Pagulaskriisi positiivne külg on see, et eurooplased raputatakse üles nende apaatiast ühiskonna vastu ja tuimusest kaaskodanike suhtes. Kahju ainult, et selleks oli vaja võõrkeha tungimist organismi. Aga nüüd on käes aeg raviks, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Mõni päev tagasi tähistasime naistepäeva. See on üks vahva komme ning ma leian, et see ei alanda sugugi naisterahvaid, nagu mõni ütleb. Pigem on see päev torkeks meestele, kes võiksid oma kaasasid, sõbrannasid, õdesid, tütreid ja emasid hinnata ka 7. ja 9. paastukuu päeval, rääkimata ülejäänud kalendripäevadest.
8. märtsil osutame naistele tähelepanu tänu sotsiaaldemokraatidele Roza Luxemburgile ja Klara Zetkinile. Naiste õiguste eest seismine oli üks õige ja hea samm, sest naisproletariaadi olukord oli üle-eelmise sajandivahetuse paiku kõike muud kui meeldiv.
Roza ja Klara on nüüd aga juba ammu manalas ja inimnäolisest sotsialismusest, mis praegu koos oma vennas- ja sõsarpoliitkondadega Euroopa Liidu liikmesriikidele suunda näitavad, on saanud teesklev kõverpilt hoolimisest ja armastusest. Selle tõeline olemus koorub üha enam päevavalgele, sest miski ei või ju siin ilmas varju jääda. Ja puud tuntakse viljadest.
Üks selline frukt, mis on maailmale imestamiseks välja pandud, on muidugi Põhja-Euroopa koos oma erinevate poliitikatega. Vägesid ei testita paraadil, vaid lahinguväljal. Põhjalaste jaoks on see eksamiaeg nüüd käes ning peab ütlema, et sisekaitsepoliitika osas on need riigid saanud kõvasti vastu pükse. Soome peaminister Sipilägi on tunnistanud, et vaid Venemaalt saabunud immigrante võib lugeda seaduslikult riiki sisenenuiks – kõik ülejäänud, kes praegu ummistavad pagulaskeskusteks kohandatud hooneid ja on saabunud pea eranditult Rootsi kaudu, on illegaalid. Neid oleks võinud kohe piirilt tagasi saata. Seda muidugi juhul, kui Rootsi ja Soome piiril oleks olnud toimiv valve.
Kas Eesti piir peab?
Meil, pisikeses Eestis on samuti piiriküsimused muutunud päevakajaliseks. Fakt on see, et Eesti riik ei halda praegu oma piire ja see häbiasi ei ole isegi mitte riiklik saladus, vaid avalikult kõigile teada. EKRE saadikuterühm parlamendis esitas väga õigustatult küsimuse: "Mis saab siis, kui Venemaalt hakkavad Eestisse saabuma illegaalsed põgenikud?" Valitsus loodab panustada vabatahtlikele. Kaitseliidu rakendamine piiril on aga vaid üks paljudest kabinetivaikuses sündinud soovunelmatest, millel ei ole reaalsusega vähimatki seost. Kaitseliitlased, hoolimata oma tublidusest ja motiveeritusest, ei ole piirikaitse asjatundjad. Peaminister, kes väidab, et ühest kõrgemast riigikaitsekursusest koos selle slaidishowde ja kohvipausidega piisab riigikaitse juhtimiseks, ei suuda adekvaatselt vastata esitatud küsimustele ning räägib selle asemel EKRE saadikuterühma provokatiivsusest, neist kui rahvuslikku ühtsust lõhkuvast ja riigi julgeolekut ohustavast destruktiivsest jõust.
On kahetsusväärne, et valitsus loodab illegaalse migratsiooni peletamise osas vaid meie halvale elatustasemele. Venemaagi ei ole teab mis marjamaa, ent selle territoorium on sobinud suurepäraselt selleks, et jõuda näiteks Afganistanist Skandinaavia piirini. Eesti olematu piiri ületamine on nomaadidele kukepea.
