Tänavu 31. detsembril möödub 60 aastat ühest tänapäevasest imeloost, mille toimumises võib hea lugeja kahelda kui kirikutegelaste väljamõeldises, ent "paraku" kinnitavad selle sündmuse toimumist ka NLKP allorganisatsioonide protokollid ning mitmete pealtnägijate isiklikud tunnistused, sealhulgas loo keskse tegelase Zoja õe Nina Pavlovna Kalašnikova tunnistus.
Toimunut tuntakse nimega "Zoja seismine" ehk "Стояние Зои". Toona nimetati juhtumit hoopis üleliiduliseks skandaaliks ning see andis põhjust nõukogude võimu funktsionääride kaadripoliitikas tõsiseks puhastuseks.
See erakorraline ja surelike jaoks mõistatuslik sündmus juhtus 31. detsembril 1956. aastal Kuibõševi äärelinnas, aadressil Tškalovi 84 asuvas majakeses, kus elas täiesti tavaline naisterahvas Klavdia Bolonkina, kelle poeg Nikolai kutsus sõbrad enda poole vana aastat ära saatma. Teiste hulgas oli ka Zoja, kellega Nikolai oli hiljuti hakanud kurameerima.
Kõik olid kutsutud paarikaupa ja nii nad saabusidki. Ainus, kes saabumisega viivitas, oli peoperemees Nikolai ise, ning kui kannatamatud noored alustasid tantsuga, oli Zoja ainsana partnerita. "Kui minu Nikolaid ei ole, siis tantsin Imetegija Nikolaiga!" teatas ta teistele ning suundus ikooninurga poole, kus aukohal oli venelaste seas populaarse Myra linna piiskopi Nikolai pühakuju ehk ikoon. Teised püüdsid teda tagasi hoida, ent Zoja vastas nipsakalt: "Kui Jumal on olemas, las ta siis ise karistab mind!" Zoja võttiski seinalt ikooni, surus selle vastu rinda ning astus tantsuringi.
Ta jõudis teha kaks tiiru, enne kui pealtnägijate sõnul tõusis tuul ja tuppa tungis kummaline valgus. Tüdruk jäi seisma nagu naelutatult, ikoon käes. Piduliste hulgas tõusis paanika koos hüsteeria ja karjumisega. Tema käest püüti ikooni kätte saada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Zoja seisis kui põranda külge liimitud soolasammas. Pidurahvas jooksis muidugi hirmunult majast minema.
Kutsuti kiirabi ning arst üritas teha Zojale lihaseid lõdvestavaid süste, süstlad aga läksid tema keha vastu kõveraks või purunesid. Tüdrukul puudusid välised elumärgid, ent südamepiirkonnas võis eraldada vaevukuuldavaid lööke.
Kuuldused toimunust levisid kiirelt ning vastupidiselt pidulistele ei peljanud linlased tulla ise kaema, mis imelugu on sündinud. Esialgu oli uudishimulikel võimalik takistamatult tulla uudistama tüdrukut ikooniga, keda hakati kutsuma "kivistunud Zojaks", ent kolmandaks päevaks täitusid majaesine ja ümberkaudsed tänavad tuhandetest inimesest koosneva rahvamassiga.
Maja ette pandi miilitsavalve, et keegi sisse ei saaks ega levitaks linnas nõukogudevastast usupropagandat. Uudishimulik rahvas aeti ratsamiilitsa poolt laiali, kuna see "takistas autotranspordi liikumist". Juhtumiga tegelesid vastavad organid linna ja koguni oblasti tasemel. Karistati parteilasi ja ametnikke, kes pidid vastutama selle eest, et sarnaseid tagurlikke juhtumeid ei toimuks. Nõuti ateistliku kasvatustöö tõhustamist. Oldi kindlad, et tagurlik element on spetsiaalselt parteikongressi eel välja mõelnud sellise provokatsiooni, mille jabur olemus ja sellesse uskujad tuleb paljastada oblastilehes avaldatavas satiirilises följetonis. Leiti, et teaduslik-ateistlike trükiste ja filmide avaldamist tuleb hoogustada, sest "siis lõpevad ükskord need vanaaja olme ja elu värdjalikud avaldumised meie, nõukogude inimeste, elus. Kohalik parteiorganisatsioon ei ole olnud tasemel, ega ei ole suutnud ära hoida selliseid tagurlikke, ajaloo prügikasti kuuluvaid ilminguid."
