Mulle on alati olnud raske mõista, miks peaks inimese soovmõtlemist arvestama siis, kui luulud on seksuaalsed, majanduslikke luule aga ei soosita ega mõisteta ega rahastata ega seadustata. Ma olen vaese luuletaja kehasse sündinud miljardäri hing. Nii et kandke papp arvele. Siiani ei ole miljardeid laekunud, mis on tõestuseks kommunistide valelikkusest ja alatusest.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. „KAHJU ON ÜÜRATU!" Verejanulised hundid rebisid lõhki terve lambakarja
Kõige paremate kavatsustega ja keskpäraste prohvetivõimetega võtame ette väikese ajareisi liberaaldemokraatliku lähituleviku argipäeva. Selleks võtame juhusliku leheloo ja vaatame, mis juhtub loo autoriga, väljaandega ja internetiplatvormiga, kui nad avaldaksid järgneva loo ja mis arengud ootavad hundikarja nn vaenukõneseaduse, nn meediateenuste seaduse ja nn vilepuhujate seaduse viljastavates tingimustes.
Võtsin näiteks loo "Õhtulehest", mis on jäänud luulude kontrollimisel vaeslapse ossa ja pole saanud tükk aega nahutada. Seekord on tegu täiesti mõistliku ja normaalse looga, võiks öelda isegi terve mõistuse võidukäiguga, läks nii, osundan:
„Kurat küll, sa oled loomadega nii palju vaeva näinud ja siis korjad lihtsalt laipu kokku," vannub tulist kurja Priit Jõesalu, kes kaotas ühe ööga huntidele ligi 20 lammast. „Need olid noored uted, kes oleksid pidanud sügisel minema esimest korda paarituma. Kaks aastat on neid kasvatatud ja täielik nulliring."
Loed ja esimesel pilgul ei tohiks siin midagi kedagi häirida, veel vähem vangikongi järgi lõhnata, ometi ootab meid ees kohutav tulevik, kus eksistentsiaalsed probleemid algavad juba esimese lause esimeset sõnast – Kurat. Tegemist on eestikeelse sõnaga, mis iseendast räägib rahvuslikust, et mitte öelda rassistlik ksenofoobsest suhtumisest, kas siis on nii rasle öelda või toimetada leheveergudele globaalne f**k.
Mõistagi on tulevik lutsiferiaanlik-satanistlik ja Kurat tuleb kirjutada läbiva suurtähega ning lisada talle mõni kohustuslik tiitel nagu maailma valgus, demokraatia vahimees, paradiisi puuviljamogul, muhe põrgutaat või inimõiguste maaletooja. Pühaduseteotuse eest saab eluaegse, aga mitte ainult.
Lammaste nimetamine loomadeks on diskrimineeriv, lammast tuleb nimetada peaoinaks, vennaks, seltsimeheks, kodanikuks ülemuseks, demokraatia kehastuseks, sõnavabaduse julgeks häälekandjaks või vähemalt Eesti vabariigi kodanikuks. Loom on ka inimene, kas sellest on siis nii raske aru saada ja loom on erinevalt inimesest alati väärtuslik ja hea ja saab ise hakkama, inimene ainult segab.
Ilmselge vägivallapornograafia on kahekümne laiba mainimine, tundlik lugeja kujutab seda ette, tal hakkab halb, psühhoos tuleb peale, märatsemishoog ja sellele järgnev enesetapp on möödapääsmatud ja seega satub ühiskondlik kord ohtu, sest märatsemine on BLMi privileeg ja abordivastaste vastaste töö. Aasta vanglat ja jutul lõpp.
Hundi kujutamine kiskja, massimõrvari ja lihasööjana on ilmselge mõtteroim, sest lisaks avaliku korra ohustamisele, rassismile, ksenofoobiale ja putinismile sisaldab mainitud väide ka ilmselgeid valefakte ning pahainfot. Leht kinni, arvuti põlema, lehe omanik ja tegevjuht hukata tulise rauaga ning kuri ja kiimaline autor seibideks lõigata.
Huntide kollektiiv suunata samuti ümberkasvatuslaagrisse nagu ka lehe lugejad, sest kui sa ise samblasuppi sööma ei hakka, siis pressitakse see sulle peldiku pumbaga sisse nagu läti palsam kosmonaut Zorrole ühes liberaalses naljasaates. Kollektiiv hunte, kus pole ühtegi koputajat, nuhki ja reeturit tuleb ümber formeerida muulakaravaniks.
