Näis, et New Yorkis toimunu oleks olnud nagu uudis teiselt mandrilt. See päev jättis mulle mulje, et ameeriklased ei ela reaalsuses, meenutab kaksiktornide terrorirünnaku ajal Ühendriikides viibinud kolumnist Roland Tõnisson toonaseid sündmusi.
Täna meenutan 16 aasta taguseid sündmusi, mis tõepoolest muutsid maailma. Selliseid päevi on muidugi meie tsivilisatsioonis olnud, ja saab olema, hulganisti. Ent meie jaoks algas sellega uus ajastu – terrorism jõudis Lääne inimeste teadvusse.
Seni oli selle näol tegemist ebameeldivusega, mis puudutas eelkõige Lähis-Ida ja Aafrika elanikke. 11.septembril aastal 2001 tuli kuri tegelikkus ameeriklastele koju kätte.
Viibisin toona ise õpingutel Ühendriikides. Tõsi, New York jäi Minneapolisest väga kaugele. Meie esimese loengu katkestas tol hommikul õppesekretär, kes oli ilmselt nii löödud, et ei osanud öelda muud kui trafaretse „Ameerikat just praegu rünnatakse," ehk „America is under attack right now." Läksime tema tuppa, kus mängis teler ja vaatasime suitsevaid kaksiktorne, kuulsime räägitavat Pentagoni ründamisest.
Veidi hiljem sain teada, mida arvas toimuvast õpingukaaslane, mereväelane, kes erruläinud eskaadrijuhatajana oskas selgitada selle päevani viinud poliitilisi otsuseid. Ülejäänud õpingukaaslased reageerisid üsnagi lapsikult. Sel päeval sai kahjuks päris hästi selgeks, kui palju määravad keskmise ameeriklase ilmavaadet Hollywood ja koomiksiliteratuur.
Kodu poole sõites kuulasin raadiouudiseid. Tavapärase meelelahutusmuusika vahele loeti neid tuttavlikul moel, nagu reklaamitakse uusi filme: „Kuule meie käest, mis toimub New Yorgis! Värskeimad ja vapustavad uudised ainult meie kanalil!" Tänavapildis ei olnud näha midagi erilisemat.
Õhtul otsustasin minna kaema lähedalasuvasse nurgapubisse, et kuulata ja vaadata kohalike inimeste reaktsiooni toimuvale n-ö „rohujuure tasandil." Sealne miljöö üllatas mind täielikult. Seitsmest-kaheksast suurest telerist näidati erinevaid spordivõistlusi, taustaks mängis vali muusika ning vaid ühest, kõige väiksemast, mustvalgest telerist, oli näha kõnet pidavat presidenti.
Võimalik, et tegemist oli kodanike protestiaktsiooniga administratsiooni poliitika vastu, sest sekka visati nalja toimunud katastroofi ja president Bushi teemal, ent selle tõenäosus on väike, sest põhiliseks kõneaineks oli bensiinihinna hüppeline tõus ja kes kui palju kütust ning konserve on varunud.
Tõsi ta oli, et kui minul õnnestus koolist tulles hankida kütust gallonihinnaga umbes 2 dollarit varahommikuse 1,5 dollari asemel, siis mõnes tanklas oli varaseks õhtuks hind kerkinud juba 5 dollarini ning ostjaid jätkus sellest hoolimata. Näis, et New Yorkis toimunu oleks olnud nagu uudis teiselt mandrilt. See päev jättis mulle mulje, et ameeriklased ei ela reaalsuses.
Minnesota Rahvuskaardi õhuväe toetusüksus, mille juures väikest viisi stažeerisin, hakkas end valmistama missiooniks. Lugupidamist tekitas nende inimeste stoiline rahu ja kohusetunne. Nemad olid üsna teadlikud sellest, mis ees ootab.
