Kolumnist Roland Tõnisson tuletab uuseurooplaste peale nina kirtsutavatele eestlastele meelde, kui külalislahkelt võeti aastal 1944 Rootsimaal vastu meie rahvuskaaslastest põgenikke.
Elame suurte muutuste ajal, ent kitsarinnaline ja tagurlik eesti rahvas ei taha kuidagi aru saada, et uued normaalsused on saamas normiks, ning tahab kinni hoida kiviaegsest ilmavaatest. Õigustatult tuletatakse talle meelde, et teiste rahvaste hädadest ei tohi mööda vaadata, isegi kui need on kunstlikult tekitatud mõne meretaguse suurriigi poolt. Seda enam, et viimase suure sõja ajal said ka paljudest eestlastest põgenikud, kes kipakatel alustel Rootsimaale randusid.
Et selgitada, kui sarnased on tänased põgenike probleemid toonastega, värskendagem veidi oma mälu ja leidkem kinnitust, et praeguste Lähis-Ida ja Aafrika põgenike olukord on väga sarnane sellele, mis toimus meie regioonis 1944. aasta karmil sõjasuvel ja -sügisel.
See oli aeg, mil stalinistlik nõukogude armee tungis läände, hõivates üha uusi alasid, ning mitusada tuhat baltlast, soovimata jääda kommunistliku režiimi orjusesse, lahkus omalt maalt. Eestlased meritsi.
Selle sõjasuve lõpul ja sügise hakul maabusid Gotlandil ja mujal Rootsi rannikul kümned tuhanded eesti mehed. Kuna nad ei soovinud võidelda vaenlase vastu ei metsavendadena, Soome armees ega Saksa relvajõududes, istusid nad paatidesse ning suundusid läände. Nõukogude vägede vastu astusid vaid mõned üksikud isikud, kes oma teadmatuses ei olnud kätte saanud meretaguste sõprade infot selle kohta, et lääneriigid võtavad põgenikke avasüli vastu loosungitega "Tere tulemast, pagulased!" ja "Tulge rikastage meie kultuuri!" Teadlikumad, niisiis, võtsid vastu selle kutse ning asusid teele, pannes oma elu kaalule. Õnneks abistas neid Rootsi rannavalve ja merevägi, kes saatsid oma alused põgenikele vastu juba vaat et Saaremaa läänerannikule.
Nagu kajastas seda protsessi Rootsi meedia, olid need noored ja tugevad mehed valmis asuma oma uuel kodumaal kohe ennastohverdavalt tööle, et hiljem järgi kutsuda oma pered. Seepärast ei saanudki nad esmalt kaasa võtta oma õdesid, lapsi, vanemaid, abikaasasid, kes jäid ootama, millal Rootsi riik nad omal kulul kallitele sugulastele järgi viib.
Põgenike seas oli ka palju alaealisi poisse. Rootslased küll imestasid selle üle, et nende karvakasvu ohjeldamiseks vajati õige palju habemevahtu ja kulus palju nahkrihmasid habemenugade teritamiseks, ent kohalikele selgitati, et see on eestlaste geneetiline omapära ja tegelikult ajavad emad oma poisslaste habemeid juba paralleelselt mähkmevahetusega.
Paraku selgus, et need kümned tuhanded eesti lapsed ja mehed olid sõjast nii traumeeritud, et nende tööle rakendamisega oli palju probleeme. Ka selgus, et vaevalt viiendik nendest oskab üldse lugeda ja kirjutada, sest Eesti koolisüsteem oli Pätsu aegses riigis praktiliselt olematu. Kuna Eestis elatuti enne sõda põhiliselt korilusest, piirituseveost Soome, lätlaste röövimisest ja nende eest lunaraha nõudmisest, piraatlusest Läänemerel ning Rahvaste Liidu poolt saadetud humanitaarabist, puudus eestlastel tööharjumus ning nõnda jäid nad virelema põgenikelaagritesse. Siin lõbustasid nad end mõningate juhuslikult eestlaste juurde majutatud lätlaste piinamise ja eestlusse sundimisega ning laagri personali pussitamisega.
Peab ütlema, et Rootsi riik võttis lubadustest hoolimata põgenikke väga halvasti vastu. Barakkides ei olnud piisavalt ajaveetmise vahendeid ning söök ei olnud kuidagi mokkamööda. Lihapallid ja kartulipuder ajasid oksele, sealiha ei antud piisavalt, sigarette jagati vaid jaokaupa ning tasuta viinast võis vaid unistada. Ei ole siis midagi imestada, et sõjatraumadest puretud eestlaste seas hakkasid varsti maad võtma rahutud meeleolud. Pealegi selgus, et neile ei võimaldatagi kortereid Stockholmi kesklinnas ega kopsakat äraelamistoetust, nagu oli räägitud kuulujuttudes ja lääneriikide ametnike suulistes lubadustes ja kirjalikes avaldustes.
