Kivisildniku luulukontroll analüüsib nädala meedialuule ja muid haiglaslikke ühiskondlikke nähtusi. Liigsuremusega pääsesime kergelt, peame olema õnnelikud. Vera Jourova tuli aga jaurama midagi põhiseaduse vastasest tsensuurist. Kui on ebademokraatlikud luulud, siis joonelt apteeki, kui aga ebademokraatlik vandenõu, siis kohtu alla.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Eestis on endiselt kõrge liigsuremus
Postimees kirjutab: "Statistikaameti kiirstatistika järgi on näha, et eelmisel aastal suri 2010–2019 aastate keskmisest hulga rohkem inimesi, kuid õnneks siiski tuhande võrra vähem kui 2021. aastal."
Pealkiri on selle loo kõige tugevam külg, vastab tegelikkusele, nii on.
Kui palju inimesi suri, näib olevat riigi poolt toetatud toimetusele nii ebamugav teave, et see öeldakse välja alles artiklile järgneva tabeli juures ja võrguväljaandes penamas kirjas – seega on info siiski olemas ja see kõlab nii: "Mullu suri enam kui kaks tuhat inimest rohkem kui aastatel 2010-2019 keskmiselt."
Kõik see laibandus on all ääres, väiksemas kirjas ja põhiloost eraldi, nagu lootes, et graafiku saatesõnasse keegi niikuinii ei süvene. Jääb mulje ilmselgest vassimisest ja kinnimätsimisest või mõne anonüümse ametniku hooletusest. Kaks tuhat liigsurnut on uudise põhiinfo, terve mõistus ütleb, et see 2000 müstilisel põhjusel surnut peaks olema pealkirjas või vähemalt esimeses lõigus ja rasvases kirjas. Ei, seda ei ole. Ei sobi.
Mõistagi ei öelda välja ka aastal 2019 liigärasurnute arvu, mis lihtsa liitmistehte tulemusel 2000+1000 on 3000 kandis. Hea teada. Aga ka selle algandme peab lugeja ise välja arvutama, no kuidagi ei saa öelda 3000 laipa ja 2000 laipa, meie ütleme 1000 laipa vähem kui mullu ja loodame lugeja täielikule huvipuuduse.
Keda kotib. Paar liikluskoolnut on sensatsioon, kaks-kolm tuhat müstiliselt kõngenut aga ei ole. Aga ütleme nii, toetume teaduse autoriteedile ja saame me sel kombel lohutava ja muheda uudise, mida saab mõista ainult nii, et kuri aeg on läbi.
Demagoogias peaks selle töövõtte nimi eesti keeles olema "kaartide pakkimine", midagi sellist teevad valemängijad pokkeris. Faktid sätitakse just niisugusesse järjekorda ja sellise valikuga, et jääks propagandistile vajalik mulje, vale mulje enesestkimõista. Kõik on korras, kõik on nii nagu peab. Minge tööle tagasi.
Liigsuremise osalised numbrid, nn eksperthinnangud-oletused ja baltlaste masendav statistika sätitakse nii, et lugeja esiteks igavleks, teiseks jääks ilma täpse statistikata, mis ju polegi oluline, sest kolmanda tunnusena on uudise meeleolu ja kirjutaja suhtumine asjakohatult rahulik, neutraalne. Kõige järgi otsustades on tuhandeid laipu nii teaduri kui loo autori ja toimetaja jaoks ikka veel liiga vähe. Vähem kui mullu, vähem kui Leedus. Pole sadat tuhandetki.
Eelkõige tuleb selgitada, et probleem on teisejärguline ja seda ka tehakse: "Kui aga võrrelda naabritega, siis Balti riikidest on pandeemiaaegne kumulatiivne liigsuremus kõige suurem Leedus (20 protsendi piires), millele järgneb Läti ja siis Eesti (10 protsendi piires)."
Kergelt pääsesime, peame olema õnnelikud.
Samas ei ole ühte monoliitset pandeemiaaega, on süstimiseelne pandeemiaaaeg, kus Eestis liigsuremust ei olnud, ja sellele järgnev süstimise epohh tuhandete liigsurnutega – milline hämmastav kokkusattumus, teadlased ja ajakirjanikud ei lase ennast sellistest juhuslikest kokkusattumustest segada. Pandeemia, pandeemia, pandeemia, täpsustan, muudetud definitsiooniga pandeemia.