Pole ilmselt vaja lisada, et liberaaldemokraatlikus lähitulevikus võid sa eesti keele rääkimise eest trammis jalaga näkku saada nagu eelmise okupatsiooni ajal, aga lisaks sellele lähed ka vangi avaliku korra ohtu seadmise eest – sind oleks võidud sinu enda kurjuse pärast ka maha lüüa, ent iga ori on arvel. Ori on riigi oma.
Kindlasti on vasallriigi tulevik veel halvem, julgen prohveteerida, et 25+5 aastat sunnitööd fosforiidikaevandustes, viimased 5 õnnelikku aastat maa peal või 25-aastane armeeteenistus demokraatia edendamise võõrleegionis saavad olema kõige leebemad karistused üleüldse. 90% planeedi elanikest tuleb kliimakommunistide arvates maha tappa ja iga ettekääne on hea.
Ma kindlasti ei ole võimeline ette nägema kõiki õudusi, lollusi ja hullumeelseid projekte, mida globalistid-satanistid meile kaela tõmbavad, kuid loodetavasti õnnestus visandada apokalüptilise süstoopia piirjooni üldjoontes ja enam-vähem.
Hullumeelsete ravi pärast ei pea me muretsema, tulevikus süstitakse kõiki kõigi haiguste vastu sundkorras ja kaks korda päevas, seda teenust kinni maksta ei ole kellelgi võimalik, seega saavad teie lastest ja lastelastest riigiorjad, organidoonorid või inimohverdamise bioloogiline komponent.
Olgu muuga, kuidas on, aga vaimne tervis tagatakse helges kommunistlikus 15 minuti ja 25+5 aasta koonduslaagris kõigile ja kõige eksperimentaalsemas vormis. Olgu muld, õigemini küll prügimägi, teile kerge. Tegelikult võiks ka veel halvemini minna.
B. Soo määramine isikuandmetes võib tulevikus ka Eestis sõltuda isiku soovist
Soovmõtlemine ei ole terve mõistuse tunnus, see on haige mõistuse ilmselge väljendus. Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab soovmõtlemise mõistet järgnevalt: soovidest, mitte tegelikkusest lähtuv mõtlemine, asjade nägemine nii, nagu neid näha tahetakse; fantaseerimine. Soovmõtlemisest kantud arvamus. Majandusedu õhutab inimestes soovmõtlemist. Soovmõtlemine on ju kaunis, aga faktid räägivad teist keelt.
Soovmõtlemise puhul on ilmselgelt tegu poeetiliselt väljendudes fantaasiates ekslemisega, meditsiinilises keeles on tegu luuludega. Vaimselt tervel inimesel ei ole luulusid, tal võivad olla fantaasiad, kui ta teeb vahet tegelikkusel ja kujutluspildil. Kui ta seda vahet ei tee ja nagu me näeme, mõned ei tee, siis on kodanik ohtlik nii talle endale kui lähedastele.
ERR on oma teates asjalik ja erapooletu: "Nii Eesti transinimeste ühendus kui ka soovahetuse arstlikku ekspertkomisjoni juhtiv naistearst Kai Haldre leiavad, et oma soo määramine dokumentides peaks olema inimese enda otsustada. Koalitsioonikõnelustel teema arutelu all aga polnud ja võib kaalumisele tulla kõige varem sügisel."
Iga transühendus, ullikeste partei või larbiseltskond võib rääkida, mida ta tahab ja riietuda oma üritustel kas naiseks, päkapikuks või raudrüütliks, see on laialt levinud ajaviide, tüütu aga peaaegu süütu. Arstitädid seevastu peavad lähtuma bioloogilisest tõest ja reaalsusest. Arstide soovmõtlemine on ühiskonnale ohtlik, ilmselgelt ka eluohtlik.
Siin on etteheide avalikõiguslikule meediumile – soovmõtlemise kujutamine millegi muu kui soovmõtlemisena on vastutustundetu ning kui kunagi lastekohitsejad vastutusele võetakse, siis ei ole ka kuriteo kaasosalistel ja varjajatel halastust loota. Arengud sellist positiivset lahendust hetkel ei näita, aga mine isahane tea. Revolutsiooni umbrohi ei kasva kunagi taevasse.
Mulle on alati olnud raske mõista, miks peaks inimese soovmõtlemist arvestama siis, kui luulud on seksuaalsed, majanduslikke luule aga kunagi ei soosita ega mõisteta ega rahastata ega seadustata. Ma olen alati öelnud, et olen vaese luuletaja kehasse sündinud miljardäri hing, miljardärina ma ennast ka identifitseerin jne ja tõesti.
