurskis tuumakatsetusi korraldama, milleks tal ilmselt on nii rahvusvaheline õigus kui soodne võimalus. Saab vanad pommid koduses majapidamises ära kasutada, kahjuritõrjeks või kuidagi nii. Kes viibivad piirkonnas ilma viisata põlevad heleda leegiga tuhaks.
Aga nagu ütles va K. Kallas tuumasõja kohta, tühi asi see, õu jee. Vastavad katsetused ei ole üldse kõneväärtki. Kuid vaatame vahelduseks suuremat pilti, taolisi rüüsteretki on Venemaale viimasel ajal ikka ja jälle korraldatud. Esile tuleb tõsta J. Prigožini lendavat tsirkust, mis liikus tormiliste ovatsioonide saatel õiges suunas ja mille kohta saime lehtedest lugeda kõike kaunist. Avantüür ei kestnud kahte päevagi, aga lehed jõudsid ennast lühikese ajaga massiivselt häbistada.
Kahe kuu pärast kukkus alla lennuk, mille registreerimisnumber oli RA-02795 0, kõik 10 pardal viibinud isikut said armetult otsa, nende hulgas vene demokraatia isa, meisterkokk ja kuvaldavirtuoos Prigožin. Nii nad räägivad. Lisaks lendavale tsirkusele väisas emakest Venemaad grupp väidetavaid Ukraina steppides pesitsenud sibulaid-vabadusvõitlejaid, vahva vene leegion, kellest pärast enam ei räägitud. Ja ise nad ka ei ole ülemäära jutukad, võimalik et suu läks juhtumisi mulda täis.
Väiksemaid sabotööride, inimkaubitsejate ja terroristide gruppe ei jõua õhtuks üles lugeda. Üldistades võib öelda, et korduvalt on üritatud Venemaad paari tuhande mehega vallutada, aga millegipärast on peaspetsialistid ikkagi maha notitud. Mõte võis olla oivaliselt hea, aga välja kukkus enesetapupalagan nagu alati.
Kõigile terve mõistusega inimestele, kes lähevad koos sõpradega Venemaad põlvili suruma, ei peaks kuul kuklasse tulema üllatusena. Kindlasti on võimalik Venemaaga sõdida, aga mitte 6 000 mehega. Kui jah, siis võiks meie kaitseväe ilma pikemalt mõtlemata objektile saata, võita, tükeldada, kätte maksta, paljaks röövida, ära vägistada jne. Nii lolli mõtet ei ole isegi meie süvariigi massuurikatele pähe tulnud, jahuvad niisama, tegusid ei ole näha. Sinimägedes ei toimu midagi peale politsei jõudemonstratsioonide.
Maname korraks silma ette ratastoolis klubitulistaja ja tema kaasosalise, ilma kõrvata armetu mehikese, väidetavad sotsiaalmeedias palgatud islamiterroristid, kelle lugu ei olnud ilus vaadata. Käisid Venemaal, tegid pauku ka ja vaevalt et me enam nendest kuuleme. Isegi vene vabatahtlike leegioni võitlus Belgorodis ilmselgelt ei leia teed sõjakunsti õpikutesse. Kas püstitatakse varalahkunute mälestuseks obelisk, ei tea meie.
Räägitakse erinevatest rüüsteretke eesmärkidest: tuumajaama vallutamine (ebaõnnestus), raudtee lõhkumine (ilmselt õnnestus osaliselt), moraali tõstmine (õnnestus oivaliselt, ma avasin õige mitu õlut, enne kui järjekordselt pettusin), Moskva vallutamine (jätkub), samas Valge Maja väitis, et nad alles üritavad ukrainlaste eesmärke välja selgitada. Lihtne see analüüs kindlasti ei ole.
Välja selgitamatagi on selge, et tuhandete enesetapjate leidmine ei ole lihtne, seega on kellelgi kas väga palju raha, väga vähe mõistust või mingi alatu plaan, mida me hetkel ei mõista. Kõige tõenäolisem on plaan, mida võib kirjeldada kui sügavalt inimlikku kiindumust laamendamise vastu. Lihtsalt meeldib lammutada, möllata ja kakelda. Polegi mingit strateegiat vaja, keegi annab automaadi ja ongi minek.
Mu meelest on väga tõenäoline ka hüpotees, et asjaosalised ise ei saa üldse aru, mida nad teevad, kus nad on ja mis toimub. Sellises olukorras on paljud ka meie endi hulgast siin Maarjamaal. Vaatad telekat, sulle valetatakse mõõdutundetult ja lõpuks ei mõika sa enam mõhkugi, ei sugudest, kliimast, ööst ega mütsist. Mingi arusaamatus, hingeline segadus, pettus.
On samuti võimalik et tegemist on filoloogilise probleemiga. On esitatud andmeid, mille kohaselt filoloogidest vaprad ukraina võitlejad suhtlevad omavahel prantsuse ja briti aktsendiga inglise keeles, on enam kui tõenäoline, et lihtne püssimees või filosoofi haridusega rünnakrühmlane ei saagi aru, mida talle räägitakse ning tulemuseks on kahetsusväärne arusaamatus.
Ma ise olen siiski optimist ja usun kindlalt, et tegemist ei ole meeleheitest tingitud lootusetu rapsimisega, läbikukkunud pettemanöövri ega laostunud lääneliitlastelt raha väljapressimise järjekorde üritusega, milleks etendatakse järjest teatraalsemaid palagane. Pigem palgavaesus: läksin ära Kurski, sest raha põle. Kui nii, siis pole üldse mõtet Ukrainasse rahaabi saata, vaesus motiveerib paremini vene toidupoode ja bensiinijaamu röövima.
Samas tuleb mugavuslipu lahinguid Kurski vikerkaarel võtta stoilise rahuga, no ei saa aru, mis toimub, mis siis ikka. Kui aus olla, siis pole võimalik lõpuni aru saada ka maailma sõjaajaloo suursündmustest. Võtame või Verduni (Bataille de Verdun, Schlacht um Verdun), 140 000 laipa ühel pool, 160 000 teisel pool, aga kellele ja milleks? Mis sellest kõigest kasu oli?
Väga raske öelda, kogu see loll ilmasõda näib olevat totrus ja inimsusevastase absurdi meistriklass. Ja kas saab ühe lolli sõja lahing olla midagi tarka, head või kasulikku?
No kohe kuidagi ei saa.
Ja nii on ka Kurski vikerkaare ja kursklaste-vikerlaste rähklemistega. Lollus. Nõme ja kasutu jant, palju kisa, palju ohvreid, aga vähe villa, see tähendab villa ehitavad endale ainult relvamogulid ja neid teenindavad poliitikutest raiped. Nagu alati.