Nii peavoolumeedia juhtivad väljaanded kui poliitilised oponendid peavad EKRE vastu leppimatut ja kompromissitut džihaadi. Nende jaoks ei lõpe see enne, kui uskmatud ekreiidid on poliitiliselt elimineeritud ja riik on täielikult tagasi toodud liberaalse demokraatia rahumajja, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Viimaste päevade poliitiline torm veeklaasis, mis keerles EKRE juhtfiguuride Mart ja Martin Helme ning PPA peadirektori Elmar Vaheri ümber, kinnitas juba teada-tuntud tõsiasja – nii peavoolumeedia juhtivad väljaanded kui poliitilised oponendid peavad EKRE vastu leppimatut ja kompromissitut džihaadi. Nende jaoks ei lõpe see enne, kui uskmatud ja seestunud ekreiidid on lõplikult poliitiliselt elimineeritud ja riik on täielikult tagasi toodud liberaalse demokraatia rahumajja.
EKRE juhtidele heidetakse ette Donald Trumpi bravuurika ja tormaka käitumise matkimist. Kuid ka liberaalne peavoolumeedia käitub EKRE suhtes sarnaselt sellega, kuidas USA liberaalne meedia on käitunud Trumpi suhtes – varjamatu vaenu ja täie otsustavusega teha omalt poolt kõik selleks, et sihtmärk mistahes vahenditega põhja lasta. Tõde pole oluline, narratiiv on põhiline.
Ja selle narratiivi kohaselt on Jüri Ratase ebariigimehelik soov peaministriks jääda avanud tee võimu juurde laamendavatele ja kõiki solvavatele kaabudele, kes on hakanud kehtestama mingisugust jõledat natslikku või fašistlikku režiimi ning püüavad enda teelt kõrvaldada kõik, kes veel demokraatlikku õigusriiki kaitsta püüavad. Eriti muidugi õiguskaitsjad – prokurörid, kohtunikud ja politseinikud.
Ja nii me siis kuulemegi, kuidas rahva seas kõrgelt hinnatud ja väga armastatud politseijuht saab kurjalt kaabult „võltsitud allkirjaga" ja ka muus osas õigusvastase vallandamismääruse. Portaalides jooksevad üksteise võidu pealkirjad, kus antakse teada, et Helmed tegi katse kukutada politseijuhti (kõlab nii, nagu oleks üritatud läbi viia riigipööret) ja et selleks kasutati võltsitud allkirjaga dokumenti. Faktid ei loe – loeb mulje või häälestus, mis lugejatele asjast jäetakse või neisse pealkirjade ja juhtlausete abil sisendada püütakse. Seda tehakse täiesti küüniliselt, sest ajakirjanikud on oma maailmavaateliste veendumuste tulemusel hakanud džihadistideks, pühasõdalasteks.
Kuigi õigem oleks neid kutsuda terroristideks, nagu seda tehakse islamifanaatikutega. Lugejatel peaks ju olema õigus kuulda automaaditärina ja usukarjete asemel tasakaalustatud ja erapooletut informatsiooni selle kohta, mis valitsuses ja üldse poliitikas toimub.
Siinkirjutaja jaoks on kõnealuses loos üheks oluliseks vastuseta küsimuseks see, miks tõttas peaminister Jüri Ratas hämmastava rutuga PPA peadirektor Elmar Vaherile appi ning läks laupkokkupõrkesse omaenda koalitsioonipartneritega. Loomulikult saab öelda, et Ratas tundis end tõsiselt häirituna, sest Helmed polnud oma samme temaga kooskõlastanud. Kuid sel juhul oleks võinud piirduda koalitsioonipartneri tormakuse taunimisega. Ratas aga teatas viivitamatult avalikkusele, et erinevalt omaenda valitsuse siseministrist usaldab ta politseijuhti täielikult ja et viimase suhtes ei tohi distsiplinaarjuurdlust algatada (!). Seega ei luba Ratas isegi mitte uurida, kas ministri ebasoosingusse langenud politseikindralinspektor Vaher on milleski eksinud.
Mis paneb peaministrit jäägitult usaldama politseijuhti olukorras, kus kaks tema koalitsioonipartnerist ministrit päris kaalukatel põhjustel Vaherit ei usalda? Meedias on pidevalt naeruvääristatud Helmede trumpilikku süvariigi-retoorikat ja leitud, et nad kas usuvad tõemeeli jaburat vandenõuteooriat või kasutavad seda küüniliselt ära, et kasvatada oma populaarust.