Tuhande võrra vähenenud liigsuremust on kutsutud kommenteerima viroloogiaprofessor, teadusnõukoja endine juht Irja Lutsar (Eesti 200). Mis tundub üllatava valikuna, sest hüsteerilistel pandeemia aastatel 2019 ja 2020, kus ei räägitudki muust kui mõrvarlikust viirusest, ei näidanud tabelid kolosaalset liigsuremust.
Miks kutsuti viroloog, kui ta ise ka ei keskendu viirusele, kui põhilisele tapjale, osundan: "Arvesse tuleb võtta vananevat elanikkonda, aga ka pandeemiaga seotud meditsiiniabi kättesaadavuse halvenemist ning ühiskonna üldist ärevust. Viimane on minu subjektiivne arvamus," lausus Lutsar."
See on veel täitsa arukas jutt, kui võrrelda liitlaste abitute katsetega põhjendada äkksurmade pandeemiat: süüdi on õnnetunne, mis tekitab hirmsat stressi, süüdi on ka aiatööd vabas looduses ja muud sellised asjad kuni optimistliku tõdemuseni, et infarktil on ka õige mitmeid positiivseid külgi. Üldistatult – õnn ja tervislikud eluviisid viivad infarktini, mis on ise ka üks tore asi, vaata millise nurga alt tahad. Nii nad räägivad.
Kõik saab selgemaks, kui teame, et osavalt varjatud ja tendentslikult valitud fakte kommenteerib vaenukõnet propageeriva partei liige, ütleme otse – põhiseadusega keelatud tsensuuri oma valimisprogrammi kirjutanud partei esindaja. Vaenukõne teadlane rõhutab liigsuremuse vähenemist, ei meenu et mõni viroloog oleks rõhutanud seletamatu liigsuremuse suurenemist.
Vaenukõne defineerimine on meil küll alles riikliku tellimuse korras töös, aga mujal maailmas on see hädapäraselt lahti kirjutatud ja kriminaliseeritud, üldjuhul hõlmab mistahes vaenukõne definitsioon endas alati valitseva režiimi kriitikute põhilisi teemasid: vaktsiin, immigratsioon, homoseksualism, rohepööre, vallutussõjad, türannia jms.
Eelnevast johtudes ei räägi keegi seletamatust laipade kuhjumisest, me jorutame laibavirnade vähenemisest, kujuures vähenemisnumber ei ole ära peidetud, 1000 laipa vähem kui mullu, öeldakse kohe selgelt ja loo alguses välja. Vähenemistendents ei ole valefakt, vähenemisnumber ka ei ole vaenukõne.
Minu soovitus kõigile, kes kujutavad ette, et demokraatia ja Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra raames on võimalik kehtestada vihakõne kriminaliseerimine või mõni muu tsensuuri liik, et neil on tõsine peaviga ja tuleb minna arsti juurde, tsensuuritõbised on ohtlikud endale ja meile kõigile. Ka valetada ei ole ilus.
B. Jourova: peame koos Eestiga vaatama, kas defineerime vihakõnet õigesti
Selline ERRi uudis siis, näib, et keskusest on tulnud tsensuuri komissar ja valmistab ette uut vaikivat maailmakorda. Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse asepresident Vera Jourova ütles intervjuus Välisilmale järgmist, osundan:
"Pean ütlema, et sõnavabadus on Euroopa Liidus peaaegu absoluutne õigus. Aga samas me juba praegu defineerime mõningat sisu ja väljaütlemisi kui ebaseaduslikke. Näiteks vihakõnet, terroristlikke väljaütlemisi, lapspornot ja sääraseid fotosid. Seega peaks olema kõigi jaoks ilmselge, et kui meil on ulatuslik kokkulepe, mis on ebaseaduslik ja mida tuleks pidada ebaseaduslikuks ka internetis, siis pole mul vaja sellest pikalt rääkidagi."
Teema sissejuhatuseks peab tõdema, et ma olen loodusehuviline ja mulle väga meeldivad igasugused parasiidid, nälkjad, limaseened ja kärntõbised šaakalid – šaakalid on kujunenud täiesti loomulikult Eesti looduse osaks. Ise tulid, jala.
