Kui keegi peaks täna vaatama mõnda seriaali, jutusaadet, uudiseid või koguni filmi, siis soovitan vaimusilmas võrrelda ekraanil toimuvat päikeseloojaku, raagus kasevõra geniaalse graafika, tormihoo energiasüsti või põlvini lumes sumpamise meditatsiooniga. Juhul kui võrdlusmaterjali ei ole, hankige see endale esimesel võimalusel.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Tervisegeenius: Vaimse tervise hoidmiseks liigu päevas vähemalt 20 minutit
Tehnoloogiauudiste portaal Digigeenius on tervise- ja ilulaenu reklaami kõrvale postitanud vaimse tervise saneerimise nõuande. Mõistlik. Võõrastesse portaalidesse suhtun ma ettevaatusega, aga Uudis.net edetabelikoht ja vaimse tervise teema tekitas huvi. Vaimse tervise teema on kuum, selge see.
"Uuringute järgi piisab juba 20 minutist liikumisest päevas, et hoida oma vaimset tervist. Ent tihti juhtub nii, et mida rohkem vaimne tervis hakkab käest libisema, seda keerulisem on liikumist teadlikult ette võtta ja pead hakkab rohkem tõstma läbikukkumistunne," selgitab Peaasi.ee tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa."
Ilmad pöörduvad ilusaks, on tuvastatud päikese ning soojuse ilminguid, võib rääkida kevadest ja isegi linnulaulust. Väljas on iga päevaga üha parem jalutada. Iga minut, mis inimene on eemal sotsiaalmeediast, peavoolu ajupesust, juhmist palaganist, arvutimängudest ja muust nn meelelahutusest (loe: ajupurustusest) on puhas tervis.
Vaimne tervis on osa kehalisest tervisest, aju ja närvikava on keha osad, ei ole tervist väljaspool meie füüsilist keha. Keha on aga kaval ja kokkuhoidlik, kui me oma keha ei kasuta, siis organism iseendasse ei investeeri, ei ehita ja isegi ei säilita olemasolevat – ei ole tarvis, üleliigne asi, las laguneb.
Ainus võimalus hoida oma keha käigus, on hoida oma keha käigus ja iseennast liikumises või tegevuses. Pikaealisuse uuringud kinnitavad, et väga vanaks elavad inimesed isegi siis kui nad joovad ja suitsetavad, aga on sealjuures rõõmsameelsed ja tegusad.
Lisan omalt poolt teadlaste soovitatud 20nele minutile liikumisele kindlasti mõned tunnid otsa ja soovitaks säilitada positiivset meelelaadi. Lisaks on teaduslik fakt ka see, et paar tundi jalutamist päevas kaitseb hooajaliste tatitõbede vastu paremini kui mistahes süst. Mõistagi ei piisa siin ainult jalutamisest, aktiivsest ühiskondlikust või eraialasest tegevusest, kõik see peab teile ka vaimset rahuldust pakkuma. Elu peab olema lõbus.
Kuidagi on looduses asjad nii sätitud, et kui elu ei ole tore, siis lähevad käest nii tervis, vaimne tervis kui kõik muu ja eluiga jääb lühikeseks. Bioloogiline ollus ei kannata negatiivseid emotsioone, pidevat närvinärimist, tuima rügamist ja kõike seda. Loodus on loomulikult parim koht liikumiseks ja inimväärseks eluks.
On ka uurimusi, mis kinnitavad, et inimese aju on loodud elamiseks külas või väikeses linnas, seal säilib vaimne tervis kõige paremini. Kui juba suuremas linnas on aju hävingutrendis, mis siis rääkida täiesti sünteetilisest virtuaalreaalusest, mida on iga päeva aina enam, sest tavaline töö- ja linnaelu on nüri ja tuim ning põgeneda on sealt ainult kõvaketta avarustele.
Vaimse tervise probleemid ei ole ainult väheses liikumises – asi on väheses looduses ja väheses rõõmus. Meie elus on liiga palju plastikut nii otseses kui ülekantud tähenduses. Liiga palju on närvinärimist ja tuima rutiini. Lisaks loodusele ja liikumisele tuleb leida endale meeldivat tegevust, klassika lugemine ja kuulamine on kindlasti üks võimalus.
Julgen oletada, et vaimuhaigused on suures osas elustiili haigused nagu paljud muudki tõved. Lähen veel sammu kaugemale ja kinnitan oma kogemustele toetudes, et ehkki räägitakse, et pole õiget maailmavaadet, on siiski olemas tervislik maailmavaade ja see on eluterve tagurlus.
Minusugune tagurlane ei lase enda peal katsetada uusi seninägematuid süste ega sööta sisse sitikaid, GMOd jms, kohe tervis parem, pole äkksurma, pole trombi, pole hirmu homse päeva ees ja eluiga ei lühene 25 aastat. Ja kui lüheneb, siis on selle põhjuseks kas mürsk või rakett, mille toovad tõenäolisest maale planeedi kõige progressiivsemad jõugud "üleüldise hüve" ja planeedi elanikkonna harvendamise huvides.