Ma ei hakka arendama teemat, kas WTC kokkukukutamine oli Ühendriikide presidendi administratsiooni, Moskva, sionistide või kellegi muu vandenõu. Ei peatu sellelgi, et väidetavalt olla sel päeval võtnud haiguslehe kõik kaksiktornides töötanud Iisraeli kodanikud. Või kuidas võis kokku variseda kaasaegne torn, kui juba enne sõda ehitati pilvelõhkujad, millest ühte ei suutnud purustada ka sinna sisse sõitnud pommituslennuk. Või kui madalalt oleks pidanud lendama reisilennuk, et põhjustada selliseid purustusi nagu meile näidati. Sellistele väidetele, tõestele või siis mitte, rajanevate teooriate kohta leiab hea lugeja materjali isegi.
Minule jättis siiski sügava mulje nn „valgete ameeriklaste" murelik sõbralikkus, mis sellest päevast alates avaldus inimeste omavahelises suhtlemises ja ka suhtumises teistest kultuuridest pärit kaaskondlaste suhtes. Võimalik, et tänu keskmise ameeriklase filmilikule maailmale ei puhkenud Ühendriikide tänavatel vägivalda moslemite vastu. Isegi mitte New Yorgis ei lintšitud moslemeid, nagu praegu tapetakse „rassismi vastu võitleva" antifa "Black lives matter" liikumiste poolt valgeid politseinikke. Terrorirünnakutele järgnenud kuu jooksul toimus Ühendriikides, üle kolmesaja miljoni elanikuga riigis, vaid kaks valgete rassiviha motiividele tuginevat mõrva. Nendes tapeti moslemite pähe üks sikh ja Liibanoni kristlane.
Ka selle fakti läbi avaldub Lääne ühiskond kui põhiliselt heatahtlike inimeste kogum, kes on lasknud enda keskele elama ilma suurema kobinata suure hulga võõramaalasi. Minnesotaski võeti paar päeva pärast World Trade Center'i kokkukukkumist „rajalt maha" keegi araablane, kes võttis innukalt lennutunde, tundes suurt huvi vaid õhkutõusmise ja õhus liikumise vastu. Lääne ühiskond on võimaldanud neile võõrastele inimväärse elu, võimalused tööks ja õppeks, mis liiga sageli taanduvad vaid võimalusele lüpsta doonorriigilt välja sotsiaalabi, sest moslemite vaimulik pärandki kiidab heaks uskmatutel naha üle kõrvade tõmbamise.
Maailm ei ole enam endine. Täiskasvanuks on saamas põlvkond läänlasi, kelle esimeste elupiltide juurde kuuluvad kõnelused, või ka kogemused, mis on seotud terroristide ja nende tegevusega. Nende noorte inimeste elus on terrorism ja selle oht olnud igapäevane kaaslane.
Inimesel on jätkuvalt raske sellega harjuda ning ta eelistab elada mugavas mullis. Miks muidu unustame nii kergesti need kümned Euroopaski toime pandud terrorirünnakud ja laseme endale jätkuvalt kinnitada, millised madalalaubalised rassistid me oleme. Kas ka meie vajame Eestis kunagi moslemite parteid nagu on Saksamaal ja nüüd ka Rootsis, et võiks lõpuks kuulutada: „Eesti ja Euroopa on rassismivabad"?
Libekraatia, mida meile peale pressitakse, on eksklusiivselt meie, Lääne põlisrahvaste jaoks. Keegi ei sunni moslemeid võtma omaks enesesalgavat enesehävitamist. Ja nii elamegi mitmepalgelises Euroopas – meie kohustusliku rassismist vabanemise programmis, mille raames viivad moslemid ja islamiterrorismid läbi projekti „Tunne ja nõua paremini oma õigusi". Mitmesajamiljonilise Euroopa territooriumil sureb või saab kannatada rassiviha tõttu iga päev hulganisti põliselanikke. Ja me räägime eurooplaste kitsarinnalisusest. Ikka veel.