Nii et kandke papp arvele, kui te nii suured humanistid ja inimõiguslased olete. Siiani ei ole miljardeid laekunud, mis on tõestuseks kommunistide valelikkusest ja alatusest. Aga läheme seksuaalrevolutsionääride haige visiooni juurde: "Kuigi sotsiaalminister Signe Riisalo on öelnud, et peale samasooliste abielu lubava seadusemuudatuse vastuvõtmist tuleb järgmisena lahendada soolise enesemääramise küsimus ehk õigus sooandmete muutmisele peaks põhinema inimese enesemääratlusel, mitte arstide otsusel…"
See on nüüd küll ebaloogiline, kui igaüks võib oma sugu määrata ja abielluvatest samasoolistest veidrikest muudab üks oma soo ära, milleks siis üldse see pedeabielu soig? Kas kaks meest muudavad mõlemad oma soo ära ja abielluvad lesbilistena? Ja kui ükski neist oma sugu ei muuda, siis tekib küsimus, miks, sest üks on abielus ikka mees ja teine naine.
Ei saa aru, kuidas üks mees saab abielus naise kohuseid täita, kui ta isegi ennast naisena ei tunne, ei identifitseeri või mis iganes. Küsimused tekivad ka laste kohta, kui meest ja naist ei peeta perekonnas oluliseks, miks siis lapsendamine nii oluline on, antagu neile eriõigus lapsendada täiskavanuid, kui need seda soovivad, titehilbud selga ja käib küll. Soovijatel jalad maha ja mahub ehk isegi lastevoodisse.
See, et Riisalo tahab arstid üldse sooalkeemia mülkast kõrvale jätta on kõnekas. Asi pole seega teaduslik ega meditsiiniline, vaid puhtalt luulupõhine, mida oligi vaja tõestada. Juhtiv naistearst lisab: "Mu mitmed kolleegid on ka sama meelt, see vabastaks palju ressurssi, et aidata neid, kes vajavad ravi."
No nii, kuidas saavad abivajajad ravi, kui arste Riisalo plaani järgi üldse ei kavatseta kaasata, Muid kõiki vähemalt arutellu siis ikkagi kaasatakse, aga milleks, ega luulud võhikute ja entusiastide arutelust ei muutu, see on kliiniline fakt. Vähem bürokraatiat, vähem arste, vähem aja ja raha kulu ja samas rohkem arstiabi – see on lollus, muud midagi. Nii need asjad ei käi, meditsiin ei ole lahutatud arstidest, bürokraatiast ja rahast. Vastupidi, meditsiin on suures osas paberimajandus, seda teavad kõik, kes on perearsti juures käinud.
Seega hullus ainult süveneb, üks nõdrameelne kampaania järgneb teisele ja mingit teaduslik-meditsiinilist muljet isegi ei üritata enam laulurahvale jätta. Kokkuvõttes vajavad ka arstid psühhiaatri abi, poliitikutest rääkimata.
INVAKATEGOORIA. Kas me vajame diskrimineerimist?
Kultuurimeediumid, eriti "Sirp" on meie piinlikult progressiivne valu- ja vaeslaps. Pole midagi lugeda ja pole ka millestki kirjutada. Ei ole nii naljakas kui "Värske rõhk" ega nii kinnismõtteliselt kommunistlik nagu kliima- ja transkeskne "Müürileht". Ei kala ega libu, nagu ütles klassik.
Lihtsalt kvoodi korras ja vastutuleku mõttes käsitleme, ei ole ju normaalne väljaanne, samas kuidagi kleepuv, no ei taha kättegi võtta. Kuskilt jäi silma ja ei olnudki seekord täiesti nürimeelne. Millest siis räägib kirjanik Lattik?
Integreerivale pealkirjale järgneb seletus ja vabandus, mis võtab muidugi kohe alguses hoo maha. Ega ei loekski, kui autor poleks kunagi pärast sundsüstimise lõppu kuskil sotsiaalmeedias võimukriitilist juttu rääkinud. On nagu kerge kahtlev toon, aga ei saba ega sarvi – ilmselt see ongi kirjanduse ja sirpluse võimete piir. Igav, nõrk ja aravõitu, siiski mitte täielik kommunism ja nõdrameelsus.
Hr Lattiku kaitseks üks tsitaat loo viimasest otsast, kuhu jõuda oli raske vaev: "Üha enam näib mulle seepärast, et kaks asja on omavahel segamini aetud: endast erineva enda seast väljaarvamise ja endast erineva eristamise." Oh jah, see on küll nii, aga kas kirjanik seda tõde nii tuimalt peab väljendama? Kindel ei.
Tuleb tunnustada, 600 seksuaalrevolutsioonääri kõrval mõjub seegi napp, kriidi puru ja jahuga lahjendatud terve mõistuse annus kosutavalt. Aitäh.
Sanga talus 05.06.2023