Afganistani ja Iraagi sõja veteran ning Donald Trumpi valitsuse ajal Pentagonis ametnikuna töötanud Amber Smith kirjutab portaalis The Federalist, kuidas USA poliitiline ja sõjaväe nomenklatuur on Afganistani olukorra kohta aastakümneid valetanud. Nomenklatuur oli sõja algusest peale teadlik, et seda on võimatu võita ja Afganistani valitsus ning sõjavägi ei saa ilma USA toetuseta hakkama.
"Väärt" uudiste portaal Axios kirjutas hiljuti, et "Taliban on oma möödunud nädalal aset leidnud vallutuste kiirusega üllatanud suurt hulka Ameerika Ühendriikide valitsuse kogenud sõjaväe- ja rahvusliku julgeoleku eksperte".
Olukord, et suurel osal Ameerika Ühendriikide pealinna Washington DC rahvusliku julgeoleku nomenklatuurist polnud väidetavalt mingit oidu kui kiiresti Taliban võimu haarab ja kui ruttu Afganistani valitsus kokku kukub, pole üllatav. Nad on süüdi lubadustes saavutada võimatuid eesmärke, teinud seda pea kakskümmend aastat ja nüüd äkki, kui peavad seisma silmitsi Afganistanis kogu aeg olemas olnud reaalsusega, ei saa nad teha muud kui olla "üllatunud" (stunned).
Ma olen seda korrutanud aastaid: lõppmäng Afganistanis saab olema alati üks ja sama, olenemata sellest, kas me lahkume mõne kuu või kümne aasta pärast. Taliban teeb Afganistani sõjaväele ja valitsusele kiiresti otsa peale ja liikumisest saab taas riigi valitseja.
Afganistani valitsus on/oli selline, et sellest poleks mitte kunagi saanud jõudu, mis saaks iseseisvalt hakkama, ilma USA sõjaväe ja dollarite toetuseta. Selline on Afganistani olukord kohapeal alati olnud.
Kuid kindralid, Pentagoni poliitiline juhtkond ja Washington DC mõttekojad maalisid Afganistanis toimuvast hoopis teistsuguse pildi. Nad müüsid avalikkusele lugusid naiste õigustest, vabadusest, koolis käivatest lastest ja rahust. Lugusid Afganistani valitsusest ja sõjaväest, mis saab endaga hakkama ja on jätkusuutlik ning seda ühes maailma kõige ebastabiilsemas piirkonnas, mida kutsutakse ka "impeeriumite hauaks". Aasta-aasta järel kinnitasid need, et Afganistani tulevik on väärt tuhandeid hukkunud USA sõdureid ja tänaseks üle kahe triljoni Ameerika Ühendriikide maksumaksja dollari kulutamist.
Kõik nad teadsid tõde, kuid kõigest hoolimata nad valetasid meile ja tegid seda pea kakskümmend aastat. Jutt oli alati üks ja sama: me oleme Afganistanis edukad, sõda on seda väärt, see hoiab ära järjekordse kaksiktornide rünnaku. Veel on ainult vaja pisut aega ja raha. Nad rääkisid sellist juttu seda kuidagi tõestamata, kuid mitte keegi ei seadnud ka seda küsimuse alla.
2019. aasta lõpus saime me lekkinud Afganistani dokumentidest teada, mida suletud uste taga tegelikult räägiti. Valitsuse dokumentides anti teada, et sõda pole võimalik võita. Need, kes valitsuses otsuseid langetasid ei võtnud midagi ette ja Ühendriikide inimestele valetati jätkuvalt edasi. Isegi Afganistani Ülesehitustööde Järelvalve Kontori Peainspektor (Office of the Special Inspector General for Afghanistan Reconstruction; SIGAR) John Sopko tõdes, et "Ameerika inimestele kogu aeg valetatakse".
George W Bushi ja Barack Obama valitsuste Afganistani sõja juht kindralleitnant Douglas Lute kurtis: "Kui Ameerika inimesed ainult teaksid kui suur on selle sõja talitlushäire (dysfunction) … 2400 kaotatud [USA sõduri] elu. Kes selle välja ütleb, et sellest sõjast pole olnud mitte mingisugust kasu?" Ta süüdistas sõdurite surmades kongressi, kaitseministeeriumi ja riigidepartemangu bürokraatiat ning saamatust. "Mida me seal üldse üritame korda saata? Meil polnud isegi kõige ähmasemat aimu, mis meil ees seisab."
Afganistani dokumentide lekkimine oli üle kümnendite suurim skandaal, ometigi jäeti see suuremas osas tähelepanuta. Inimesed võivad mõelda, et kongressi jaoks on see probleem kui neile aastad valetatakse ja nad tahavad need, kes Afganistani läbikukkumise eest vastutavad, liistule tõmmata.
Kuid milleks peaks kongress seda tegema? Nad on täpselt samamoodi süüdi selles, et pöörasid pilgu ära kui ameeriklased surid sõjas, mille rahastamist maksumaksja rahakotist nad jätkasid ja millel ei olnud mitte mingisuguseid tulemusi. Sõda ei tohiks kesta kakskümmend aastat. Kongress on süüdi probleemi dollaritega üle külvamises, selle asemel, et nõuda tulemusi ja vastuseid.
Need inimesed ei ole üllatunud. Nad on lõpuks saanud lihtsalt aru, et lips on läbi.
(Amber Smithi saab jälgida Twitteris @AmberSmithUSA.)
Tõlkis Karol Kallas