Kui keegi peaks täna vaatama mõnda seriaali, jutusaadet, uudiseid või koguni filmi, siis soovitan vaimusilmas võrrelda ekraanil toimuvat päikeseloojaku, raagus kasevõra geniaalse graafika, tormihoo energiasüsti või põlvini lumes sumpamise meditatsiooniga.
Juhul kui võrdlusmaterjali ei ole, hankige see endale esimesel võimalusel. Kui keegi vahel ikka näeb luulupilte, siis on see suur õnnetus, kui keegi aga vaatab telekast vabatahtlikult võõraid luulumõtteid, siis on see raske ja vahel ka teenimatu karistus.
Invakategooria: Sensitivity reader ehk hulluke tsensoriametis
Ilmselt ei ole kellelegi uudiseks, et uuspolitrukid, neomarksistid ja uustsensorid kirjutavad ümber klassikalisi lasteraamatuid, näiteks roogivad Pipi Pikksukast välja neegrikuninga ja Roald Dahli teostest ebasoosingusse sattunud Nobeli preemia laureaadi Kiplingi. Kärbetele ja moonutustele lisatakse omalt poolt uusi eidelikke ja progressiivseid ideid.
Kes seda tööd teevad? Sirbist võime lugeda, et palgale on võetud "inimesed piduliku ametinimetusega inclusion ambassador, s.o kaasamise suursaadikud". Wikipeedia defineerib omalt poolt "Sensitivity reader" auastme ek siis tundlikkuse lugeja. Kirjanduslugu tunneb halemeelset koolkonda ehk sentimentalismi.
Sinna alla lähevad Wagga Jenowewa masti muistsed pisarakiskujad ja äärtpidi ehk ka Goethe "Noore Wertheri kannatused", mille vaimustunud tundlikkuse lugejad hea meelega vastu võtsid, läbi lugesid ja seejärel rõõmuga vabasurma läksid, nagu muhe Werther isegi.
Tänaste nn saadikute ja vaeglugejate palk jääks õige napiks, kui nad esimese raamatu menetlemise järel ennast kuuseoksa külge riputaksid. Loevad siis lasteraamatuid ja solgivad neid, mis on vastuolus nii autoriõiguse aluspõhimõtte, kultuuri järjepidevuse kui ka tarbijakaitse väärtustega.
Muidugi on hea kui hullukestele leitakse rakendus tööteraapia raames, eelmise okupatsiooni ajal volditi ja liimiti Staadioni tänaval paberist tabletikotikesi, hea rahustav töö. Üks pärnukandi transvestiidist noorautor on rajoonilehes pihtinud, et tal soovitas kirjutama hakata psühhiaater. Kirjuta, kui sulg kannab ja tervis tuleb.
Aga ära solgi endast andekamate raamatuid. Kui on annet, kirjuta ise, ürita toode kirjastusele müüa ja saa rikkaks ja kuulsaks veel pealegi. Kui ei, siis tuleb minna tööle, aga see on ilmselt liiga keeruline mõttekäik. Ullukestega tuleb ju midagi teha, aga kuskil on ikka piir.
Üldse jääb arusaamatuks, miks on kommunistide ja puudega lugejate ühisrinne suunatud lastekirjanduse vastu, sõja ja krimikirjandus on ju palju verisemad ja vägivaldsemad. Rääkimata õudusfilmidest, kus piinatakse, mõrvatakse ja väärkoheldakse seksuaalselt nii naisi, lapsi kui etnilisi vähemusi ja invaliide.
Kui alustada sensitiivset ja kaasavat lugemist-vaatamist, siis tuleb ilmtingimata alustada õudustest ja märulitest. Kuidas saab olla nii, et pooletoobise närvid ei pea Pipi Pikksukka vastu –kannatused on üle mõistuse, aga Saag 4 vaatab ära, nii et silm ka ei pilgu. Ma ei näe siin loogikat ega funktsionaalset lähenemist.
Kunagi hakati rajuma tekstiga rokiplaatide ümbristele kleepima hoiatussilte: Parental Advisory ehk emalik nõuanne, kui vabalt tõlkida. Nähti probleemi, ent keegi ei hakanud Rob Zombie laule Entel-Tenteli laadis ümber miksima ja väikese tüdruku häälega sisse laulma. Pange raamatukogu ja raamatu poe uksele hoiatus; "Nõrganärvilistel ja poolemeelsetel palutakse mitte siseneda – hoog võib peale tulla!"
Nii ullilugemise kui emaliku hoiatuse eesmärk oli sama – kaitsta kedagi, plaadikleepsud kaitsesid lapsi, moonutatud Lindgren peab siis kaitsma pakse, neegreid, feministe, kommuniste, terroristlike kalduvustega transseksualiste jms – seega tegu ei ole enam ainult lastega ja kaitse peaks laiendama kogu meelelahutustööstuse, eelkõige õudukatele kui kõige vägem kaasavale ja vähem tundlikule tootegrupile, mida ta ka ilmselgelt on.
Teadlased väidavad, et lapsed vaatavad tänapäeval tööstuslikus koguses pornograafiat, mida progressiivsetes koolides ka nn õppevahenditena tarvitatakse. Millest võime järeldada, et kommunistide arvates on porr mudilastele hea, Lindgren aga halb. Tegemist on raskekujulise luululise pandeemiaga, mille ravi on ilmselgelt hiljaks jäänud.