Viimaseks tilgaks põgenike kannatuste karikasse oli fakt, et kohalikud toitlustusspetsialistid ei suutnud varustada eestlasi kamaga, mis oli põgenikele oluline ka nende usundikommete täitmiseks, sest ilma kamata ei tohtinud eestlased elada. Rootslased lihtsalt ei teadnud, mis kama on. Eestlased süütasid suurest nördimusest mitmed barakid.
Puhkesid rahutused. Eestlased barrikadeerisid oma laagrid. Rootsi politseinikele, kes olid tulnud küsima, kuidas kama tehakse, ja avaldanud soovida tantsida koos rahulolematute eestlastega Kaera-Jaani, et nende kultuuri paremini tundma õppida, andsid nad lihtsalt kere peale. Jälitades põgenevaid politseinikke pealinnani, viidi rahutused Stockholmi tänavatele. Eestlased purustasid kaupluste vitriine ning röövisid sealt endale meelepärast kraami. Mõni haaras suures tuhinas kaasa ka täiesti mittetarvilikke asju, ent seegi oli andeksantav, sest eestlased oli traumeeritud.
Rootsi meedia reageeris toimuvale igat adekvaatselt. Esmalt süüdistati Rootsi riiki ja valitsust selles, et nad ei olnud piisavalt kiiresti reageerinud eestlaste vajadusele. Jõulude ajal oli Rootsi koolides, kuhu olid saabunud ka habetunud lapspõgenikud, lauldud jõululaule rootsi keeles ning sinimustvalget trikoloori ei lehvinud kusagil. Ka ei olnud jõululaual sülti mädarõikaga ja musta leiba. Eesti lapspõgenikke ei tänatud piisavalt nende koolispordi rekordite pärast, millega nad olid tulemused täiskasvanute tasemele tõstnud. Kui eesti lapsukesed peksid rootslastest koolikaaslasi, pidid kohalike vanemad edaspidi vabandama oma laste rassistliku mitteallumise eest ning tasuma eestlastele kasvatustöö käigus tekkinud vigastuste ravikulud, kui nad olid näiteks oma käekesed vastu rootslaste kõvasid päid veriseks tagunud.
Eesti põgenike nõudmised võeti igati, rõõmu ja tänuga kuulda ning peagi saabus Rootsimaale uus normaalsus koos eestlaste linnaosadega, kuhu ei julgenud siseneda ei Rootsi politsei, kiirabi ega tuletõrje. Neid territooriume valitsesid kärajad, mida juhtisid eestlaste vanemad, ning Rootsi kuningal ei olnud siia mingit asja.
1950. aasta lõpuks oli Rootsi ametiasutustes keelatud sinikollase ristilipu kasutamine, ametnikud olid läbinud estofiilia sundkoolituse ning agaramad neist vahetasid oma nimed eestipärasteks, et rõhutada oma tolerantsust. Mitmest Karlssonist sai Karliste, Johanssonist Jaanson ning Lindgrenist Lindmäe. Kohvipausid sisustati kollektiivides vestlustega sellest, kui igav ja värvitu oli olnud rootslaste elu enne paadipõgenike saabumist ja kui maitsetu kohalik toidulaud enne kama tundmaõppimist. Kui keegi veel julges juua Löfbergs Lilat, saadeti ta ümberkasvatamisele. See probleem likvideerus ise siis, kui kohvipausidest said kaljapausid.
Kõigis haridus- ja ametiasutustes ning eraettevõtetes algas päev "Kalevipoja" ühise lugemisega, näod Tallinna poole keeratud. Olulisimaks riiklikuks tähtpäevaks sai Pätsi sünnipäev. Rootsi kuningas sõitis oma paleest välja kohaliku eestlaste getovanema loal. Seda juhul, kui kohalik getokuningas oli saanud ilusti kätte oma iga-aastase "mitte-eestlaste maksu". See oli kehtestatud kõigile, kes olid soovinud säilitada oma rootslase-identiteedi. Maksust olid vabastatud need kohalikud, kes panid selga Muhu vesti ja ütlesid hommikuse "god morgoni" asemel sujuvalt "tere hommikust".
Niisiis, hea lugeja – mõtle sellele, kui kaunisti on meie põgenikke Rootsis ja mujal vastu võetud, ning ära tõmba oma nägu vingu, kui uuseurooplased nõuavad täpselt sedasama, mida nõudsid meie põgenikest rahvuskaaslased aastal 1944.