Kuid etteheiteid politseiülema aadressil, kes väidetavalt valetab ja saboteerib ministrit, on sedavõrd tõsised, et peaministril lihtsalt ei sobi kõigest mõne loetud tunni jooksul teatada sotsiaalmeedias oma täielikust toetusest talle, tehes sellega narriks oma valitsuse ministri ja tema asendaja. See, et Ratas väljendas Vaheri suhtes kiiresti ja avalikult täielikku usaldust, andis kõneka signaali, et politseiülem on puutumatu. Isegi pärast seda, kui ta ministrilt saadud paberitega otsemaid meediasse jooksis, et mobiliseerida avalikkus võitluseks oma ülemuse vastu.
Ma ei tea, võib-olla on Keskerakonna juhtfiguurid teatavatel põhjustel lubanud „süvariigile", et vaatamata EKRE ja eriti Helmede retoorikale neid ei puudutata, nende tiibu ei kärbita. Vastutasuks suhtub „süvariik" Keskerakonda armulikult ja mõistvalt. Tarvitses Helmedel vaid teha katse PPA juht välja vahetada, kui peavoolumeedia hullus ja Ratas jõuliselt sekkus. Ometi on Vaheril all mitu kollast kaarti.
Ma ei tea, võib-olla on Keskerakonna juhtfiguurid teatavatel põhjustel lubanud „süvariigile", et vaatamata EKRE ja eriti Helmede retoorikale neid ei puudutata, nende tiibu ei kärbita.
Juhtunule järgnenud poliitilise lainetuse käigus tuli staažikas punane Jaak Allik (endine NLKP, praegune SDE liige) välja mõttega, et EKRE vastu tuleks luua nn suur koalitsioon, kuhu kuuluksid kõik parlamendiparteid peale rahvuskonservatiivide (loe siit). Kohadki on tal juba ära jaotatud: Ratas jääks peaministriks, Keskerakond säilitaks viis ministrikohta ning eurovoliniku portfelli, Reformierakond saaks kuus ministeeriumi ning Riigikogu esimehe koha. Isamaale ja sotsidele antaks kummalegi kaks ministrikohta ja vastavalt Riigikogu esimese ja teise aseesimehe positsioonid. Peaministriametist loobumise võiks Alliku sõnul kompenseerida Reformierakonnale lubadusega toetada kahe aasta pärast toimuvail presidendivalimistel just Reformierakonna poolt väljapakutavat kandidaati.
Alliku arvates hakkaks sellise lahenduse korral riiki juhtima tõepoolest rahva poolt valitud parlament. Sisuliselt on see aga ettepanek vana „hea" kartellivalitsuse taastamiseks – erakonnad jagavad isekeskis riigipiruka ja opositsioon suletakse jääkeldrisse.
Peab siiski märkima, et endise kommunisti armulikkus on ülimalt tähelepanuväärne, sest ta lubab EKRE-l jääda opositsiooni ega nõua rahvuskonservatiivide sulgemist kinnimajja. Ta koguni leiab, et EKRE-le tuleks anda julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimehe koht: „Selle komisjoni kuulumine valitsuskoalitsiooni kontrolli alla on põhjustanud nende asutuste parlamentaarse kontrolli formaalsuse ja nn süvariigi fenomeni tekke, millele tähelepanu osutamisel on EKRE-l minu arvates suuresti õigus." Ohoo!
Kuidas aga läheb kõik see kokku pidevalt kõlava evangeeliumiga kaasavast ja hoolivast, poliitilist pluralismi tagavast liberaalsest demokraatiast? Miks ei tohi EKRE maailmavaate ja programmi poolt hääle andnud Eesti inimestel olla oma väljundit valitsuses? Aga näe, ei tohi. See ei olevat tõeline rahva poolt valitud valitsus.
Eks me näe, kui kaua praegune võimuliit vastu peab. Vähemalt kõrvaltvaatajale paistab, et seekord tuli EKRE juhtidel taanduda – kui just Ratasega teatud sammudes konfidentsiaalselt kokku ei lepitud. On tõsi, et valijatele antud lubadusi saab ellu viia üksnes valitsuses olles ja mõne ametniku personaalküsimus ei kaalu üles liikumist suuremate eesmärkide poole. Juhul muidugi, kui omaenese huve järgiv püsi- ja süvariik ei takista efektiivselt koalitsiooni poliitiliste eesmärkide saavutamist. Ühel hetkel võib olla mõistlikum sirge seljaga lahkuda.
Kuid fanaatiliste džihadistidega, oma ideoloogiast hullunud aktivistidega, ei ole paraku võimalik millegi üle läbi rääkida. Võitlus nendega jääb kahjuks kestma pikemaks ajaks.