Sellist suhtumist oma tööülesannetesse, nagu seda näitab üles meie valitsus, nimetati omal ajal kahjurluseks. Selle eest pead ei silitatud. Tänapäeval autasustatakse selle eest ametikohtadega "seal". "Seal", kus on peenem, targem ja pädevam kultuurkiht ega pea kartma matsirahva lolle küsimusi.
Kas mitte just selle pärast ollakse konkreetsete riigi ja kodanike kaitseks kasutusele võetud meetmete asemel hoopis mures äärmusluse (loe – koalitsiooniparteide poliitika kritiseerijate) kasvu pärast? Odini sõdalased, EKRE oma küsimustega riigipiiri osas, SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks koos oma "inimvihkajalikkusega" sunnivad meie rahvateenreid tundma oma rahva pärast "seal" häbi ja mõnel läheb süda lausa pahaks. Selle asemel, et lõpetada susside sahistamine kontorites, tulla tõelise elu keskele ja kindlustada kodanike turvalisus, otsustab valitsus likvideerida järjekordselt terve rea päästekomandosid. Eesti politsei on alamehitatud, kaitseväelaste võimalustest oma peresid korralikult ülal pidada ei hakka ma rääkimagi.
Uus Põhjamaa…
Meile räägitakse vajadusest saada Põhja-Euroopa riigiks. Eesti riik ei suuda selles vallas võtta ette muud kui välja töötada sarnaselt Rootsile vihakõne seadust, millele toetudes võiks oma oponentide vaigistamiseks rakendada riiklikke repressiivmeetmeid. Õnneks on ka selles asjas ulatanud meile oma abikäe Rootsi sotsiaaldemokraadid, kes on aastakümneid oma riiki targalt valitsenud. ÜRO inimarengu indeksi raporti põhjal mööduvad Kuuba, Mehhiko, Balti riigid ja Bulgaaria Rootsist aastaks 2030. HDI ehk Human Development Index tõendab, et veel 2012. aastal oli Rootsi majandus kasvuteel võrreldes eelnenud aastaga. Pagulaskriis on see, mis teeb selle sotsiaaldemokraatliku riigi edasise arengu võimalused tõeliseks väljakutseks. HDI ei näe selliseid probleeme teistes põhjamaades, kus on migrante praegu vähem (Soome) või on tehtud olulised otsused migratsiooni ohjamiseks (Taani ja Norra).
Eurooplane, nagu iga normaalne inimene, otsib konkreetsust ja kindlust. Kui Rootsi Östersundi linn, tuntud oma maalilisuse ja turvalisuse poolest, on muutunud väga lühikese ajaga seksuaalse ahistamise võrdkujuks, räägib see riigi väga kiirest allakäigust. Kui 900 immigranti hoiavad hirmul 45 000 elanikuga linna, näitab see Rootsi võimetust oma elanikke kaitsta. Politsei tunnistab, et olukord on kogu riigis käest läinud ja on piirkondi, kuhu patrullide väljasaatmiseks küsitakse luba imaamidelt.
Seni vaikses, idüllilises ja turvalises Östersundis on alates 20. veebruarist registreeritud 6 seksuaalse alatooniga rünnakut. See on siin ennekuulmatu ning on raputanud kogu asulat, mis nüüd meenutab öösiti kummituslinna. Politsei hoiatas nädalatagusel pressikonverentsil naisi, et nad ei liiguks tänavatel õhtusel ajal üksi. Naisi käperdatakse, nende peale sülitatakse, on tehtud tapmisähvardusi. Ühel korral päästsid ohvri vägistamisest tema võitluskunsti oskused. Teisel korral pääses naine vägistamisest tänu kodanike valvsusele ja julgusele. Ohvrite seas on 10-aastased tüdrukud, kes piirati sisse grupi migrantide poolt, kes käperdades ähvardasid nad vägistada. Tüdrukud pääsesid tänu kodanike sekkumisele.