Miilitsad, kes esimestel öödel Tškalovi tänava majja valvesse pandi, tulid koju hallipäistena, käskisid naisel kirikust ristid osta ning enda eest palveid lugeda, sest ise nad oma ameti poolest kirikusse minna ei tihanud. Samuti ei julgenud nad astuda lähemale kivistunud tüdrukule, et tema haardest vabastada ikoon.
Pealinnast saabunud teadlased ei suutnud määrata patsiendile diagnoosi ning laiutasid juhtumi ees mõistmatult käsi.
Tahes-tahtmata tuli nõukogude võimul asuda koostööle Kirikuga, ent preestritel ei õnnestunud ikooni neiu käest kätte saada. Need pingutused lõppesid siis, kui majja tuli munkpreester Serafim (Poloz). Teda mäletatakse piiskopkonnas siiani kui helget isikut, kellele olla antud ka võime näha kaugemale ja sügavamale, kui see surelikel nende piiratuses võimalik on. Munkpreester Serafim võttis pärast palveid ilma igasuguse vaevata Zoja käest ära Imetegija Nikolai pühakuju, asetas selle tagasi oma kohale ning käskis oodata lähenevaid paasapühi.
Selle teo eest võeti Serafim ise vahi alla ning teda sunniti salgama oma osalust toimunus ning avalikult kinnitama, et kõik toimuv on ainult pettus inimeste lollitamiseks. Nõukogude võim fabritseeris talle karistuseks kriminaalsüüdistuse ning saatis homoseksuaalsust käsitleva paragrahvi alusel vangilaagrisse.
Neitsi Maarja kuulutamispühal, 25. märtsil, tuli Tškalovi tänava maja juurde keegi vanamees, ning palus end lasta Zoja juurde. Maja valvavad militsionäärid ei teinud talle takistusi, hoolimata keelust kedagi sisse lasta. Ta oli astunud neiu juurde ning küsinud temalt: "No kuidas on? Kas oled seismisest väsinud?" Ja kui mindi kummalisel ja seadusteiraval moel hoonesse tunginud taati välja eskortima, oli ta läinud. Zojal tuli aga mõneks ajaks kõnevõime tagasi ning kui temalt küsiti, kuhu vanamees jäänud on, vastas ta: "Ta läks sinna tagumisse nurka" ja näitas käega sinnapoole, kus oli Nikolai ikoon.
Paasaööl tuli tüdruk oma seismisest välja. Tema õe Niina tunnistusel tuli elu küll tagasi Zoja kehasse, ent mõistus ei olnud enam endine. Esimestel päevadel oli ta lakkamatult karjunud: "Maa hukkub pattudes! Palvetage, uskuge!"
Varsti pärast seda Zoja suri, olles viibinud "kivistunud" seisundis ilma söögi ja veeta 128 päeva. Kuibõševi linnas aga tunglesid inimesed Zoja seismise ajal ja eriti pärast "ärkamist" kirikutes, ostes need kaelaristidest, küünaldest ja ikoonidest tühjaks. Lasti end ja oma peresid ristida. Koguni parteilased kutsusid oma haige- ja surivoodite juurde vaimulikke. Salaja. Neidsamu, keda nad alles hiljuti olid igati taga kiusanud, represseerinud ja kutsunud tsarismi iganditeks.
Kui Zoja surmast kulus aega, hakkas linlastel ununema ka see kõiki tabanud vapustus ning argipäev pöördus taas "normaalse nõukogude elu rööbastele" koos selle uskmatuse ja pöörasusega.
Juhtum Zojaga tõstatab üles õigustatud küsimuse – miks ärkavad inimesed alles siis, kui neid tabab haigus, vapustus või õnnetus? Ja kindel on see, et hirm, draamad ja tragöödiad on halvad vaimulikud juhid. Selge on seegi, et välised atribuudid on kasutud kui inimene ei kasvata endas vaimsust teadlikult ja järjepidevalt. Kui inimene elab vaimselt distsiplineeritud elu, ei lähe talle korda ei müstika, imeteod ega langenud vaimude pahateod. Inimesel on võimalik valida – kas sarnaneda munkpreester Serafimiga või hallikshirmunud ateistliku funktsionääriga, kes ei suuda taluda Jumala pühaduse ligiolekut – olgu siis selle rõõmus või vihas.
"Zoja seismise" kohta võib vene keeles lugeda lisaks siit ja siit.