Turu Linnateatri homomuusikal "Tom of Finland" (25.01.2017). Foto: Emmi Korhonen, Lehtikuva/Scanpix

Keeruline on praegu Euroopas ja Eestis toimuvat nimetada kultuurikonfliktiks. Meie ajastu üheks märgiks on keskendumine suguelunditele ja fekaalidele. See ei ole enam kultuurisõda. See on ellujäämisvõitlus kultuuri ja rüveduse vahel, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Imestame, kuidas elu on muutunud äärmiselt ärevaks. Äkitselt oleme ümbritsetud väga teravatest küsimustest ja probleemidest ning väga vähesed inimesed suudavad jääda neis asjus kaalutlevalt rahulikuks. Pean silmas just nimelt rahulikkust, mitte nürimeelset ükskõiksust.

Sõjas on raske olla neutraalne, kui sinu kodumaa, hõim ja rahvas on sellesse kistud. Sõjas on olla lihtne, kui vaenlane on konkreetselt identifitseeritav. Kultuurisõjas olla on eriti keeruline, sest selles on piirid väga hägustunud ning ilusate sõnade taha võib peita tõeliselt koletislikku ideoloogiat.

Keeruline on praegu Euroopas ja Eestis toimuvat nimetada kultuurikonfliktiks. Kultuuriks nimetame ju seda, mis aitab elu üleval hoida ja muuta seda produktiivsemaks. Räägime näiteks kultuurpõllumajandusest – teaduslike meetoditega parendatavast viljakasvatusest. Kultuuri all mõistame eelnenud sugupõlvede elukogemuse, maailmanägemuse ja töö viljade summat. On vastutustundetu nimetada kultuuriks, ka subkultuuriks, elunähtusi, mis ei ole loomult arendavad, ülestõstvad, edasiviivad. Me võime ju rääkida "peldikupoeesiast", ent anname endale aru, et tegemist on iroonilise väljendiga, mille puhul me vaevalt seostame rüvedusi klassikute, eeposte ja lugulauludega.

Piirid on hägustunud. Arusaam kultuurist ja traditsioonidest samuti. Varem on traditsiooniks peetud sündmusi ja toiminguid, mis on regulaarselt aset leidnud kolme sugupõlve jooksul – ehk siis 75 aasta vältel. Täna räägime traditsioonide tekitamisest ja võtame endale õiguse rääkida traditsioonist, kui mingi ettevõtmine on kas või üle kivide-kändude saanud teoks teist aastat järjest.

Meie arusaamad ümbritsevast on äärmiselt hägustunud. Kipume põhjamaade sekka, ent unustame, et Skandinaaviamaad ja Soome ei ole enam need, mis nad olid. Soomes rünnatakse sõnavabadust tunduvalt rohkem kui Eestis. Turvalist Rootsit, Norrat ja Taanit enam ei ole.

Nii võime tõdeda, et traditsiooniliselt järjepidevuse kandjateks olnud institutsioonid on lisaks välistele muutustele muutunud eelkõige sisuliselt. On kahju, et kõige nukramad näited on tuua luterlikest riigikirikutest. Näiteks Soomest. Peapiiskop Kari Mäkinen pidas 25. jaanuaril piiskoppide koosolekul peetud kõnes vajalikuks öelda järgmist: "Ma ei usu, et kiriku tulevikku võib ehitada sanktsioonide, distsiplineerimise ja kohtuprotsesside abil. Abieluküsimust ei või kirikus lahendada sunniviisilise "ühtsuse" pealesurumisega." Ta julgustab seega toimima pastoreid oma isikliku nägemuse ja veendumuse kohaselt, kui küsimus puudutab samasooliste abielu. Seda hoolimata sellest, et kirikukogu ja piiskoppide konverents on juba kümnel korral kinnitanud oma otsustes, et abielu on mehe ja naise vaheline liit.

Oma kõnes julgustab peapiiskop tundma rõõmu homoseksuaalsest suhtest, kummutades piibelliku arusaama seksuaalsusest ja perekonnast. Ja ta teeb seda agressiivselt. Pühakiri ei ole talle "mingi näitaja".