Mis puutub aga Jourova väljaütlemistesse, siis, Eestis kindlasti ei ole sõnavabadus absoluutne, meil väänatakse FBs, Youtube'is ja mujal interneti avarustel inimeste käsi täiesti lambist, üldjuhul poliitilistel põhjustel, sõber sai eile kuu aega virtuaalvanglat piibli tsiteerimise eest, sõnastus ilmselt oli ebatäpne. "Ehk" oli "ja" asemel.
Samas võivad tunnustatud liberaalsed välispoliitikud teha laste harudevahest argielulisi ebaeetilisi pilte, mis ei ole kuskilt otsast pornograafia, sest lasteporr on meil keelatud ilma igasuguse viha-, vaenu-, libauudiste- ja valekõne seadusteta.
Ent tsensuuri komissar ei räägi meile lastepornost ega terrorismi õhutamisest, nii juhatatakse teema sisse, seejärel jõutakse aga hoopis tõsisema asjani, osundan:
"Aga tundlik teema on valeinfo, sest selle sisu pole ebaseaduslik. Paljud ütlevad, et võitlus valeinfoga on võitlus ebamugavate arvamuste vastu. Ja just selle arvamuse vastu ma tahangi võidelda. Meil on vaja kaitsta sõnavabadust, aga samal ajal defineerida valeinfokampaaniaid, mis võivad tekitada kahju eriti meie julgeolekule."
Natuke loogikat on abiks, kui valeinfo ei ole ebaseaduslik, siis on see seaduslik, ja seadusliku asja vastu võitlemine on ise ebaseaduslik. Ma ei peatu pikemalt valeinfo erinevatel liikidel, nagu peavoolu ajalehed, raadiod, televisioon ja täielikult strateegilise kommunikatsiooni ahelates visklev sotsiaalmeedia jms.
Ma olen ise näinud, kuidas vihakõne ettekäändel on represseeritud karikatuure, süstlapilte, klassikaliste romaanide tsitaate ja mida kõik. Milleks siis lisaks vihakõnele, vaenukõnele ja holokausti eitamisele veel valeinfo kriminaliseerimine? Kõik on ju niikuinii keelatud. Vastus on see, et valeinfo võib meid vigastada, meie julgeolekut kahjustada.
Meid võivad kahjustada ka ebatervislikud eluviisid. Kas burksi õgimine tuleks siis ka kriminaliseerida? Logelemine ja teleka vaatamine samuti kriminaliseerida, kahjulik, teeb paksuks ja lolliks. Kuna lasteporno on keelatud, siis tuleb keelata ka valeinfo. Mulle jääb see mõttekäik arusaamatuks. Miks mitte keelata ka elektritõuksid – kohutavad luupurustajad?
Kunagi oli meil pluralism, kõigil oli oma arvamus, kõigil oli õigus oma arvamusele ja see oli väärtuslik, tagas väärikuse ja ühiskond oli avatud ja kuidagi rikas.
Nüüd on rikkus otsa saanud, ühiskond on ohus ja kõigil peab olema üks arvamus, muud arvamused on valeinfo – ja eks arvamus ongi arvamus, mitte info.
Huvitav, mis saab teadusest valeinfo vastu võitlemise ajastul? Teaduses on erinevad koolkonnad, erinevad teooriad ja erinevad hüpoteesid. Olen lugenud ajalooraamatuid, kus on ühe ja sama sündmuse kohta seitse erinevat hüpoteesi, kõik on väärikatelt ja tunnustatud teadlastelt. Sageli tõrjub uus teaduslik teooria vana välja, kas vanemad teadlased pannakse nüüd vangi?
Komissar võib rääkida mida ta tahab, tsensuur on Eesti vabariigis ebaseaduslik, põhiseadusega keelatud. Kõik. Kui on ebademokraatlikud luulud, siis joonelt apteeki, kui on ebademokraatlik vandenõu, siis kohtu alla.
Invakategooria: Grete Griffin hakkab pärast sünnitust oma platsentat sööma
Elu24 annab teada.
Loeme ja saame targemaks, selgub et tegemist on eestlannaga, mitme lapse emaga. Seega lugupeetav ei ole siiani vähemalt oma lapsi ära söönud.
Selle lohutava teadmisega ma lõpetan.
Mõni võib küll olla veidrik, kuid siiski ühiskonnale ohutu.