Immigrandid tegutsevad enamasti grupiviisiliselt ning nad ründavad peamiselt üksi liikuvaid naisi või siis lapsi, kellest jõud üle käib. Seni on arreteeritud vaid üks ahistaja.
Sellises olukorras hakkasid östersundlased ise alates eelmisest nädalast korraldama tänavapatrulle, milles osalesid mitukümmend inimest. Oma panuse andis isegi organisatsioon Hej Främling ehk "Teretulemast, võõramaalane", mis on siiamaani süürlastele, afgaanidele ja iraaklastele villaseid sokke kudunud ja üritanud suusatamist õpetada. Kogu Rootsis on juba pikemat aega toiminud koolide, skautide ja spordiseltside organiseeritud turvapatrullid ehk nattvandring.
"Varsti tallame nad oma jalgade alla, inšallah!"
Mida peavad siis tegema eurooplased, kes tunnevad end ohustatuna ja riigi poolt kaitseta jäetuna? Mida peavad nad tegema, kui Euroopa on üle ujutatud võõrkehadest, kellel ei ole plaaniski kohaneda kohalike oludega, vaid sundida peale oma "kultuur"? Mida teha olukorras, kui näiteks Taanis asuva mošee juht Mohammad Fouad al-Barazi tõdeb avalikult, et pagulaste voog täidab uute alade vallutamise eesmärki? "Just nüüd on see aeg, kui me avame need maad," ütleb ta, ning "avamine" tähendab islami mõistes territooriumide allutamist. Imaam manitseb moslemeid hoiduma integratsioonist: "Kui ma tulin siia maale 23 aastat tagasi, oli siin moslemeid vaid 55 000. Nüüd on meid 300 000. See näitab, et on võimalik elada sulandumata. Kohalikest oludest saame osa ka ilma selleta." Praktikas tähendab see "doonorriigi" ärakasutamist igal võimalikul moel. Sarnaselt väljendab ennast ka šeik Muhammad Ayed: "Moslemid peavad pagulaskriisi ära kasutama. Euroopa on muutunud vanaks ja põduraks. Neid motiveerib kaastunne Lähis-Ida pagulaste suhtes. Varsti tallame nad oma jalgade alla, inšallah!"
Miks imestada nn parempopulistlike erakondade edu üle Rootsis ja Saksamaal? Mida on rahval loota sellistelt poliitikutelt nagu roheline Stefanie von Berg, kes eelmisel aastal oma ülesastumises Saksa parlamendi ees ütles järgmist: "Meie ühiskond muutub. Meie linnad muutuvad radikaalselt. 20–30 aasta pärast ei ole enam saksa enamust. Meil saab olema palju inimesi ja elame superkultuurses ühiskonnas. Tahan teha selle selgeks eriti parempoolsetele: see on hea!"
Mida loota sellistelt poliitilistelt jõududelt, keda toetavad valimistel hääleõiguslikud immigrandid, et garanteerida oma sugulaste ja "mitte nii väga lähedaste sugulaste" juurdevool sotsiaaltoetuste mõnusa küna äärde?
Alternative für Deutschland ehk Alternatiiv Saksamaale saavutas pühapäevastel valimistel kolmel liidumaal suured võidud, saades Saksi-Anhalti liidumaal 23 protsenti, Baden-Württembergis üle 14 protsendi ja Rheinland-Pfalzis ligi 11 protsenti häältest. Erakond sai hääli seni passiivsetelt valijatelt. "Oleme olnud protestipartei," ütleb Frauke Petry, üks AfD juhtfiguuridest, "ent protestist algab uus poliitika". Sarnane on olnud edu ka teistel protestierakondadel Euroopas.
Pagulaskriisi positiivne külg on see, et eurooplased raputatakse üles nende apaatiast ühiskonna vastu ja tuimusest kaaskodanike suhtes. Kahju ainult, et selleks läks vaja võõrkeha sisse tungimist organismi. Aga nüüd ongi käes aeg raviks. Mehed – olgu meie tänavatel igavene 8. märts, mil meie naisterahvad tunnevad end hoituina, tähele panduina ja kaitstuina.