Peapiiskopil oli au olla ka jaanuari lõpus Turu Linnateatris toimunud muusikali "Tom of Finland" esietendusel. Rahulolevalt nentis ta, et pealtnägijate sõnul sodomiitlikke ja ka agressiivseid suguühteid kujutav ning juba nüüd aasta kultuurisündmuseks tituleeritav "muusikal on hea näide sellest, kuidas sallimatusest hoolimata ehitatakse üha sallivamat ühiskonda. Iga ajastu tõstab esile oma kunstnikud. Nüüd oli "Tom of Finlandi" tegelaskuju loonud Touko Laaksoneni kord."

Ajastu märk on kindlasti ka see, et 2. veebruaril peeti Helsingi Savoy teatris traditsiooniliseks nimetatud QX geigala. Sellel valiti "aasta homoks" alaealine, 15-aastane Tuure Boelius, kes eelpool nimetatud sodomiitlikus muusikalis oli noore homokunstniku osatäitja. Pedofiilia on ometigi ka Soomes kriminaliseeritud. Ei aita seegi, kui võitjale annab auhinna üle luterliku kiriku esindaja, keda kutsutakse piiskopiks.

Selline ongi siis meie ajastu kultuur. Nagu tõdes üks teatriga seotud inimene: "Tänapäeval ei piisa põhjamaades selleks, et teha oma lavatükk atraktiivseks, enam palja ihu näitamisest. Ilma selleta ei saa me teatrist rääkidagi! Et vaatajaid üldse rabada ja et sinu etendusest midagigi räägitaks, peaksid sa selles eksponeerima suguelundeid ja fekaale." Ja pärast seda tõdemust jõi ta nukralt vaikides teed. Vaikis kaua.

Ajastu märk on ka see, et meie valitsejad ei ole enam isevalitsejad, vaid kannupoisid. Aadlike aukoodeksisse kuulus kunagi võidetud vastase austamine. Samuti andis võidetu au sellele, kes oli temast tugevam. See tähendas veel Napoleoni sõdade ajal, et võitjad võisid vangivõetud ohvitserid viia külalistena mõnda mõisa, kus veedeti nii mõnigi õhtu sinasõprust juues. Võib mõista monarhide omavahelist rivaliteeti, ent ei või mõista mõne ametist lahkunud presidendi lubadust teha kõik selleks, et ametisse astunud kolleegi elu võimalikult kibedaks teha, sest valituks osutus vale kandidaat. "Rahvas on oma sõna öelnud ja mula maha!", nagu ütles kunagi Soome poliitik Johannes Virolainen, kui keegi üritas pärast kaklust rusikatega vehkida.

Raske on mõista presidendina ametis olnud mehe otsust asuda teenima kellegi endise ungarlase erahuve – kas või näitliku soovitusega loobuda sularahast, sest nii on parem. Isegi ta kikilips ei punasta vaadates, kuidas tema peremehest koos endise ungarlasega tehtud fotot eksponeeritakse tema pisikesele rahvale kui diplomaatilist võitu ja lubadust kindlustatud homsest. Loe: homsest, kus kodaniku iga sammu, sõna ja mõtet võidakse kontrollida ja kasutada süüdistusena tema vastu.

Võimatu on mõista kirikujuhtideks tõusnud inimesi, kes väänavad Pühakirja ning manitsevad oma kõrgetelt toolidelt inimesi olema kuulekad perverssuste panteonile. Kui neil oleksid kikilipsud, oleksid nad selle teatud presidendi kaelaehtega suured sõbrad. Sest nad kummardavad sama isandat.

Meie ajastu üheks märgiks on keskendumine suguelunditele ja fekaalidele. Nagu põhjamaises teatris. See ei ole kultuurisõda. See on ellujäämisvõitlus kultuuri ja rüveduse vahel. Suguelundi kostüümis ringijooksvat inimest mõne kultuuri esindajaks pidamine on mõiste "kultuur" solvamine.

Sellega on aga õnneks ikka nii, et võltsil ja valel põhinev ideoloogia võib selles sõjas võita palju lahinguid tänu oma agressiivsele demagoogitsemisele. Kogemused näitavad ometigi, et valekultuur kaotab olulisima lahingu – viimase.